Kogemus: Venelased armastavad rollimänge ja pühakodasid

13.01.2019 16:15
Ivari Vee
Kommentaarid
0
Foto:

Venemaa mastaabid on Euroopa omadest ikka väga erinevad. Venemaal on kõik hulga suurem kui Euroopas.

Olin vabanenud illusioonist, et väikesed korterid eksisteerisid ainult Nõukogude Liidus ning need kuudid mõtles välja seltsimees Nikita Hruštšov , et õigusteta nõukogude inimesi lammastena sinna latritesse ajada. Ma vabanesin sellest illusioonist praktiliselt kohe, kui puutusin kokku Prantsusmaa keskklassi elamispindadega. Hruštšov ei mõelnud pisikesi kortereid välja, ta vehkis selle idee maha eu­roopa magalarajoonidelt.

Hämmastav puhtus
Venemaa avarused võtavad tõesti sõnatuks. Moskva kõnniteed on sellised, et vabalt võib valssi tantsida, pühakojad vapustavad oma hiilguse ning vägevusega, Jaroslavli Uspenski Katedraali ning loomulikult Moskva Päästja Jeesuse Katedraali kõrval täidab sind aga selline ülevus, et lausa tunned, kuidas kasvavad tiivad ning kohe tõused lendu. Nendes pühakodades liigub tõepoolest Jumala vaim.
Venemaa avarused löövad lihtsalt hinge kinni ja ka taevas tundub olevat lõputu.
Eraldi teema on Volga. Oleks justkui jõgi nagu jõgi ikka, kuid samas tunned iga keharakuga, miks teda „Emaks” kutsutakse. Volga kaldal valdab selline rahu ja kaitstustunne, kus tead – mitte ei usu, vaid TEAD, – et mitte midagi halba sinuga juhtuda lihtsalt ei saa.
See tunne tekib vee ja taeva puhtusest ning läbipaistvusest. Isegi kui taevas on pilves, tunned seda puhtust. Meie reisi vältel oli aga vaid mõni päev pilves, loodus oli võtnud nõuks meid päikesepaiste ning soojusega hellitada, ning näidata end kogu oma hiilguses. Suurem osa meie reisist polnud taevas pilveraasugi, rääkimata keemiapilvedest, mida ma kogu reisi vältel ei kohanud.
Jahmatas taeva, jõgede, metsade ja tänavate puhtus ning seda mitte ainult Moskvas, kus maanteid ja kõnniteid pesti kogu päeva vältel, vaid ka kõigis teistes linnades ning alevikes, kus me neil päevil peatusime. Meid ümbritsev ruum oli niivõrd puhas ja energiast laetud, et vaatamata tõsisele füüsilisele koormusele, ei tundnud me selle kahe nädala vältel üldse vajadust süüa, juua ega isegi magada.
Hommikul äratas meid sooja saia lõhn. Meie külalislahke perenaine oli need juba varakult kohalikust pagariärist kohale sebinud. Laual olid vastküpsetatud saiakesed, talupidajate toodetud või ja piim ning terve arsenal erinevaid juustusorte. Oli tunne, justkui oleksime liikunud ajamasinaga tagasi lapsepõlve. Olin juba ammu unustanud, milline maitse ja lõhn on ehtsal taluvõil, kuhu ei ole sisse segatud euronormatiive või kuidas lõhnavad tomatid ning õunad.
„Vaatan, et juustuga on teil kõik korras ja sanktsioonid puudutasid nähtavasti ainult seda haisvat Camemberti,” ütlesin.
„Noh meil müüakse tegelikult Camemberti samuti igas jumala „Pjatjorotškas” (supermarketite kett), ta on muidugi palju kallim,” ütles meie sõbratar.

Rändkunstnikke meenutades
Ja nii algaski meie Venemaa-dekaad. Paar esimest päeva pühendasime Moskva-lähiste uurimi­sele. Jalutasime sealsetes väikestes külades ning alevikes. Külastasime Sergijev Posaadi, Abramtsevot ja Zvenigorodi. Peale seda veetsime paar päeva Moskvas, pärast mida tulid Jaroslavl, Kostroma, Suzdal, Vladimir, Gorohhovets... ja jälle Moskva. Aga kõigest järjekorras.
Abramtsevo külas asub kuulus 19. sajandi mõisakompleks, mis esialgu kuulus kirjanik Aksakovile, 19. sajandi lõpus aga tuntud kunstimetsenaadile Savva Mamontovile.
Sergei Aksakovi külastasid Abramtsevos sellised sulerüütlid nagu Gogol, Turgenjev ja Tjutshev, kui aga Mamontov mõisa ära ostis, viibisid ning töötasid seal praktiliselt kõik tolleaegsed tuntud kunstnikud ning artistid, alates Levitanist ning Repinist lõpetades lauljate Jermolova ning Šaljapiniga. Tol ajal pidasid rikkad ärimehed auasjaks edendada oma kodumaa kultuurilist taset. Just tänu Mamontovi, Tretjakovi ning teiste kaupmeestest ja ettevõtjatest metseenide rahalisele toetusele on loodud ning igaveseks säilitatud hulgaliselt kunstiteoseid. Kunstnikud-peredvižnikud (передвигаца — liikuda ühest kohast teise), keda võib ka tolle aja vagabund-kunstnikeks nimetada, elasidki enamasti metseenide rahalisel toetusel.
Nood võimaldasid kunstnikel oma mõisates elada ning töötada ja korraldasid näitusi nii Venemaal kui ka Euroopa kunstikeskustes.
Ilma võimaluseta inspiratsioonijahil vabalt reisida, tundmata muret, kust saada kõhutäis süüa ning ööks peavari, poleks arvatavasti ilmavalgust näinud suurem osa nn kuldajastu kunstnike teoseid. Ja võib-olla poleks ka kuldaega ennast olnud.
Aga jätame kunstiajaloo ning tuleme tagasi meie reisi juurde.

Kuidas eri rahvad vaba aega veedavad
Vahemärkusena pean ütlema, et olen koos oma naisega elanud ning pikemat või lühemat aega viibinud erinevates kultuurides ja seepärast on meil välja kujunenud oma nägemus sellest, kuidas erinevad rahvad veedavad oma vaba aega.
Näiteks suurem osa Eesti elanikke veedavad oma puhkepäevad suurtes kaubanduskeskustes või teleka ees. Prantslased armastavad lisaks teleka ees istumisele perekonniti, sugulaste ning sõpradega piknikke korraldada, matkamas käia või siis jalgratastega sõita, kusjuures enamasti lõpevad ka sellised loodusesse minekud ikkagi mingi pikniku või restoranikülastusega – üldiselt süüakse ja juuakse palju ja lobisetakse palju – vanast kinofilmist tuntuks saanud pioneeride loosungit: „когда я ем, я глух и нем (kui söön olen kurt ja tumm)”, ei ole nad loomulikult kuulnud. Nähtavasti mängib siin oma rolli ka asjaolu, et üllataval kombel puuduvad Prantsusmaal pea täielikult suured kaubandus- ja vabaajakeskused ning kõik kauplused on pühapäeviti ja riiklikel pühadel suletud. Nii, et ainus meelelahutus on telekas, restoran ja jalgratas.
Balkanimaades süüakse ja juuakse samuti palju. Isegi õigeusklikud jumalateenistused lõpevad tihtipeale suurte ühissöömiste ning lobisemisega. Õhtuti pannakse aga selga oma parimad riided ning minnakse kesklinna teisi vaatama ning ennast ja oma lapsi näitama. Nädalavahetustel on aga linnad praktiliselt tühjad, kuna pea kogu rahvas sõidab küladesse oma sugulaste juurde. Klannisuhted tähendavad seal väga palju.
Aasia riikides, eriti Indias, külastatakse templeid. Samuti pannakse selga oma parimad riided ning käiakse ühest templist teise, kusjuures paljude jaoks pole vahet, on see hinduistlik, budistlik või kristlik pühakoda. Pärast istutakse kambakesi kuhugi tänavale lobisema ning kaasavõetud toitu sööma või minnakse mõnda söögikohta.

Aga kuidas puhkavad ­venelased?
Kuidas venelased veedavad oma vaba aega, me veel ei tea. Tundub, et rahva hulgas on äärmise populaarsuse saavutanud „quest-id” - erinevad otsimis- ning rollimängud. Neid mänge mängivad nii noored kui vanad, nii lapsed kui lapsevanemad.
Ja loomulikult, see kogus inimesi, keda meie nägime erinevaid pühakodasid, muuseume ning muid vaatamisväärsusi külastamas, see hästiriietatud publik, kes õhtuti teatrite ees etenduse algust ootab või kes hommikuti oma lapsi teatritesse või kontsertidele viib, paneb mõtlema, et millal nad küll telekat vaatavad ja kaubanduskeskustes käivad?
Veel hakkas silma see, et inimesed, kes istusid kusagil pargis, kas siis pingil või lihtsalt muru peal, ei pakkinud kohe kotist välja kanajalgu, keedetud mune, saiapätse ning veinipudeleid, vaid enamasti nautisid vaadet. Ning jutuajamised, mida tihti tahtmatult pealt kuulsime, ei olnud tühi lobisemine ilmast või söögist või ostudest, vaid enamasti plaanidest, tööst, tulevikust.
Üldse jäi mulje, et vene rahvas on küllalt vähese jutuga. Oli tunda, et inimesed olid harjunud elama kokkuhoiurežiimil. Ja eelkõige hoiti kokku just oma sisemisi ressursse. Hoiti kokku oma energiat – emotsionaalset ning mentaalset.
Jäi mulje, et ollakse teiste suhtes isegi kuidagi tõrjuvad. Pilgud olid enamasti pööratud enda sisse, umbes nagu – mina ei sega sind, ära sinagi mind sega. Puudus meie jaoks juba harjumuspärane tolerantsus kõige suhtes, kus näiteks viisakalt riietatud vanem keskklassi paar naerab uimas narkomaanile raha andes tolle labaste naljade peale. Kuid samas olid inimesed küllalt suhtlusaltid ja olid meile korduvalt nõu ning jõuga abiks.

Vaadatud 1227 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi