Kas vaenlase võidu­päevi tasub tähistada?

02.02.2020 20:15
Feliks Saarevet
Kommentaarid
8
Foto:

Jaanuaris tähistasime Tori kirikus Punaarmee Eestile kallaletungimise 101. aastapäeva.

Võimalik, et sel päeval toimus ka midagi muud, kuid kõik see oli tühine võrreldes Punaarmee rünnakuga Narvale.
Algas võitlus elu ja surma peale, mis oleks ilmselt lõppenud bolševike võiduga kui Jaan Anvelt oleks täitnud Lenini korraldust anda kohe talumeestele maad. Aga Anvelt tahtis kohe üle minna riiklikele suurmajanditele, ja seepärast mõisamaid välja ei jagatud. Selle eest lasi Stalin ta 1937. aastal maha lasta.
Talumehed olid algul väga pessimistlikud suure Venemaaga sõdimises ja vabatahtlikke tuli peamiselt ainult koolipoiste hulgast.

Tähistada võiks  Vabadussõja võitmist
Kui Soome vabatahtlikud ja Eesti koolipoisid 3. jaanuaril 1919 Vikipalu raudteepeatuse juures (6 kilomeetrit Kehrast idas) punased põgenema lõid, siis liikus rinne kiiresti itta tagasi. Ja ka vanemad mehed tulid sõdima, sest Eesti valitsus lubas (ja ka andis) neile maad.
Kui me kindlasti mingeid päevi tähistama peame, siis sobiks selleks kindlasti paremini 3. jaanuar.
Teine bolševistlik püha, mida juba aastaid tähistame, on 22. september 1944, millal Punaarmee vallutas Tallinna ja kiskus Hermanni tornist maha sinimustvalge lipu. Mingisugust vastupanu Punaarmeele ei osutatud. Sakslased olid juba kolm päeva mööda Pärnu maanteed põgenenud auto-autos kinni. Kell 9.00 Tallinna jõudnud Eesti Korpuse tankikolonnile, mida juhtis Venemaa eestlane polkovnik Vassili Võrk, ei olnud eestlastel võimalik vastupanu osutada. Aga me nimetame seda „vastupanuvõitluse päevaks“ ja pühitseme. Näib kuidagi imelik. Poolakad ju ei tähista 1. septembrit, kui Hitler neile kallale tungis, mingi pühana. Ka mujal pole kuulda vaenlase tähtpäevade tähistamisest.
22. septembri 1944.a pealelõunal saabus Tallinna vene väeosa. Vastupanu jälle ei olnud. Ohvitserid läksid linnapeale röövima ja vägistama. Sõdurid ei julgenud ilma käsuta minna. Tulemusest lugesime aastakümneid Kaarli kiriku vastas kolmnurgal asuvalt graniitsambalt. Sinna oli 1950. a aprillis linnapealt kokku korjatud 13 langenud punaväelast – polkovnik, kaks alampolkovnikut, majorid, kapten jne, ja ei ühtegi sõdurit. Ilmselt olid nad langenud vägistamise käigus koju läinud korpusemeeste käe läbi. Seda ajaloofakti annaks ehk soovi korral veel selgitada.

Tapetud ja kaotatud
Kunagi kui Mart Laar pidas raamatukaupluses „Rahva Raamat“ loengut, küsisin Kaarli kolmnurgale maetute päritolu kohta. Laar vastas kiiresti ja üsna enesekindlalt, et need polkovnikud olevat langenud kusagil Leningradi maanteel Kahala kandis ja sealt Tallinna toodud. Ei tahtnud suurele juhile, kes küll ei olnud enam peaminister, plassi teha ega küsinud, miks nad siis mööda Tallinnat eri kohtadesse maeti ja alles 1945 aprillis Tõnismäele koguti.
Kui need punaväelased 2007. aastal sõjaväekalmistule ümber maeti, siis degradeeriti üks jefreitor reameheks. Kas selleks naaberriigi luba oli, pole teada.
Vastupanuvõitluse päevana võiks tähistada 23. septembrit, kui käputäis leegionäre pidas kuus tundi (kell 9.00-15.00) Sauel lahingut suure bolševike tankikolonniga. Sellest millegipärast ei tohtinud aastakümneid rääkidagi. Lõpuks kirjutas sellest ajaloolane Mati Mandel oma „Pitka poistes“. Punaste tegevus lahingu lõpus oli väga julm. Postijaama keldris oli Stolbergi perekond: vanad 75-80 aastased ja tütar paariaastase lapsega. Granaadi ähvardusel tulid nad keldrist välja ja kõigile oli selge, et nemad polnud lahingut pidanud. Sellele vaatamata lasi kapteni vormis punaarmeelane vanamehe maha ja lükkas kartulivaolt mulda veidi peale. Üks kättesaadud raskelt haavatud leegionär põletati elusalt Kaitseliidu platsi kõrval metsas.

Unustatud ja varjatud tõde
Kummalise kokkusattumusena tapeti ka Stolbergi naaber Tammistu, kes oli Beria kelmusliku nn „mobilisatsiooniga“ Venemaale läinud ja Kotlase vangilaagri juba üle elanud ning Eesti Korpuse tankist. Ta tegi lolli nalja ja küsis teise mehe käest „mis sa arvad, palju kütust läheb kui Eestisse sõita?“ Venemaaeestlasest politruk kuulis seda pealt ja lasi mehe maha. 1944. a sügisel tuli mitmelapselise pere emale kiri: „Teie mees langes kangelaslikult võitluses fašistide vastu.“
1941. aastal Baltikumis mobilisatsiooni ei olnud. Leedu ja Läti vallutasid sakslased nii kiiresti, et ei jõutud. 10. juulil olid sakslased juba Märjamaal. Punajalavägi oli ebakvaliteetne ja seepärast saadeti sinna sakslaste vastu hävituspataljonid, kes pidasid rinnet kinni viis nädalat. Tänu sellele jäi neil täitmata oma põhiülesanne – lasta kõik kivimajad õhku, panna kõik puumajad põlema ja lasta maha kõik tsiviilelanikud, kes hoiduvad kõrvale Venemaale (Siberisse) evakueerumisest.
Beriale ja Stalinile oli selge, et noored eesti mehed lähevad Saksa armeesse, et kätte maksta punaste toime pandud kuritegude eest. Seepärast tuli need mehed Venemaale viia. Beria ei saanud neid arreteerida, sest siis oleks vangide vedamiseks palju konvoisõdureid vaja olnud. Seepärast mõeldi välja „mobilisatsioon“, mis avaldati ka ajalehtedes ja seda kõik uskusid. Mõned usuvad seda isegi praegu.
33100 „mobiliseeritut“ viidi kerge konvoiga Kotlase vangilaagrisse, kus neist 5000-8000 nälga ja haigustesse suri. Ülejäänuid kasutati Eesti Korpuse moodustamisel.
Sain tõde teada kaheksakümnendate alguses, kui minu töökaaslane Vassiljev kirjutas korduvalt Mokvasse, et saada seda Kotlase vangilaagri aega pensionistaaži kahe- või kolmekordselt. Lõpuks sai ta Moskvast väga vihase vastuse: „Jätke see jama ära. Te olite vangilaagris kui kurjategija ega saa selle Kotlase aja eest staaži ka mitte ühekordselt.“ Vassiljev oli väga nördinud ja tuli mulle seda kõrvaltuppa näitama ja rääkima.
Mälu Instituudi noormehed nimetasid Kotlase vangilaagris surnuid Punaarmee tööpataljoniks ja jätsid okupatsioonivägede võitlejate nimed kommunismiohvrite kraavi seinalt välja.
Kas vanad mementolased saavad selle jõhkra vea kunagi parandatud?



Vaadatud 667 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Mammi

Kindlasti tasub

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi