Kirjanik Reet Kudu arutleb, kas naisi halvustavad sagemini mehed või hoopis teised naised

11.03.2018 14:20
Reet Kudu kirjanik
Kommentaarid
2
Foto:

Naisi, eriti loomingusi naisi on läbi aja alla ­surunud nii süsteem, konkurentsi kartvad mehed kui ka teised naised.

Naiskirjanikud peitsid end teatavasti paar sajandit tagasi alati meeste nimede taha, et üldse trükki pääseda. Aga ka veel kahekümnendal sajandil vedas Joanne Rowling mehepoegi ninapidi kui JK Rowling, sest kirjastaja soovil peeti teda algul meeskirjanikuks. Naiskirjaniku loodud võlupoiss, kellel tüdruku hing ja naise soe süda, sai nimeks Harry Potter. Nüüdseks on Joanne maailma edukaim kirjanik, aga alles möödunud sajandi kaheksakümnendatel aastatel töötas ta paar aastat Londonis inimõigusi kaitsvas organisatsioonis – Amnesty International ja sai aeg-ajalt ka sotsiaalabi. Sotsiaalabi on paljud loomingulised naised sunnitud küsima tänaseni. Ja eriti veel siis, kui nad on üksikemad, nagu oli ka Joanne.
Kuidas suhtutakse aga eesti naistesse? Ja naiskirjanikesse? Maarja Kangro algatas vabariigi juubelikuul kirjanike maja mustas saalis huvitava arutelu Eesti Vabariigi naiskirjanike soolisest võrdsusetusest: naisi tunnustatakse isegi XXI sajandi Eestis märksa vähem, seda kinnitasid tema toodud ilmselged faktid, kulka jagab stipiraha rohkem meestele, preemiaid samuti.
Minule jäi arutlusest eriti meelde Mart Väljataga häbelik märkus, et igasugustes kõrgetes komisjonides ja źüriides olevat viimasel ajal tihti rohkem naisi, nii et ilmselt just naistele ei meeldivat, mida teised naised kirjutavad. Siit ka küsimus, missugused naised alavääristavad sookaaslasi? Miks on isegi Rowlingi üleilmse edu mainimine paljude sookaaslaste jaoks peaaegu kuritegu, mitte naissoo saavutus?

Kes pääseb otsustama või hukka mõistma?
Näiteks arutelul osalenud Maarja Kangro ema – tuntud nõukogude kirjanik Leelo Tungal – läks paar aastat tagasi täiesti vabatahtlikult riigiraadiosse (kutsudes kaasa ka Andres Langemetsa), et siinkirjutajat poole tunni vältel sõnaliselt tappa, kuigi võrdsust ihkav naiskirjanik ei teadnud midagi mu elust, ei olnud lugenud mu romaane ega olnud kuulnud isegi mu Antwerpeni ettekannet, mida ta nii otsustavalt hukka mõistis.
Mind määrati riigiraadios häbiposti üksnes Õhtulehest loetud uudise alusel, sest olin rääkinud flaami PEN klubis avameelselt meie elust. Aga venekeelse elanikkonna halle passe teavad ju kõik, kes midagi meie argipäevast üldse teada tahavad, see pole riiklik saladus. Sama hästi teatakse ka Eesti Vabariigi keeleinspektsiooni, mida kohalik vähemusrahvas nimetab „inkvisitsiooniks“. Minule ei pakutud mingit võimalust end kaitsta, kuigi hea ajakirjandustava järgi peaks ka rünnatutele sõna antama. Tunnustatud nõukogude kirjanik Leelo Tungal on austatud lastekirjanik tänaseni. Enne seda saadet austasin teda minagi. Eks ikka samal kombel, nagu paljud eestlased usaldasid lihtsameelselt rahvuskaaslasi, kuni mõni neist pealekaebuse kirjutas, et kallis naaber või kolleeg „rahvavaenlaseks“ muuta.
Privilegeeritud nõukogude kirjanik Leelo Tungal peab end ise aga hoopis ohvriks, sest et ta ema ammusel staliniajal küüditati, teda ennast küll mitte. Tungal kinnitas ühes intervjuus Tiina Väljastele: „Kirjutada meie poliitkorrektsel ajal, et „venelased röövisid“ ja „venelased tapsid“, nagu mõistaks kogu rahvast hukka... Aga ma ei saanud panna ka oma tegelaste suhu „nõukogude sõdurid“, sest tollal üheski eesti kodus niimoodi ei räägitud.“ Samal ajal ilmus Delfi portaalis lugu küüditamisest, kus eestlased meenutasid, kuidas just rahvuskaaslased istusid juba enne nende lahkumist laua taha ja sõid (Siberisse veetavaid eesti keeles parastades!) isukalt kulakuks tembeldatute toitu, ainus lohutaja ja aitaja olnud vene rahvusest noormees.
Tungal unustab täielikult tõsiasja, et kogu tema edaspidine elulugu oli nõukogude nomenklatuura lugu, sest tema abikaasa, Maarja Kangro isa Raimo Kangro, oli Eesti NSV teeneline kunstitegelane ja samuti igati kurjuse impeeriumi poolt poputatud. Ühestki eelisest perekond Kangro Lagle Pareki või Tiit Madissoni kombel ei loobunud. Pere pidas oma privileege sama iseenesestmõistetavaks nagu praegust parteitute venekeelsete ebavõrdsust meie võrdsustarmastavas vabariigis. Meenutagem korraks Nõukogude Eesti võlukepikesi, mille imejõud oli suurem kui Harry Potteri omal. Kõrgesse komisjoni või juhatusse pääsemine tähendas tookord lausa maist kommunismiparadiisi, aga selleks, et sinna saada, oli vaja kõigepealt hankida endale võluvahend, milleks oli loomeliidu liikmepilet. Lihtkommunist ei nautinud mingeid erilisi eeliseid, kommunistlik noor veel vähem. Loomeliidu pilet suutis aga lausa imet teha. Avada raudse eesriide ja lasta võlukunsti omandanu piiri taha sel ajal, kui ülejäänud võisid välispassist vaid unistada. Jah, praegune hall pass pole kuigi originaalne leiutis, juba Nõukogu Liidus olid käibel ühed passid, mida jagati tavakodanikele ja millega raudse eesriide taha ei pääsenud, ja teised, mida nimetati „välispassiks“. Parteitud ja liikmepiletita kodanikud olid vaid mutrikesed suures impeeriumi masinavärgis. Nemad rändama ei pääsenud, muudest võluhüvedest rääkimata! Tohutud honorarid, puhkekodud, igat liiki ja masti soodustused...

Naiste erinevad lood
Kui me ei taha ka edaspidi olla vaid mutrikesed, kes ei julge end kusagil kaitsta, siis tuleks meenutada, et Eesti Vabariigis on alati olnud Koidula-sarnaseid tegijaid. Just nemad on meie elu väga palju mõjutanud. Tegusad naised on saanud tuntuks näiteks Pimedate ööde filmifestivali või džässifestivali algatajatena. Meie õpetajad on enamasti nai­sed, meie medõed samuti. Kauplustes on aukoht naissool. Meil on ka naispresident, kellest on küll saamas suurejoonelise näitemängu „Hirmus õnnelik Eesti“ kaunis peakangelanna.
Riigitelevisooni saates „Suud puhtaks“ julges juubelikuul meie ebavõrdsust süvendavast ja vaesust suurendavat poliitikast avameelselt rääkida norrakas, kes on toidupanga kaudu Eesti Vabariigi väeteid ja vigaseid kõige rohkem aidanud. Naispresident kõneles aga rahvusmuuseumis õndsalt kõigi elanike võrdsusest, kuigi juubelipäeval olid vähemalt Lasnamäel kauplused ja turg avatud nagu päris tavalisel laupäeval ja naised rabasid kassades tööd teha. Nojah, ei minestanud võrdselt suure juubelipeo daamidega. Nemad ju harjunud! Valdur Mikita kirjutas Postimehes väga läbinägelikult: „Inimese võlg süsteemi ees on kasvanud üüratuks. Selle hingepatoloogia määratlemiseks on kolm tunnust: see, kes istub meie vastas, ei tunne enam valu, tal puudub nägu, temaga ei saa läbi rääkida. Selliseks süsteemseks ängiks võib muutuda ülikool, riigiasutus, korporatsioon, riigikord, isegi suguvõsa.“
Jääb ainult loota, et oma hingeheadusse ja andesse uskuvad (nais)kirjanikud panevad lisaks ohvrilugudele kunagi kirja ka tõeliselt ausa ajaloolise romaani, mida loetaks kogu maailmas veel sajandeid nagu hinnatakse naiste kirjutatud ajalugu: „Tuulest viidud“, „Ogalinnud“, „Kristiina Lauritsatütar“ (Sigrid Undset on ju meile lähedase põhjamaalannana saanud kogunisti Nobeli preemia.) Need raamatud on täis kaastunnet, armastust ja hoolivust, mis on olemas igal ajal ja igal pool. Ka praegu – meie hirmus õnnelikus Eestis, kus paljudel hirmu rohkem kui õnne. Aga kuni meil Eestis Nobeli-naisi veel pole, kes suudaksid kaasaja traagikat usutavalt kirja panna, siis on lõbustav lugeda Jelena Skulskaja artiklikogu „Armastus vene kirjanduses“, sest vaimukad arutlused kirjanduskujude üle tekitavad palju rohkem huvi klassika vastu kui tavapärane tüütu näägutamine koolis ja kodus, miks laps ei loe!? Aga laps on hakanud salaja jälle lugema ja isegi väga pakse raamatuid – tänu Joanne Rowlingile.
Alamakstud ja alapremeeritud naissugu võiks seega lohutada teadmine, et mehed mitte üksnes ei arene naise üsas, vaid ka nende vaimu kujundab nüüdsest naise loodud Harry Potter. Eks ikka paljude paksuks pahameeleks, sest ühe naise niisugune menu on ju madal, ennekuulmatu ja... ülepalgaliste (nais)komisjonide poolt kinnitamata!



Vaadatud 596 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
ekrenaut

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/mart-helme-abikaasa-helle-moonika-vordleb-pensionare-lammastega-kellele-keskerakond-ristikut-jagab?id=81442265

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi