Kohtumine kooliaegse armastusega: see pole üldse enam see mees

54aastane lahutatud naine Marju kohtas ühel koolitusel oma klassivenda, kellessse ta kooliajal väga armunud oli.

Klassivend Indrek oli tüdrukute seas väga hinnatud: kena sportlik poiss, kes mängis ka kitarri. Ta käis kooliajal mitme neiuga, aga Marju ei suutnud tema sümpaatiat võita.
Indrek oli loomulikult palju vanemaks jäänud, sügavad kortsud otsa ees ja juuksed hallid, aga siiski veel peas. Eks Marju oli Facebookis tema profiili vaadanud ka, aga sõbraks polnud julgenud kutsuda.
Kui Marju end nüüd tutvustas, meenus mehele kohe, et tema klassiõde. Indrek rääkis, et ta on kaks korda abielus olnud ja mõlema naisega tütre saanud. Nüüd on tütred suured ja Indrek ise ka teisest naisest lahutatud ning elab üksi väikses majas linnast väljas. Marju rääkis, et temaga on umbes sama lugu, ta on lahutatud ja lapsed on suured.
Indrek küsis Marju perekonnanime ja saatis talle Facebooki sõbrakutse. Marju võttis kutse vastu. Nad arutasid, et võiks kunagi kokku saada ja vahetasid telefoninumbreid.

Miks mitte külla minna?
Pärast seda kohtumist kirjutas Marju Indrekule Facebookis paar korda, aga mees oli väga kidakeelne. Kui siis Indrek ühel õhtul talle helistas ja ilmselt mitte kainena palju lobises, sai Marju aru, et klassivend ei ole tema suhtes tõrges, vaid pole lihtsalt kirjutav inimene.
Indrek helistas veel paar korda ja nad rääkisid pikalt. Marju sai aru, et mees on temast sisse võetud ja tal oli selle üle tohutult hea meel. Mees, kellesse ta veerand sajandit tagasi nii armunud oli ja kelle pärast tema hing väga haige oli, ihaldab teda!
Ühel õhtul kutsus Indrek Marju endale külla. Aga miks mitte minna? Kaks vaba inimest, kes teineteisele meeldivad. Marju ostis veini, salateid ja koogi, ladus need autosse ning võttis suuna Indreku poole.
See oligi väike maja, nagu Indrek oligi öelnud. Ta isa oli surnud, ema ei saanud majas üksi hakkama ning nad vahetasid oma elamised ära – ema läks Indreku linnakorterisse ja Indrek kolis vanemate majja.
Majas algasid üllatused
Marju oli üllatunud, et Indrek võttis ta vastu sisuliselt tööriietes. Või vähemalt näisid need tööriietena ja vajasid pesemist.
Marju pani tähele, et majas oleks kangesti nagu vanarahvas ütleb naise kätt vaja. Maja oli üldiselt ja igalt poolt koristamata. Pesemata nõusid oli mitte ainult kraanikausis, vaid ka söögilaua serval ja riiulil. Toanurkadest paistsid tolmurullid.
Aga ei midagi ületamatut – kui armastad, kannatad ära. Marju kujutles, kuidas ta siin kodus kõik läikima lööb ja kuidas ta lõpuks ometi saab olla koos armastatud mehega.
Indrek kattis laua ja nad hakkasid sööma. Väike tõrge Marjul tekkis, sest nõud polnud just hoolega pestud. Indrek pani Marjule veini, aga endale valas viina. Marju ütles, et ta tõi veini külakostiks, sest tal vaja ju ööseks koju sõita. Indrek vastas, et nüüd küll Marju solvas teda, sest nii palju ikka majas ruumi on, et armas klassiõde endale magamiskoha saab. Marju lasi end veel viis minutit paluda, aga lõpuks jäi nõusse.

Siis algas lähenemine
Marju meelest jäi Indrek üsna kiiresti purju. Küllap ta oli juba enne nii mõnegi pitsi võtnud, sest viinahaisu oli tunda ja mees oli kuidagi väga jutukas ja bravuurne.
Palja bravuuriga asi ei piirdunud. Indrek hakkas lausa poisilikul moel armastust avaldama. Kuna ta keel oli juba üsna pehme, siis paistis see tegevus hale välja. Marju pareeris, et räägiks sel teemal mõni teine kord ja täna lihtalt naudiks õhtut.
Indrek ütles, et naudimegi õhtut ja täiega, tuli äkki Marju selja taha, võttis ta rindadest kinni ja suudles kaela. Marju ütles otsustavatelt, et ta ei ole veel selleks valmis.
“Okei, nagu soovid,” ütles Indrek solvunult ja istus oma kohale tagasi mossitama, aga sai endast peagi võitu ja palus vabandust. Seejärel võttis ta kitarri ja küsis, kas võib oma armastatule laulda. Mis Marjul üle jäi?
Indrek oleks vist hommikuni laulnud, kui Marju poleks öelnud, et vestleks nüüd niisama ka. Vestlusest ei tulnud enam midagi välja, sest indrek ajas nüüd lihtsalt mingit joru, kuidas ilusa naisega kohtumine või ilusa laulu laulmine muudavad täielikult maailma. Ta üritas veel korra Marjut suudelda, aga Marju lükkas ta tagasi.

Kolmas suudlus
Natuke enne keskööd palus Marju, kas ta võib magama minna. Selgelt vastumeelselt võttis Indrek magamistoa voodist oma voodiriided, viis elutuppa diivani peale ja andis Marjule voodi ülestegemiseks uued voodiriided.
Indrek ise läks kööki tagasi. Marju kartis, et mees üritab talle läheneda, aga seda ei juhtunud. Indrek oli vaid tema voodi ette põlvitanud ja suudles teda huultele.
Marju ei teagi, kas ta ärkas suudluse või viinahaisu peale, igatahes kargas ta istukile. Mees palus taas vabandust ja kinnitas, et on väga armunud. Marju vastas, et nad pidid sel teemal hiljem rääkima.
Seda aega hiljem ei tulnudki. Indrek helistas kuskil kümmekond korda Marjule ja kutsus külla. Kui Marju ei läinud, soovis ta ise tungivalt Marjule külla tulla. Marju jäi rahulikuks, aga ütles kogu aeg kindlalt ei.
Lõpuks kaotas Indrek kannatuse ja ütles Marjule välja kõik, mida ta temast arvab. Marju mõtles, et selline on siis armastatud mees, kellega ta oli lootnud lõpuks koos olla.
Selle sõimuvalingu lõpus palus Marju, et mees talle enam mitte kunagi ei helistaks, ja kustutas ta oma Facebooki sõprade hulgast.
Mees soovis sõbraks tagasi saada ja ka helistas paar korda, aga Marju ei vastanud. Millegipärast meenus talle filosoofi tarkus, et kaks korda samasse jõkke astuda ei saa.