Kass andis Esnele ühe oma üheksast elust

"Minu kass Matu on tõepoolest minu kaitseingel. Aimas ette, et minuga on midagi halba juhtumas. Pääsesin autoõnnestusest nii kergesti ainult tänu sellele, et mu kass andis ühe oma üheksast elust mulle," on Kohilas elav Esne Ernits kindel.

Matu hakkas Esne sõnul juba alates selle aasta jaanuarist kummaliselt käituma. "Ta on täiesti mittesülekass, omapäi kulgeja. Kuid ühtäkki arvas ta, et vaja mulle kogu aeg sülle ronida. Ta jõllitas mu ees pikalt, kasvõi tund aega võis istuda ja vahtida, kui talle njäu ütlesin oli hopsti mu süles," kirjeldab Esne. "Mõtlesin veel, et mis nüüd lahti, miks ta niimoodi sülle ronib. Pole tema moodi."
Saatusliku 6. veebruari hommikul ronis kass Esnele hommikul voodisse. "Ronis minu peale ja lakkus mu otsaesist. Lükkasin ta eemale, et mis sa teed, Matu, see pole sinu moodi, et tuled mind lakkuma. Tema ronis aga tagasi ja lasi keelega üle otsaesise. Tõusime üles, kiirustasime pojaga Raplasse, pojal oli vaja arsti juurde minna." Autos istumisest ongi Esnel viimased mälestused.
"Minu järgmine mälupilt on neli ja pool tundi hiljem PERH-i erakorralise meditsiini osakonnast. Kui õnnestus ennast ükskord voolikute vahelt püsti ajada ja peeglisse vaadata, siis oli parema kõrva kohalt pea paljas ja seal õmblus, otsaeest suur muhk. Olime pojaga Rapla poole sõites sattunud autoavariisse, kus neli autot põrkas kokku ja mind oli autost välja lõigatud," kirjeldab Esne.

Kass teadis ette?
Nii rääkisid arstid ja sõbrad-tuttavad talle alles pärastpoole.
"Kõrvalteelt keeras meie autole ootamatult ette teine auto ja jäi lihtsalt teeserva seisma. Mu poeg sõitis 70-ga ja pidi sellest autost siis mööda põikama, viimases hädas vajutas pidurit, auto kaotas juhitavuse ja sõitis vastasuuna teepoolde ja sealt kraavi. Vastassuunast tulev auto tabas õnneks vaid meie auto tagaosa. Ja otse loomulikult sõitis see tee ääres peatunud auto kohe minema, kui teised liiklejad tulid vaatama, mis juhtus," on Esne tänini hämmelduses ja pahane.
"Pääsesin õnnetusest kergelt. Õnnelikult läks, sest pealuu on terve, luud terved, kõik siseorganid terved, " kirjeldab naine. Kuid mõtteainet õnnetusest sai ta kõvasti. "Kas mu oma kass Matu tundis seda kõike ette? Tundub nii. Ja pani oma kaitse mulle kaasa, lakkudes otsa­esist, mis tund aega peale lakkumist suure löögi sai. Hiljem autot vaadates tulid judinad peale. Õnneks tabas teine auto meid pool meetrit tagantpoolt, muidu oleksin ma vast teispoolsuse radu käinud. Mu kallis kiisu tundis seda ette. Tundis, et meiega on midagi halba juhtumas," on Esne kindel.

Pani kaktuse õitsema?
Pärast õnnetust ei ole Matu enam teda varasemal kombel jõllitanud ega ka sülle trüginud. "Kuidas küll kassid teavad ja tunnevad? Küll mul on kallis kass kodus," muigab Esne. "Enne õnnetust ta jusustkui valvas mind.
Just talle see miilustamine ei meeldi muidu, talle meeldib kõrval olla, kui arvuti taga tööd teen või õmblustoas olen, siis on ta läheduses, aga mitte kunagi ei trügi sülle," kirjeldab naine oma kassi.
Üks kummaline juhtum kassiga on tal veel meeles. " Olin mõned kaktused suure nõu sisse istutanud. Neid beebikaktusi oli mul mitut erinevat sorti. Kasvatasin, kasvatasin, siis olin juba käega löömas, et mõttetud lilled, need ei õitse kunagi. Siis just võtsime endale Matu-kassi ja tema hakkas aknalaual magama nii, et toetas oma pea ühele okkalisele kaktusele. Ja see kaktus hakkas õitsema! Nüüd õitseb igal aastal," ütleb Esne.