Kas üks ööpäev paastu teeb sinu tüvirakkudega imesid?
Kuna saabuvad pühad ja aastavahetus on teada-tuntud kui suurte söömapidude aeg ning pärast pühi on paljudel ülesöönutel tunne, et nüüd tahaks küll söömise ülepea maha jätta või vähemalt paastu pidada, siis kui hea mõte see tegelikult on?
Science Alerti ajakirjanik Peter Dockrill on sirvinud viimase aja teaduskirjandust ning uurinud küsimust, et miks küll on juba aastakümneid väidetud, et püsiv, madalama kalorsusega toidusedel on hea tervise ning pika eluea võti? Üks hiljutisi teadusuuringuid, mille käigus vaadeldi, kuidas mõjutab 24 tundi vältav piiratud kalorikogus hiirte ainevahetust, näitab, et juba nii lühikesest ajast piisab, et ärgitada seedeorganeis tüvirakkude uuenemist. Mida vanemaks me saame, seda raskem on meie soolestiku tüvirakkudel end uuendada ning kuna see protsess on oluline kudede elujõulisuse taastamiseks ning haiguste peletamiseks, siis on asjaolu, et pisike paast rakkudele sedasi vunki annab, igati hea nipp, mida tasub teada.
Rasva põletus
„Paastumine mõjutab soolestikku mitmel viisil, sealhulgas ergutab see kudede uuenemist, samuti on sellest potentsiaalselt abi erinevate tervisemurede korral, mis soolestikku vaevavad, näiteks nakkused või kasvajad,” kirjeldab Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi (MIT) bioloog Omer Yilmaz. „See uuring andis tõendusmaterjali, et paast ärgitab metabolismi lülituma süsivesikute tarbimiselt rasva põletamisele.” Kuid lisaks sellele selgub uuringust, et paast mitte ainult ei ärgita rakke tarbima energiaallikana rasva, vaid ka parandab nende üldist funktsionaalsust.
Soolestiku tüvirakud, keda teadlased hellitavalt „soolestiku tööhobusteks” kutsuvad, uuendavad sooleseinu tavaliselt nii umbes iga viie päeva tagant, kuid kui metabolismi ümberlülitus on paastu toel käivitatud, siis on täiesti võimalik, et ka uuenemine hakkab kiirenema. Yilmazi meeskond võttis soolestiku tüvirakkude koeproove hiirtelt, kes olid just 24 tundi paastunud ning kasutasid neid organoididena tuntud rakumassi kasvatamiseks, luues omamoodi organilaadseid „minisoolestikke”. Seda tehes täheldasid nad, et paastunud hiirte tüvirakkude taastumisvõime oli, võrreldes paastuvabalt elanud liigikaaslaste tüvirakkudega, suisa kahekordne. „On ilmne, et paastul oli tohutu mõju, mis väljendus hoopis suurema hulga organoidide tootlusena – seda viimast juhivad just nimelt tüvirakud,” kirjeldab üks teadlasterühma liikmeist, biomeditsiini teadur Maria Mihhailova. „Täheldasime seda nii noorte kui ka eakate hiirte puhul ning meil tekkis sügav huvi molekulaarse mehhanismi vastu, mis sellist protsessi käivitab.”
Jätkub ajakirjas...