Keisrite supervanni ümbritseb mitu mõistatust

Venemaal armastatakse hiiglasuuri ja kolossaalseid asju, millest nii mõnigi eriti võimas asi on nimetatud tsaari nimega. Nii on Venemaal tsaar-suurtükk, tsaar- kell ja ka tsaar-vann. Kõigil neil asjadel on üks ühine omadus: neid pole kunagi kasutatud sihtotstarbeliselt.

Tsaar-suurtükist pole kunagi tulistatud, tsaar-kella pole eales helistatud ja tsaar-vannis pole kunagi kümmeldud. Kui kaks esimest rariteetset eset on kõigile vaatamiseks Kremlis välja pandud, siis tsaar-vann on peidetud poollagunenud lossi prügihunnikute vahele.

Lossi ehitas Katariina Suur
Peterburi lähedal asub Puškini linn, mis 1918. aastani kandis Tsarskoje Selo nime. Alates 18. sajandi algusest oli siia ehitatud mitu lossi ja paleed ja Romanovite dünastia valitsejad kasutasid seda paika oma suveresidentsina.
Üheks neist lossidest on Babolovo, mis ehitati aastatel 1783-1786 keisrinna Katariina Suure korraldusel vürst Grigori Aleksandrovitš Potjomkini (1739-1791) jaoks, kes oli Venemaa riigitegelane ja sõjaväelane (kindralfeldmarssal) ning keisrinna favoriit. Arhitektiks oli Ilja Vassiljevitš Nejolov (1745-1793). Aastatel 1824-1825 ehitati kiviloss ümber arhitekt Vassili Petrovitš Stassovi (1769-1848) juhtnööride järgi.
Vaatamata nimetusele ei andnud Babolovo tegelikult lossi mõõtu välja. Ta kujutas endast suhteliselt tagasihoidlikku ühekorruselist hoonet mitte eriti suurte tubadega, mistõttu omanikud viibisid lossis vaid ajuti ja mitte kunagi pole selles elatud pidevalt. Loss täitiski peamiselt suvila funktsiooni ja siin viibisid keisriperekonna liikmed ja nende tuttavad üksnes suviti. 20. sajandi esimesel poolel paiknes hoones lennuväekool. Teise maailmasõja ajal pommitati loss puruks ja varemetes on ta tänase päevani.
Seitsme toa ja kaheksanurkse torniga minilossi suureks vaatamisväärsuseks on selles asuv hiiglaslik kauss või vann, mida selle suuruse pärast on hakatud nimetama tsaar-vanniks. Veel on seda monstrumit nimetatud Babolovo kausiks, Babolovo vanniks, Vene Impeeriumi vanniks, Graniitšedöövriks, Kaheksandaks maailmaimeks.

Graniiditükk toodi Soomest
Vanni suuruse kohta esineb ajakirjanduses erinevaid andmeid. Vann kaalub 48 tonni, selle kõrguseks on märgitud 192 või 196 sentimeetrit, diameetriks 5,33 või isegi 7 meetrit ja sügavuseks 152 sentimeetrit. Kui palju vett vanni mahub, ei ole samuti täpselt teada. Nii on räägitud, et vann mahutab 800, 1900 või isegi 8000 ämbritäit vett. Arvatavasti pole mitte keegi mitte kunagi seda vanni veega täitnud.
Vann on välja tahutud ühest suurest graniiditükist. Selle meistriteosega sai hakkama skulptor ja kiviraidur Samson Ksenofontovitš Suhhanov (1768-pärast 1840), kes valmistas hiiglaslikke vanne ka mitmele teisele keisripaleele. Babolovo lossi jaoks tellis meistrilt hiigelvanni Hispaania päritolu Venemaa insener, arhitekt ja riigimees Agustín de Betancourt y Molina (1758-1824).
On teada, et keiser Aleksander I armastas Babolovo lossi ja olevat seal korraldanud intiimseid kohtumisi vene kaunitaridega. Just Aleksander olevat olnud tüdinenud valgest marmorist vannist ja tahtis selle asemel näha midagi muud ja suuremat, andes vastava korralduse Betancourtile. Teatavasti armastas Aleksander I suvekuudel jahedaid vannikümblusi ning seepärast tekkis vajadus uue ja suurema vanni järele.
Betancourtilt käsu saanud Suhhanov asus kohe tellimust täitma ja palus selleks enam kui 160 tonni kaaluvat punase graniidi kamakat, millesse oleks pikitud ka veidi rohelisetoonilist labradori. See graniidiplokk toodi talle ühelt Soome saarelt. Kuidas aga suudeti 160-tonnine kivikamakas Soomest ligi 30 kilomeetrit mööda murdmaastikku Peterburgi toimetada, jääb saladuseks.

160-tonnist kivikamakat ­töödeldi käsitsi
Leping vanni valmistamiseks sõlmiti 1811. aastal ning 1818. aasta maiks oli vann valmis ja paigutati oma kohale, Betancourti poolt projekteeritud poolkeldrisse Babolovo lossis. Seejuures jätkus vanni poleerimine ka 1812. aasta isamaasõja ajal, kui Prantsusmaa keisri Napoleoni väed olid tunginud sügavale Venemaa territooriumile. Samas on mõnes allikas märgitud, et vanni valmistamine kestis kümme aastat ja toimus aastatel 1818 kuni 1828, kuid see ei vasta arvatavasti tõele ja vann oli siiski juba 1818. aastal valmis ja kasutuskõlblik.
Meistritel tuli graniiditükist kõik üleliigne ehk umbes 120 tonni välja raiuda. Tööd tehti käsitsi, vaid kivi, haamri ja peitliga. Arvatavasti löödi puitvasaraga kivitahumispeitlile kümneid miljardeid kordi. Seejuures tuli peitlit teritada iga 3-4 löögikorra järel vastu graniidi pinda. Seetõttu on tõeline müstika, kuidas töömeestel õnnestus ideaalse geomeetrilise kujuga kauss valmis saada. Loomulikult polnud ka mingeid mõõteriistu, kõike tehti nn „silma järgi“ ning tulemuseks oli tähelepanuväärne täpsus. Senini pole teadlased aru saanud, kuidas suudeti 19. sajandi nappide töövahenditega graniidikuubikust ideaalse kujuga vann välja tahuda.
Kuna Suhhanov tegeles vanniga seitse aastat ja ei saanud selle aja jooksul teisi tellimusi, siis oli tulemuseks kiviraiduri laostumine. Meister hindas vanni hinda 16 000 rublale, mis oli suurem lossi enda väärtusest. Suhhanov saatis küll palvekirju keisrile, et mingitki rahalist abi saada, kuid enamasti jäid kirjad vastuseta.

Jätkub ajakirjas...