Keha elab oma elu
Teadusmaailmas on pikalt valitsenud arusaam, et kõiki meie keha funktsioone valdab aju ning ilma peas asuva „suure pealiku” teadmata ei toimi ega funktsioneeri miski.
Siiski on viimastel aastatel üha enam ja enam hakanud ilmema, et paljud meie organid elavad üsnagi autonoomset elu. Nüüd siis on veebiajakirjas Neuroscience News avaldatud lugu, mis viitab teadustööle, millega õnnestus kindlaks teha, et meie nahk ja maks elavad täiesti oma bioloogilise kella järgi ning arvestavad ööpäeva rütme ilma aju abita.
Nimelt reageerivad nii nahk kui ka maks täiesti iseseisvalt valguse muutustele ning säilitavad esmatähtsa funktsionaalsuse aju ööpäevarütmist täiesti sõltumatuna. Mida see meile tähendab? Esiteks seda, et sinu maks saab suurepäraselt aru, kui sa hilisöödel telerit või nutiseadet jõllitad ning võib sellest häirituna ajada segi oma ööpäevarütmi, tuues seega kaasa potentsiaalseid terviseriske.
Need, kes on innukamalt Hiina traditsioonilise meditsiini teadmisi uurinud, teavad juba mõnda aega, et selles koolkonnas räägitakse maksa energiate tasakaalust, soovitatakse õhtuti aegsasti magama minna ning hoiatatakse pikas perspektiivis tekkivate tervisehädade eest, mis maksa „kellaga” vastuollu minejaid ootab. Nüüd siis on California Ülikooli Irvine’i teadlased koostöös Barcelona biomeditsiini uuringute instituudiga jõudnud üsnagi sarnasele järeldusele. Nende kahest üllitatud tööst ilmneb kaks olulist tähelepanekut.
Mõlemad tööd avaldati mai lõpul ajakirjas Cell ning mõlemal puhul kasutati eriaretusega laborihiiri eesmärgil uurida keha sisemist, ainevahetuse reguleerimisse rakendatud n-ö kella. California meeskonna juht ja sealse epigeneetika ja metabolismi keskuse direktor Paolo Sassone Corsi selgitas, et kuigi teadlased on juba mõnda aega kahtlustanud, et keha erinevad ööpäevarütmi mõõtvad kellavärgid tegutsevad eraldiseisvaina ajus hüpotalamuses paiknevast kesksest kellast, ei olnud neil siiani tekkinud võimalust seda kuidagi katsetega kontrollida.
Lõpuks õnnestus neil välja nuputada, kuidas peatada hiirtes kogu ööpäevataju ning siis käivitada vaid eraldiseisvad individuaalsed sisemised kellasüsteemid. Ajakirjas Cell kirjeldatud eksperimentides aktiveeriti ajatajusüsteemid hiirte nahas või siis maksas. „Tulemused üllatasid meid,” möönis Sassone-Corsi, kes on muuhulgas ka biokeemia professor. „Mitte keegi meist poleks osanud arvata, et nahk või maks tegelikult valguse suhtes nii vahetult tundlikud on.”
Jätkub ajakirjas...