Kiirabiarst patsiendile: "Järgmisel nädalal surete ära!"

Kiirabiarsti ekslik surmadiagnoos lükkas ehmunud perekonna emotsionaalsesse kriisi ja sundis matusteks kiirlaenu võtma.

35 aastat puidutislerina töötanud elupõline valgamaalane Aivar kukkus ühel päeval kodus kohvi keetes kokku ja viidi kiirabiga haiglasse.
Teadvusele tulles oli diagnoos enam kui jõhker, isegi elunäinud mehe jaoks – teil on vähk ja elada on umbes nädala jagu. Harjuge ära, surete kohe varsti, ütles arst.
„Olin pahviks löödud,” meenutab Aivar diagnoosi saamise päeva. „Võtsin telefoni ja helistasin naisele, ütlesin, et mul on elada umbes nädal.”

Naine sõimas näo täis
„Alustuseks sain naise käest sõimata, sest ma pole arsti juures käija tüüpi, pigem vanakooli rauast mees, keda ei võta miski... Aga näe, tundub, et siiski võtab,” meenutab Aivar.
„Ma ütlesin sulle, said mis tahtsid, ammu oleks pidanud arsti juures käima,” ei suutnud naine kohutava uudise peale muudmoodi reageerida kui tõreledes.
„Eks ma ole kange Lõuna-Eesti poiss,” muheleb Aivar „ja naljalt arstile ei lähe. Mind ravib paljajalu murul käimine ja värske õhk. Istusin ja mõtlesin, et mis ma selle nädalaga siis teen, olin just teinud kodus remondi ja mul polnud isegi puusärgi raha...”

Laenurahaga surnukirst
Järgmiseks päevaks oli naine kohutavast uudisest nii palju toibunud, et asus peatseteks matusteks ettevalmistusi tegema.
Ta läks kiirlaenukontorisse ja andis avalduse sisse, et matuste jaoks raha saada. Lisaks helistas ta läbi kõik sugulased, et selline lugu, kas keegi saab õla alla panna.
„Maainimesed hoiavad raskel hetkel ikka ühte ja vähemalt pool rahast saadigi sugulaste abiga kokku,” meenutab mees ning jätkab, et sellega veel julm nali ei piirdunud.
„Nimelt rääkis töökaaslane uudisest ka tööl. Jutt ju levib väikeasumis kiiresti, ja ka tööl hakati koheselt minu asemele uut inimest otsima, sest tööd on palju ja koht ei saa kauaks tühjaks jääda.
Tundsin ennast hästi ja ütlesin, et võin nädala pärast tööle tulla ja teha tööd seni, kuni ära suren, kuid haigusleht ei lubanud veel minna, mis oli antud välja pikema aja peale.
See tundus ka mulle kummaline, et kohe-kohe sureva inimesena tundsin ennast tervemana kui kunagi varem.
Lisaks helistas naine notaribüroosse ja pani ka aja kirja, et ajame paberid ka kiiresti korda. Olin hämmingus, kui hoolitsevad kõik äkitselt minu suhtes on,” meenutab Aivar.

Surm jäi ­tulemata
Muidugi sõitsin veel peaaegu üle päeva haigla vahet ja ka pealinnas käisin uuringutel, kuni tuli kutse uuesti doktori vastuvõtule ilmuda.
„Möödunud oli juba rohkem kui nädal ja ma oleksin pidanud juba surnud olema, aga ei olnud,”muheleb Aivar.
„Teil on hoopis puukentsefaliit ja borrelioos korraga, mis andsidki pealiskaudsetele analüüsidele valepositiivsed tulemused,” meenutab Aivar.
Nüüd ajab see meest juba naermagi. „Kergendustunne oli muidugi üüratu, nagu uuesti sündinud, kuigi ma ei suutnud lõpuni uskuda, et ma peaksin ära surema nädala jooksul, see lihtsalt kõlas nii ulmeliselt,” naerab Aivar.