Kogu aeg hädadest rääkinud naine kutsuski häda kaela

10.09.2017 20:35
Mariina Rein
Kommentaarid
1
Foto:

Leida ei olnud terve elu vingats olnud, aga üle 80 eluaasta jõudes hakkas tasapisi elu vastu huvi kaotama ja peamiseks jututeemaks muutus tema vilets tervis.

„Selg valutab täna vähem, aga vaat´ põlved ei lase üldse elada,“ võis ta helistada esmaspäeval pojale.
„Põlved valutavad täna vähem, aga vaat´ selg ei lase täna üldse elada,“ võis ta helistada teisipäeval tütrele.
Lisaks sellele jäid tema jutu järgi viletsamaks ta kuulmine ja nägemine, aga ta kuulis siiski päris hästi, mida talle räägiti. Ega 82aastane saagi olla samasuguse tervisega nagu 22aastane.

Väliselt hea tervise juures
Kogu sellele jutule lisaks tuli sageli resümee, et ega see haigena elamine ikka üldse mingi elu ei ole. Väliselt oli ta siiski üsna kõbus. Nii suured Leida hädad ka ei olnud, et ta arsti juurde oleks läinud. Talle piisas apteegist, kust ta regulaarselt valuvaigistavaid tablette ja põletikuvastaseid geele ostis. Tõsise haiguse korral neist teatavasti kasu ei ole, aga Leidal ei olnudki tõsist haigust.
Mõlemad pealinnas elavad lapsed olid üsna tüdinud ema pidevast kurtmisest, sest see oli aastaid sama jutt ega viinud kuhugi. Kui lapsed soovitasid arsti juurde minna või isegi otsida pealinnast hea eriarsti, siis ütles Leida nagu Juhan Smuuli loodud polkovniku lesk, et arstid ei tea midagi.
Mõlemad lapsed olid nii liikuva eluviisiga ja töö tõttu pidevalt sõidus, et enda juurde poleks nad ema kuidagi võtta saanud. Nad olid korraldanud nii, et kodus ei pidanud ema millegi pärast muretsema. Kõik toiduained, mis vähegi hoidmist kannatasid, olid kodus olemas. Poed olid lähedal ja pealegi polnud emal liikumisega mingit probleemi, et poest värsket piima, kala või liha tuua.

Kadestas hooldekodu inimest
Sellest hoolimata kurtis Leida muudkui, et ei tema seal korteris hakkama saa ja kogu see elu on üks rist ja viletsus. Kuigi ta ei osanud öelda, millega ta konkreetselt hakkama ei saa. Ja laste imestuseks rääkis ta oma kunagise töökaaslase kohta, kes nüüd oli hooldekodus, et mis sel naisel seal viga, kui kõik ümberringi hoolitsevad ja isegi söök kantakse lauale. Kusjuures see naine liikus ainult käimisraamiga. Sööki tõesti Leidale keegi lauale ei kandnud, kui keegi lastest või lapselastest just tema juures polnud. Samas ei takistanud miski tal kasvõi kolm korda päevas endale süüa tegemast.
Peale liigesevalude, mida ta igas telefonikõnes kurtis, olid tal kogu aeg nagu mingid maailmalõpu meeleolud, mida lastel oli raske kuulata. „Telekavaatamisega on nüüd lõpp, kui äike sisse lööb!“, „Ei mina oma elus enam pesu pese, sest masin tegi imelikku häält!“, „Boiler kohiseb mis kole ja kui see ükskord plahvatab, siis ei jõua teie ega mina seda kahju kinni maksta ja meid pannakse vangi!“



Häirekõne
Ühel varahommikul helistas Leida pojale, oli väga hädise häälega ja ütles, et lamab põrandal ega saa liigutada. Oli roomanud telefoni juurde, aga püsti ei saa.
Poeg helistas kohe kiirabisse ja samal ajal naabrile, kelle käes oli igaks juhuks Leida korteri võti. Leida viidi haiglasse.
Selgus, et ta oli öösel pimedas toas WCst tulles kukkunud. Kas oma jala otsa komistanud või hommikumantli serva peale astunud, aga maha langes ta nii õnnetult, et tal oli peapõrutus ja mitu luumurdu. Ja kõige hullem oli see, et murdunud oli ka puusaluu, mis tähendas, et Leida ei saanudki enam liikuda.
Poeg ja tütar tegid raske otsuse ja panid ema hooldekodusse, sest ta vajab nüüd pidevat hoolt ega saa enam endaga hakkama. Ema suhtus asjasse rahulikult, sest sai aru, et nüüd ei saa ta päriselt enam endaga hakkama. Aga tuttavad nentisid, et mulje jääb selline, nagu oleks Leida ise endale kurja karja kutsunud.

Vaadatud 1273 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
andrew

miks ma seda lugesin?

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi