Kirjanik Reet Kudu lahkab kaasaegsete kommunistide kuritöid

10.09.2017 20:25
Reet Kudu
Kommentaarid
4
Foto:

Kui rahvast ees ei oleks, võiksid kõik eesti keele ja kultuuri eest võitlejad rahulikult oma targutusi edasi heietada.

Ladina keel on ju alles, kuigi rahvast pole. On olemas ka igiõpetlikud ladinakeelsed raamatud, mida kõik erudiidid innukalt tsiteerivad. On kusagil muuseumis alles liivi keel. Mis sellest rahvast?!

Aga Eesti Vabariigis on kahjuks lisaks haruldasele eesti keelele olemas ka haruldaselt põikpäine eesti rahvas, kes keeldub välja suremast, kuigi talle on selleks mitu korda võimalus antud. Olgu saksa parunite või nõukogude punaparunite poolt, jah, need olid nõukogude punaparunid, mitte vene aadlikud, kes meid raudse eesriide taga kinni hoidsid.

Uutest kuritegudest ei räägita
Uus avalik sõnasõna kommunismi ja natsismi üle vaikib nimelt täielikult maha kaks uut suurt tegu rahva vastu, mis pandi toime meie tippkommunistide juhtimisel, sest nemad olid ju ülemnõukogus määravaks, kui neid seadusi tehti.
Üks hirmutegu puudutas Eesti Vabariigis neid 100 000 inimest, kes omandireformi üllaste kõnede saatel kodutuks muudeti. Nende seas oli ka palju tuntud kultuuriinimesi, nagu Lepo Sumera ja Ivari Ilja, aga ka lihtsalt tuhandeid häid inimesi, kes polnud eales stalinlikke kuritegusid sooritanud, mille eest nad nüüd oma kodu loovutamisega vastutama pidid. (Pikemalt olen kirjutanud sellest eestlaste tragöödiast oma romaanis „Muidumiljonärid“).
Teine ebaõiglus kurnab tänaseni venekeelseid kodanikke, kes muudeti kodakondsusetuks ja kes said samuti karistatud tippkommunistide asemel, sest eesti kommunistid tahtsid vene kolleegidele kohta kätte näidata. Jälle karistati tuhandeid ilmsüütuid, aga see meie nõukogude karjeriste loomulikult ei huvitanud, sest kogu nende karjäär on üles ehitatud süütute inimeste elude ohverdamisele iseenda kommunistlike tegude „heastamisel“.



Eestlaste ja venelaste kooslus
Kui Andrei Hvostov kirjutab, et NSV Liidus olevat igale eestlasele tähendanud sõna „venelane“ sama, mida sõna „kommunist“, siis võiks ta järele mõelda, miks andis Solženitsõn vangilaagris oma romaani käsikirja kaasvangist eestlasele, mitte venelasele? Ka meie avangardkunsti suurkuju Ülo Sooster leidis varjupaiga Moskvas, kui ta Nõukogude Eesti Kunstnike Liidu juhtkonna poolt kodumaalt minema kihutati. Kui eestlastest kolleegid meid enam kodumaal elada ei lasknud, polnud nõukogude ajal muud võimalust kui minna peitu Venemaale. Või ka sinna edasi õppima kuulsatesse kõrgkoolidesse ja konservatooriumidesse.
Eesti ja vene rahvas hoidis kokku kuni selle ajani, kui algas meeletu ajupesu, tõestamaks, et iga eestlasest partorg ja komsorg pole okupatsioonirežiimiga eales seotud olnud, vaid on - erinevalt vene lihtrahvast! - kogu aeg võidelnud kommunistliku režiimi vastu. Kodakondsusetusega karistati ju automaatselt kõiki venekeelseid, olgu nad parteitud või lausa dissidendid! Just seepärast on groteskne leinata koos kommunistliku ja natsionalistliku diktatuuri ohvreid, kui natsid mõisteti Nürnbergis süüdi, aga paljud (eks)kommunistid on endiselt Eesti Vabariigis võimul, ka Brüsseli tuusadena ja meediatähtedena, rahatähtedest rääkimata. Kommunistid pole vastutanud millegi eest, aga Eesti Vabariigis on suur osa rahvast endiselt koduta või kodakondsuseta. Rahvas vastutagu kõige eest, mida nõukogude aparatšikud on korda saatnud, olgu enne või pärast taasiseseisvumist?!

Kes kardab Putinit?
Soome president Sauli Niinistö julges Venemaa presidendi Vladimir Putini külla kutsuda ja vestleda temaga nagu mees mehega. Mul ei ole midagi meie sportlike noorte poliitikute vastu, aga mulle ei meeldi argpüksid. Ei meeldi, kui tugevad ja terved mehed ei julge välja öelda, et meil oli nõukogude võim, kus osalesid tipptasemel hoopis eestlased, mitte meie parteitud venelased. Ei meeldi, et kui keegi tahaks Putinit Eestisse kutsuda, siis ähvardataks teda kohe NATOga ja tembeldataks kremlimeelseks!
Tulgu sõda Venemaaga, mis sellest?! Eesti keel jääb ju igal juhul alles ja kultuur ka. Eks ikka see, mida uued Austraalia põgenikud leiavad oma arvutist. Rootsi tehtaks ju ilmselt kolmanda maailmasõja puhul samuti maatasa, nii et kõige kindlam oleks ikkagi Austraalia! Aga neile seal millegipärast põgenikud ei meeldi! Ja küllap on sellest aru saanud ka arukad eesti ärimehed, kes uuesti poliitikasse tagasi tulla tahavad, sest rikaste ettevõtjate Itaaliasse kolimine pole meie rahva ellujäämiseks kindlasti mitte parim lahendus.
Rahvas on ju ikka veel olemas, hingab kuklasse ja jälgib mängu. Lennart Meri teatas kord kogu maailmale, kui tubli ja ausa põlvkonna me kavatseme Eestis vabadusaastatel üles kasvatada. Loomulikult ka mina lootsin koos kõigi teistega, et... Enam eriti ei looda, sest mida loota noortel poliitbroileritelt, kelle meediakuulsus ei põhine suurtel saavutustel, vaid lihtsalt usinal bürokraadielul, mis viinud rahva tohutu väljarändeni.

„Kesknädalat” ja Reindet meenutades
Ajalehe „Kesknädal“ kauaaegne toimetaja Urmi Reinde avaldas ausalt ja tsensuurivabalt mu toetusartikleid keskerakonna noorele põlvkonnale ja ka presidendikandidaat Mailis Repsile, kuigi ta ise pooldas teist varianti. Tänutäheks lasid need noored poliitikud Reinde võimule saades kohe töölt lahti, vahetasid lukke, et ta ei saaks tööruumi siseneda ja tegid veel mitmeid trikke, mida oleks oodanud pigem tšekistidelt ja nõukogude tsensuurilt. Kuigi Savisaarest räägitakse hirmujutte nagu suurest diktaatorist, polevat tema - „Kesknädala“ endise peatoimetaja Urmi Reinde sõnade järgi! - eales sekkunud ajalehe töösse, temale allunud ajakirjandus olnud tsensuurivaba.
Ja seepärast ei hoia ma enam pöialt neile, kes noorusliku tarmukusega on kehtestamas uut aravõitu tsensuurivabariiki, vaid olen nende poolt, kes võimaldasid mul ausalt ja vabalt kirjutada ka siis, kui ükski teine ajaleht peale „Kesknädala“ mu kommunismivastaseid, ei, õigemini nõukogude tegelinskite vastaseid lugusid enam avaldada ei soovinud. Bürokraatidel pole ju ühtegi õiget elukutset. Mis neist küll saaks, kui nad kõik lahti lastaks, sest rahval neid enam vaja pole? See oleks tõesti julm tegu, aga orjarahvas on vabaduse nimel pidanud varemgi julm olema.
Jah, kui seda rahvast ees ei oleks, siis võiksid kõik rahvuslased end rahulikult tunda. Rahvus jääb ju ka välismaal alles, nagu on tõestanud meie väliseestlaste elulood. Ja mis sellest, kui ka kogu rahvas Eesti Vabariigist lahkuks?
Kommunismi ja natsismi üle võib targutada veel tuhande aasta pärast. Rahva ellujäämiseks oleks praegu vaja aga hoopis julgeid ja konkreetseid tegusid, mitte uut kõnevahtu.

Vaadatud 1339 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jakob

Taolist demagoogilist plära oleks kohasem mitte avaldada.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi