Kõhedusturism – närvikõdi tekitavad sihtkohad üle ilma

Kuigi hingedeaeg on meie mail vaid oktoobris-novembris ning kummalisi tegelasi näeb tänavail paradeerimas nii mardi- kui kadripäeva puhul kui ka hiljem Ameerikast sisse ostetud halloweeni-palagani ajal, siis ei keela keegi ega miski inimestel ise üle ilma kõhedaid, müstilisi või lauskummalisi elamusi otsimas käia aastaringselt. Koos kõigele ebatavalisele keskendunud Atlas Obscura autoritega asumegi nüüd retkele mööda hämaruseaja tunnetega kokkuklappivaid sihtkohti nii Euroopas kui kaugemalgi. Ehk tekib kellelgi endalgi isu mõni neist tulevikus oma silmaga üle vaadata.

Euroopa maagiapealinn
Praha on maailmakaardil kindlasti nii väärtusliku kultuurimeka kui vahel ka austusväärse religioonikeskusena, kuid samavõrra kuulus selle linna kunagise elukäigu juurde ka müstitsism ja salateadustele pühendumine. Maage ja alkeemikuid olla endisaegses Prahas koguni sel määral olnud, et tänasel päeval on nende hämaraile tegemistele pühendatud oma – paraku küll tiba kommertshõnguline – muuseum.
Rudolf II, Püha Rooma Imperaator ja suure osa Ida-Euroopa valitseja sai tuntuks mitte ainult kui äärmiselt tõhus valitseja vaid ka kui keskaja kohta üllatavalt avalikult ja aktiivselt erinevaid okultseid teadusi soosinud võimukandja. Tema valitsusajal saigi tema kodulinnast Prahast tasapisi hämaramate teaduste ja kunstide mitteametlik pealinn. Rahastades isiklikult tervet rida alkeemikuid ja n.ö sortse, tekitas Rudolf soodsa pinnase Kristuse järgse inimajaloo kõige viljakamaks salateaduste õitseajaks.
Ükskõik, kas tema soosingus olnud tegelased olid lihtsalt salapärast juttu ajanud šarlatanid või siis tõelised maagid ja müstikud – nende pärand on inspireerinud tänase alkeemikute ja maagide muuseumi loomist Praha vanalinnas. Kahel tasandil kulgetakse erinevate väljapanekute ja stendide vahendusel mööda Rudolfi-aegse linna alkeemikute asjatoimetusi. Erilist tähelepanu on pööratud Rudolfi suurele lemmikule Edward Kelleyle ja tema tegemistele.
Põhikorrusel on värvikas väljapanek leitud esemete täpsete koopiatega, mida vürtsitavad fantaasiamaigulised stseenid sellest, kuidas saatan on ebaõnnestunud maagi lakke tirinud, samal ajal, kui kõkutavad sortsid on all koondunud ümber helendavate ruunide. Teisel korrusel, mida kinnitatakse olevat just nimelt see sama torn, milles Kelley oma esoteerilisi katseid tegi, on seatud sisse alkeemiku laboratoorium – seal on tolmunud käsikirjarulle, loitsuraamatuhunnikud ja poolvalmis homunkulus – kuuldavasti olevat just see saavutus olnud toonaste alkeemikute üks saavutuslikke sihtmärke.
Muuseum on küll ehk pisut palaganimaiguline, kuid siiski tasub sinna sisse kiigata, et saada teada, mis on see, mis on ajaloos säilinud omaaegse maagiapealinna kunagisest hiilgusest.

Vahaga tuunitud muumia
Kuigi katoliiklus kannab enamasti üll püha ja puhast vagadusemantlit on nende kummaline komme pühakute säilmeid nii tervikuna kui ositi alal hoida enam kui paganlikult kõhe. Selle kombe üheks paremini säilinud ja ilusti hooldatud näiteks on Püha Victoria säilmed Roomas Santa Maria della Vittoria katedraalis.
Nagu meilegi filmist „Viimne reliikvia” on meelde jäänud, siis enamasti olid pühakute säilmed üsna ... osalised, kuid selles ilusas barokk-stiilis kirikus on isegi Pühale linnale haruldusena välja pandud pühaku terviklik keha. Püha Victoriat loeti silmapaistavaks kaunitariks ja nii haakus talle külge ka rikkumatu kehaga pühaku oreool. Rikkumatuks loeti sellist auväärset märtrit, kelle keha, jumaliku armu sekkumise tõttu, ei alluvat tavalistele elu reeglitele ega lagunevat. Püha Victoria on läbi aegade siiski pisut abi vajanud ning klaaskirstus uinuv kaunitar on tuunitud vahaga, samuti kannab daam kellegi tundmatu võõra juukseid ja riideid ning kogu seda ilu kroonib samuti hiljem lisatud roosidest pärg.
Itaalia päritolu Püha Victoria oli üks varaseid kristlikke märtreid – oma usule truuks jäänud katoliiklane, kelle paganlikumast traditsioonist pärit armukade kosilane keeldumise järel teise ilma saatis. Et traagiliselt lahkunud kaunitarile austust avaldama tulnud usklikud täielikult pettuma ei peaks, kumab siit sealt läbi vaha, ka õndsa neidise originaalosi – pisut hambaid ja siit-sealt ka käte luustikku.
Kaunitari vaga mõju oli isegi surmajärgselt nii suur, et tema puhkepaigaks on ainus omataoline terviklahendusena loodud sakraalkompleks. Paavst Pius VII käsul rajatud kiriku autoriks on barokiaegne arhitekt Carlo Maderno ning hoone ise pälvis kajastamist populaarse kirjaniku Dan Browni teoses „Inglid ja Deemonid” – see on pühaku säilmete imetlejate hulka ainult kasvatanud.

Saksamaa Kuradisild
Saksamaal, hingematva looduskauniduse rüpes on Kromlaus, Kromlaueri pargis 19. sajandist pärinev sild, mis ühes oma peegeldusega klaassiledal veel moodustab perfektse täisringi. Rakotzbrücke nime kandva silla lasi 1860. aastal ehitada kohalik rüütliisand ning üle Rakotzsee kaarduv habras sillakaar on ehitatud erinevatest kohalikku päritolu kividest.
Sarnaselt paljudele teistele arhitektuuriliselt vapustavatele sildadele hakati ka seda silda peagi kutsuma kuradisillaks – enamik neist on kas nii ohtlikud või niivõrd imepärased, et nende ehitamist peetakse kas Saatana kätetööks või siis vähemalt on sillameister imelise teose loomise nimel olnud valmis põrguvürstile müüma oma hinge. Kuigi Rakotzbrücke puhul pole teada, kas sillameister tegi Saatanaga kaupa või oli ta lihtsalt üks erakordselt andekas ja nutikas mees, on sild omasuguste seas siiski üsnagi silmatorkav. Õrna sillakaart iseloomustab eeterlik, peaaegu haldjalik esteetika.
Sillakaare mõlemad alguspunktid on kaunistatud pitsiliste kivimisammastega, mis sarnanevad Saksamaal sageli esinevaile looduslikele basaltsammastele. Lisaks moodustab sillakaar ülitäpse poolringi ning õige valguse ja tasase veepinna korral moodustub sillast ja selle peegeldusest perfektne ring.
Tänasel päeval on külastajail lubatud imelist silda küll pargis imetleda, kuid eaka konstruktsiooni elu ja tervise huvides sinna inimesi enam kõndima ei lubata. Siiski liikusid käesoleva aasta alguses jutud, et auväärne sild saab pisut uuendatud – mine tea ehk lubatakse pärast toestustöid inimesed taas seda kummalist haldjarada pidi kõndima.

Jätkub ajakirjas...