Kes on paremad, kas ateistid või maruusklikud?

15.12.2018 12:10
Kairit Rebane
Kommentaarid
0
Foto:

Jõulud on teadagi rahu, ligimesearmastuse ja imede aeg. Paganausulised tähistavad pööripäeva, kristlased rõõmustavad Jeesuse sünniaastapäeva üle ning ateistid naudivad lihtsalt vabu päevi.

Rõõmu on sellest ajast kõigil, aga olgu inimese usuline veendumus mingi religioon või siis ka ateism – sügavam inimlikkus peaks seda kõike ületama ja ühendama. Aga kas see ka on nii?

Sallimatud ateistid
Hiljuti avaldati ajalehes The Independent huvitav artikkel, milles väideti, et ateistid on endist erinevate ja erimeelsete inimeste suhtes hoopis sallimatumad kui usklikud. Väitega on saanud maha Belgia Louvaini Katoliikliku Ülikooli teadlased. Nimelt uurisid nad 788 inimest Briti saartel, Hispaanias ja Prantsusmaal ning selgus, et kuigi ateistid ja agnostikud peavad end usklikest avatuma meelega inimesteks, ei ole nad tegelikkuses nende seisukohtadest erinevate vaadetega inimeste suhtes sugugi nii tolerantsed, kui nad end olevat väidavad.
Belgia suurima prantsusekeelse ülikooli psühholoogide sõnul selgus, et „usklikud näivad olevat võimelised paremini hoomama ja integreerima ka lahknevaid vaateid ja seisukohti.” Ning üks töö kaasautoreist Filip Uzarevic nentis: „Kitsarinnalisus ei ole ilmtingimata vaid religioossete inimeste pärusmaa. Meie uuringust selgus, et piiratud mõtlemise ja religiooni seos sõltus ühest konkreetsest piiratud mõtteviisi tüübist. Samas kui me jõudsime üsna peenelt määratletava valmiduseni erinevaid vaateid ühildada, selgus, et usklikud olid selles osas pigem isegi avatuma meelega.” Tema kirjutis, mis esitas küsimuse: kas ateistid on dogmavabad, tõi välja asjaolu, et religioonitus on paljudes Lääne riikides muutunud omaette normatiiviks.
Uurimisprotsessi käigus analüüsiti kolme mentaalse jäikuse kriteeriumit inimrühmas, millesse kuulus 445 ateisti ja agnostikut, 225 kristlast ning 37 budistide, islami ning judaismi esindajat. Mittereligioossete inimeste skoor „enesele tunnistatud dogmaatilisuses” oli märksa madalam kui usklikel, samas oli nende punktisumma suurem kategoorias, millega mõõdeti „varjatud sallimatust”.Uzarevic möönis, et idee uurimuseks sai ta siis, kui märkas, et juhtudel, kui konservatiivsed ja/või religioossed inimrühmad, vastandudes liberaalsetele ja/või ilmalikele rühmadele ilmutasid pealtnäha võrdset vastastikkust vastumeelsust, said sildi „kitsarinnalised dogmaatikud” enamasti siiski vaid esimesed. „Samuti jooksis psühholoogiateemalisest kirjandusest tervikuna läbi püsiv arusaam, et liberaalsed ja ilmalikud inimrühmad on automaatselt ka sallivamad ja avatumad.” Siinsest uuringust aga ilmnes selgelt, et inimese isikliku usu tugevus kas ateismi või mõnda religiooni oli selges korrelatsioonis ka tema sallimatusega kõige teistsuguse vastu.
Seega – fanaatikuid leidub igal pool ning tänapäeval on ateism samasugune usund nagu iga teine. Avatud inimeseks olemine ei näi sõltuvat usutunnistusest. Kuid mis siis ikkagi õhutab inimesi oma veendumustega n-ö üle vindi minema? Miks sukeldutakse oma ükskõik millisesse usku nii raevukalt, et muu ei oma kaalu? Ka sellele on teadlastel kohe vastus varnast võtta. Vähemalt algtasandil. Nimelt on veebiajakiranik Elizabeth DeVille üllitanud artikli, milles ta tsiteerib hiljuti Utah Ülikoolis valminud uuringut, milles püüti teada saada, kuidas reageerib inimaju religioonile.

Jätkub ajakirjas...



Vaadatud 413 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi