Kinnisvarapetturid võtsid eaka naise sihikule. Vaata, milliseid võtteid kasutatakse!

Ühel päeva tuli ukse taha paarike, kes teatas, et ostsid naaberkrundi – nii algas mitu aastat kestnud õudus.

“Olen elanud aastaid oma lapsepõlvekodus koos oma ema ja kassiga. Vahepeal viis elu korraks ka eemale, aga saatus tõi mind siia tagasi ja jäingi,” alustab Ele lugu, mis tal siiamaani veel käed rusikasse ajab. “Nad (naabrid) ähvardasid kutsuda kohale televisiooni. Põhjus oli selles, et ma keeldusin neile andmast osa oma krundist, millele nad hammast ihusid.”
Lugu ise algas mitu aastat tagasi, kui invaliiduspensionist elav Ele peale lõhki läinud kooselu koos oma asjade ja kassiga eaka ema juurde tagasi kolis. Suur maja vajas kõpitsemist ja kuna ka Ele lapsed olid läinud suurde ilma oma elu elama, leidiski Ele end järjest rohkem üksinda koduaias kõpitsemas, sõstraid ja aiasaadusi kasvatamas. Elel oli hea ja rahulik aias istuda ja aastaaegade vaheldumist jälgida, sest vana haigete jalgadega ema toast enam välja ei saanud ja niimoodi sai Ele oma mõtetega üksinda olla.

Aiatäis joodikuid
Aias istudes kiikas Ele aeg-ajalt naaberkinnistul oleva pesuköögi poole, kus varasemalt elas üks vaiksemat sorti joodik, kes sageli napsutada armastas ja meenutas, kuidas joodikutel olid suviti aknad-uksed valla ja purjus peaga lällamine kostis kartulivagude vahele. “Ega see polekski niiväga seganud, aga häirisid just täiskustud püksitagumikega joodikud, kes sattus aeg-ajalt hoovi ringi kakerdama, sest ei saanud väga hästi aru, kus nad on. Ju nad teadsid, et hoovimajast saab viina, aga kuna peremees ei tahtnud neid vastu võtta, hoidis ust lukus ja nii nad sattusidki meie ukse taha või kusid lillepeenrasse,” jutustab Ele.
Probleem seisnes selles, et kui Ele vanemad kunagi viiekümnendatel maja ostsid, jätsid nad ostmata hoovil paiknenud pesuköögi, kuigi raha selleks oli. Ele vanemad pelgasid, et peavad pesuköögis elavale perekonnale uue eluaseme hankima ning sellega nad tegeleda ei tahtnud.
Nii vormistatigi ostuleping ühisomandisse ühetoalises muldpõrandaga pesuköögis elava perekonnaga. Kõik jaotati võrdselt väga veidral moel. Kahe kinnistu peale vormistati ka ühine majaraamat ning keset hoovi jooksis mõtteline sümboolne piir. Ele meelest sai see kõik juhtuda põhjusel, et tema vanematel puudus ettekujutus oma kodust kui eraomandist.

Kommunistlik jagamine
“Ühel päeval hakkas emal siiski ühise majaraamatu pärast süda valutama, sest ühe suure kinnistu jagamine kaheks võrdseks osaks toimus isegi nii kommunistlikult, et pesuköögis elavale perele jäeti meie majast isegi üks tuba. Ema lasi kiiresti kaks eraldi majaraamatut vormistada. Krundi mõtteline piir aga poolitas kinnistud ära niimoodi, et kui oleks lasknud aia vahele teha, poleks ruumigi, kuhu autot parkida.”
Ühest hetkest aga seisis pesuköök pea aasta elaniketa, sest seal elanud joodik oli hütikese purjus peaga ühele pätile kinkelepinguga ära vormistanud ning too pani võlgade katteks maja müüki. Ele tunnistas, et oli aeg-ajalt peas mõtet keerutanud, et mis oleks, kui ostaks pesuköögi ise ära, aga vaba raha ei olnud ja mõte hakata selle pärast laenu võtma ei tundunud Elele kuigi vastuvõetav. Pealegi – kes invaliiduspensionärile laenu annakski. Aeg-ajalt käisid ka huvilised väikest maja vaatamas, aga üldjuhul sellega kõik piirdus kuni ühe saatusliku päevani.
Ühel augustikuu viimasel päeval, kui Ele oli paaripäevaselt reisilt koju saabunud, teatas tema eakas ema uudist: hoovimajal on nüüd omanikud, kes ise elavad pealinnas, aga lubasid maja korda teha ja katust kõrgemaks tõsta. Uued naabrid olid end vanainimesele koheselt ka tutvustanud ning andsid teada, et tahavad oma krundile maad juurde saada.
Ele, kes aimas, et uute naabritega ei saa lihtne olema, võttis kohe suuna ehituspoodi, ostis kaks aiaposti ja suure rulli aiavõrku. Lisaks haaras toidupoest kaks viinapudelit ning tuttavate joodikute abiga, sest Elel endal töökäsi võtta ei olnud, saigi kipakas piirdeaed ülesse tõmmatud. “Oleks pidanud seda palju varem tegema. Mis sest, et eeshoovis oleks olnud vähe ruumi, aga oma krunt on oma krunt. Sellest ühisest asjast ei tule kunagi head nahka,” kirus Ele liiga hilja tehtud otsust.

Ebameeldivused algavad
Internetis uute naabrite tausta uurides selgus, et naaber Alla oli veel ühe teisegi lagunenud pesuköögi omanik, kust vanad kaltsud klaasimata akendest välja turritasid. Tuttavate kaudu kuulis Ele, et Alla oli vanainimeselt välja petnud ühe maja Hiiumaal. “Sain aru, et nad tulidki kindla plaaniga naiivselt vanainimeselt maja kätte saada. Teada värk, alguses ostavad hoovimaja, siis pakuvad mesise suuga meilegi abi, lubasid aidata isegi remonti teha, ning kiibitsevad niikaua vanaimese ümber, kuni too lõpuks maja kinkelepinguga ära vormistab,” sõnab Ele.
Kui naabrid aru said, et sõbraliku vanainimesega koos elab ka tema tütar ehk siis Ele, kes ei tahtnud kuidagi hakata maad kinkima, vaid oma hingerahu nimel hoopis tara püsti pani, nende suhtumine muutus. “Nad käisid mõõtmas, kas aiapostid on minu kinnistul või olen ka nende maa pealt kaevanud. Tuli välja, et aiapostid olid täpselt kahe krundi piiril, mille peale uued naabrid teatasid, et kahe krundi piiril võib aed olla siis, kui on vastastikune nõusolek. Nemad aga teatasid, et minu koleda aiaga nemad nõus ei ole, käskisid postid ümber tõsta,” jutustab Ele ägedalt. Elel ei jäänud muud üle, kui kutsuda samad joodikud ja paluda neil see kiire töö ära teha.
“Iga kord, kui naabritega hoovis kokku sattusin, alustasid nad alati mõttetut sõnasõda. Algul neid häiriski see tara ja lubasid esitada linnavalitsusse selle kohta kaebuse, sest tara olevat liiga kole. Järgmine valuline etapp oli kanalisatsioonitorustiku kaevamine,” ohab Ele. “Tahtsid torud minu krundilt läbi viia, sest “nii olevat lihtsam”. Lihtsalt selline närvidele käimine toimus pidevalt, nagu kiusu pärast.”

Kaebus kaebuse otsa
Naabrid käisid iga asja peale, mis neile Ele kinnistul ei meeldinud, linnavalitsuses kaebamas. Tulemuseks olid ametnike kirjad postkastis. “Kord sain linnavalitsusest noomituse prügikasti asukoha pärast. Linna heakorraeeskirja järgi ei tohi prügikast naaberkrundile liiga lähedal olla.”
Viimaks olid ka linnaametlikud olid sellest kemplemisest tüdinud, soovitasid asjad rahulikult omavahel ära klaarida. “Aga see tegevus oli kõik sihilik, kiusuks, et neil tuli suu majast puhtaks pühkida. Eks nad mööda kõndides viskasid alati meie maja suunas tigedaid pilke ja alati sosistasid omavahel midagi. Tõsi ta on, maja on juba aastaid värvimata, luitunud olemisega, aga see on kallis töö ja kahel naisterahval, kellest üks on pensionär ja teine invaliidsuspensionil, on raske remondiraha kokku saada.”
Praeguseks on olukord enam-vähem maha rahunenud, aga Elel teevad need õudused ikka meele mõruks. “Eks nad on leppinud tõsiasjaga, et alati ei lähe maja väljapetmine õnneks. Aga seda ma ütlen küll, et vanemate mõtlematute vigade pärast peavad teinekord lapsed kannatama. Mis häda siis oleks neil see pesuköök ära osta olnud? Jätnud pere sinna sisse lihtsalt elama ja ma ei oleks täna olukorras, kus eeshoovi ei saa puidki tuua, sest auto lihtsalt ei mahu hoovi tagurdama, ja närvid oleks kah alles jäänud,” nendib Ele.