Kirikuõpetaja heidab surma üle nõmedat nalja

05.08.2018 23:40
Ann Pusi
Kommentaarid
3
Foto:

Sofia käis tihti kalmistul. Kaks kuud tagasi oli ta matnud urni ema tuhaga vanaema kõrvale.

Imestusega vaatas ta ringi ega mõistnud, miks siin täna nii palju inimesi ja autosid oli.
Ta tahtis väravast sisse minna, aga tee peal ees seisis laululehti pakkuv tüse tädike, kes tänas koogutades möödujaid, kui need korjanduskarpi raha poetasid. Sofial polnud rahakotti kaa­sas, ainult küünlad ja tikud tilpnesid tal õhukese kilekotiga näppude vahel.
„Mis siin toimub?” küsis ta.
„Täna on kiriklik surnuaiapüha ja kui soovite lahkunuid mälestada, on võimalik seda väikese tasu eest teha,” kiibitses püha õde.
„Aitäh, kas mitte pühakiri ei õpeta, et kahte jumalat, mammonat ja Jeesus Kristust ei tohi korraga teenida,” pahvatas Sofia emotsionaalselt ja tõttas edasi.

Kirikuisade lärmifestival kalmistul
Kallite lähedaste hauale jõudes valdas teda meeleheide. Täna ta siin rahulikult leinata ei saa, kuna plats, kus jumalateenistust pidama hakati, oli liiga lähedal. Kirikuteenrid olid mikrobussiga kohale sõitnud ja sättisid süntesaatorit koledate helide saatel häälde. Organist tegi hääleharjutusi ja kirikuõpetaja, kelle kuju Sofiale tuttav tundus, sättis mikrofoni nina ette, korrutades: „Üks, üks, üks, kaks kaks.” Pinkidel istusid mõned mutikesed ja sättisid püüdlikult prille ninale ning uurisid laululehte.
Sofia pani kalmul küünlad põlema ja istus elupuu alla pingile.
„Oh mõtle inimene, et pead kord surema,” laulsid tädikesed heleda ja haleda häälega. „Siin elu üürikene, seal jäädav pärismaa. Siin võitlemine vaevas ja mures nutukülv, seal rõõmus lõikus taevas ja õnnis rahupõlv.”
Kas nad on segased või, ei uskunud Sofia oma kõrvu. Ta oli hiljuti matnud ema, kes oleks pidanud veel kaua elama. Aga need, kes on jäänud justkui ilmasambaks, naudivad vanaduspõlve, oodates pääsu paradiisi.
„Oh oma aega mõõtma mind, Issand, õpeta ja surma peale vaatma mind aegsast juhata. Siis pean ikka silmas, et meile kõigile on seatud teises ilmas suur aruandmine.”
Mida nad ometigi jahuvad, mõtles Sofia ja pühkis ägedalt silmi. Teiesugused peavad teises ilmas aru andma, miks te nii kaua riiklikke hüvesid naudite, sest jäite Vene korra ajal juba 55-aastaselt pensionile, aga minu ema polnud veel 50, kui suri. Peate aru andma jah, miks te siin hoolekandeühiskonnas juba aastaid sotsiaalabi naudite ja parasiteerite, aga mõned inimesed peavad noorelt surema ja paljudele ei anta isegi matusetoetust. Sofiale meenus, kuidas ametnik talle nähvas, et teil on kinnisvara ja te ei kuulu toetuse taotlejate hulka. Issand, kas ma oleksin pidanud enne ema surma meie väikese majakese maha müüma ja kuuse alla kolima.
„Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise,” alustas kirikuõpetaja kõnet. „Aamen,” vastas kogudus.

Surma üle võib nalja heita
„Surmakultuuri uurija, Tallinna Ülikooli vanemteadur Marju Kõivupuu on öelnud, et surma üle võib nalja teha,” kõneles papp. „Kõivupuu arvates on niimoodi, et inimesed, kes ei suuda elu nähtusi huumoriga võtta, sealhulgas ka surma, nendel on väga raske elada, sest paratamatult, kui me siia ilma sünnime, siis sellest hetkest me hakkame valmistuma surmaks, meeldib see meile või mitte.”
Sofia ei suutnud uskuda, kuidas papp niisugust jura ajada võis. Ja siis meenus talle too surma üle nalja heitev ambitsioonikas õpetajahärra, kes oli astunud vastu luteri kiriku sinodile ja pidanud normaalseks homoseksuaalseid suhteid. Tolle tegelase mitmel rindel tegutsemine, küll kaitseväes kaplanina ja haiglas hingehoidjana oli viinud ta ka poliitikasse. Loomulikult sai ta nii palju hääli oma ustavatelt jüngritelt, et pääses ka volikogusse, kust jälle väike „toetus” tasku pudenes. Siis võttis ta kiriku rüppe rikka pederasti, kes annetas kogudusele suuri summasid. Kurjad keeled rääkisid, et enamuse pistis papp oma taskusse. Kui ajakirjandus papilt küsis, miks ta pooldab homoseksuaalseid suhteid, mida Eesti kirik ei aktsepteeri, vastas too tüüp justkui tellitult, et sotsiaaldemokraatidele on tähtsad euroopalikud väärtused.

Masendavad saatused
Sofia jalutas kadunukeste haudade vahel, luges sünni- ja surmadaatumeid, imetles kenasti kujundatud hauaplatse ja kurvastas umbrohtu kasvanud kalmude pärast.
Kiriklik abrakatabra polnud veel lõppenud, kui järsku märkas ta ühe suure kase kõrval pingil istuvat naist, kes lohutamatult nuttis. Naisel oli peas must rätik, seljas must õhuke impregneermantel ja jalas mustad kingad. Leedi mustas, mõtles Sofia ja tahtis edasi minna, kui naine järsku nutetud silmad tema poole tõstis: „Tütreke, ära mine veel.”
Sofial tõusid ihukarvad püsti, kui naine teda tütrekeseks kutsus. Pisaraid tagasi hoides küsis ta naiselt, mis teda vaevab.
„Minu tütreke tappis ennast ära ja jättis mind ihuüksi siia neetud maa peale kannatama. Mul pole enam mitte kedagi,” halas naine.
„Minu ema suri kaks kuud tagasi vähki ja ka mina olen nüüd siin ilmas üksi,” ütles Sofia ja istus naise kõrvale.
Naine rääkis Sofiale, et tema tütar läks vabasurma noormehe pärast, kes oli talle öelnud, et ei armasta teda enam.
„Tüdruk langes suurde masendusse, võttis kõik rohud sisse, mis perearst talle depressiooni ja anoreksia vastu määranud oli. Vähe sellest, ta jõi kogu kupatusele veel pudeli viina ka peale, mis saigi saatuslikuks. Ma olen tänaseni šokis ega suuda juhtunut mõista. Läksin kirikusse, et sealt tröösti leida, aga lohutamise ja kaasa tundmise asemel ütles seesama õpetaja, kes täna jutlust peab, et patu palk on surm. Lisaks kõigele läksin tülli ka matusebürooga.”
Sofia oli naise jutust šokeeritud. Ta leinas oma ema, aga tema oli jõudnud memme lahkumisega leppida, sest surm ei tulnud üleöö ja ema jõudis kõik oma asjad enne toonela teele minekut ära korraldada. Sofial oleks justkui loor silme eest langenud ning ta vaatas seda õnnetut tütre haual nutvat naist hoopis teise pilguga.
„Kuulge, proua, kas me võiksime tuttavaks saada. Minu nimi on Sofia Vaher ja ma töötan ajakirjanikuna. Võiksin teie tragöödiast lehte loo kirjutada, kuidas matusebürood inimeste rasket olukorda ära kasutavad ja rikastumise nimel leinajate palveid mitte millekski ei pea, vaid suruvad oma nõudmisi ja teenuseid vägisi peale.”
„Oh tütreke, kas ma võin sind niimoodi kutsuda,” itkes naine. „Minu nimi on Laine. Ma räägin sulle kõik ära ja näitan ka hüvastijätukirja, mille Tuule voodile jättis, kust ma ta elutuna leidsin ja hulluks pidin minema. Siis saab ehk mu hing lõpuks terveks.”
„Teeme nii, emakene,” nõustus Sofia silmi pühkides. Kaks naist, üks noor ja teine keskealine, läksid koos käe alt kinni hoides surnuaialt ära.
Neid saatis taevasest paradiisist unistavate vanamutikeste laul, keda jumalasulane osavalt peedistada oskas: „Õndsad on need, kes Issandas on surnud. Kes nutuorust rahumaale jõudnud. Issand neid rõõmus, mures juhtanud õndsate maale.”



Vaadatud 1276 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Tõde

Eks igaüks peab ükskord Jumala ees aru andma igas sõnast, mis on lähtunud tema enda suust. Seda ka see ajakirjanik, kelle sulest see "laim" on paberile kirjutatud. Olgu Jumal sulle armuline,et Tema su vaimsest surmast ellu tooks! Valik on sinu,aga hetkel käid sa surmateed, mille lõpp pole paradiis vaid igavene põlemine põrgus! Soovitan,et tule Jeesuse Kristuse juurde ja palu andeks oma patud (ka selle kirjatüki üllitise eest) ning saad patud andeks ja pääsed surmast ellu! Valik on sinu!

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi