Kohtupraktika must lehekülg – lapsemõrvar pääses vangistuseta

03.05.2020 20:25
Lauri Nokkur
Kommentaarid
2
Foto:

Väikese Kristella ­vägivaldne surm on üks Eesti krimi- ja kohtupidamisajaloo mustemaid lehekülgi – mõrvar ­väljus kohtusaalist ­vaba mehena, ainsaks karistuseks tingimisi vangistus.

Lapsemõrv on üks kohutavamaid kuritegusid, mis moraalselt kunagi ei aegu. Ka karistuse ära kandnud lapsetapjal on märk eluks ajaks küljes. Väärib märkimist, et nõukogude ajal kanti vangistust suurtes avavanglates ehk tsoonides, siis lapsetapjad – nagu ka laste kallal seksuaalselt vägivallatsenud mehed – olid paariad, kellele vanglahierarhias võis praktiliselt igaüks kohta kätte näidata.
Tänapäevases kambersüsteemis on lapsetapjatel märksa turvalisem karistust kanda. Kuid mitte alati ei jõuta sinnagi...
Nii juhtus väikese Viljandi tüdruku Kristella surma järel. Kõigepealt surmast ja sellest, mis sellele eelnes ja järgnes...
Kristella oli jõululaps, kes sündis 20. detsembril aastal 2010. Kui ta sündis, olevat ta oma elu esimese naeratuse emmele kinkinud. See oli siis kui arstid ta esimest korda emme sülle olid pannud. Oli see asi kuidas oli, aga lapse esimene sõna oli emme ja kuigi see on üsna tavaline väikeste laste esimene sõna, siis ometi on see mingi märk ema ja lapse sidemest.
Ometi läheb elu mõnikord teisiti, kui inimeste mõtted ja unistused käivad. Kristella ema ja isa ei jäänud kokku ja Ema Siiri proovis oma eluga edasi minna, mis on ka loomulik, sest tegu oli ja on noore naisega, kes sel traagilisel ajal vaevu üle 20. Soov leida oma ellu kaaslane oli igati loomulik.
Jaanus Lind tundus tõenäoliselt igati sobiva kaaslasena. Kõige halvani oli siis veel aega.
Siiri otsus oli ka sidemete katkestamine lapse isa perekonnaga. Soov eluga edasi minna on ühest küljest loomulik, teisalt juhtus nii, et see võis olla üks faktoritest, mis võttis väikeselt tüdrukult võimaluse elada.

Vanemate vastuolulised ütlused
Valus lugu sai alguse Viljandis Vaksali 32 asuvas kahetoalises korteris, kus 16. märtsil 2013 kell 18.40 helistas Jaanus Lind kiirabisse ning teatas oma kartusest, et tema kasutütar, kaheaastane Kristella, on suremas. Jaanuse elukaaslast, Kristella ema Siirit, ei olnud sellel hetkel kodus. Kiirabi viis Kristella ära. Tagasi koju tüdruk enam ei jõudnud.
17. märtsil ehk järgmisel hommikul peale Kristella haiglasse viimist, pöörduti sealt politsei poole. Tüdruku juhtumiga hakkas tegelema 22 aastase töökogemusega Lõuna prefektuuri Viljandi politseijaoskonna ennetus-ja menetlustalitluse teenistuse vanem, leitnant Leana Lemming.
"Haigla teatas, et neile on toodud üliraskes seisundis peatraumaga väike laps, kaheaastane tüdruk," meenutab asja uurinud leitnant Leana Lemming paar aastat hiljem telesaates Radar.
Põhjus, miks haigla politseisse teate tegi, olid vanemate poolt antud vastuolulised põhjendused vigastuste kohta. Arstide sõnul vanemate jutt lapse kukkumisest või haigusest ei saanud põhjustada lapsel olnud vigastusi.
"Nemad kahtlustasid ka algusest saadik vägivalda," ütleb Lemming, kes juba samal hommikul võttis ühendust Kristella ema Siiriga ja lisab, et ema oli väga endast väljas ning rääkis, et laps oli haige.
Jaanus Lind seevastu rääkis, et lapsega juhtus õnnetus siis, kui nad mürasid ning mees tüdrukut õhku loopis. Selle käigus olid Jaanuse käed ära väsinud ning Kristella kukkunud pooleteise meetri kõrguselt põrandale.
Siinkirjutajal tekib küsimus – kes loobiks õhku teadaolevalt väga haiget last, kel on probleemid peaga?!
Tähelepanu väärivad ka naabrite ütlused – nende teada oli Jaanusel ja Siiril olnud häälekas tüli, enne kui Siiri välja läks ning Kristella ja Jaanuse kahekesi jättis. Tülisid juhtub loomulikult igas peres, kuid kui kolm tundi pärast tüli vajab letaalse vigastusega väike laps kiirabi, siis omandab tüli märksa suurema tähenduse, kui tavapärased olmelised erimeelsused.
Algselt viidi Kristella Viljandi haiglasse, kuid veel samal õhtul edasi Tartusse Maarjamõisasse. Kristella seisund oli äärmiselt tõsine – tal oli tuvastatud peaajuturse ja ta oli koomas. Neli päeva hiljem ehk 20.03 kell 11.17 Kristella suri. Järgmisel päeval oleks ta saanud kahe aasta ja kolme kuu vanuseks.

Ohtlikke probleeme oli olnud ka varem
Viiratsi lasteaias Rüblik jõudis Kristella käia alla poole aasta. Kord ilmus Kristella lasteaeda sinikatega kaetult –sinikad olid kehal, rindkerel, seljal ja jalgadel. Selgituseks saadi lapsevanematelt, et kasuisa Jaanus Lind oli madratsit ühest toast teise transportides komistanud ja Kristellale peale kukkunud. Uurija sõnul oli sündmusi eraldi vaadeldes võimalik sinikaid ja marrastusi tekitanud olukordi eluliselt seletada. Kuid kõiki marrastusi ja sinikaid ühte kogumisse võttes sai neid lõpuks liiga palju.
Kui murelik lugeja kujutab enesele ette olukorda, kus suur mees kukukb koos madratsiga väikesele lapsele peale, võiks see selgitada roiete või muude luude murdu või mõnd suurt ja ränka verevalumit. Ent Kristella sinikad olid väikesed ja mööda keha laiali.
Kuna aga ka lapse ema kinnitas kasuisa juttu, eelistas lasteaed mitte sekkuda ja mitte märgata. Nagu ka mitte lapse peitupugemist ja nututihkumist kasuisaga kohtudes.
Kogu lugupidamise juures lasteaiaõpetajate raskesse töösse tekib ka siin rida küsimusi. Kas ei peaks lapse pidevad sinikad andma alust väljastpoolt oma maja abi küsida, näiteks omavalitsuse sotsiaal- või lastekaitsetöötajaga nõu pidada. Liiatigi kui lapse käitumises ilmnes ka selline asjaolu, et kui kasuisa talle järele tuli, siis hakkas laps end ära peitma ning mõte kojuminekust ajas teda nutma.
Lasteaiaõpetajad aga olid seda selgitanud nii, et väike tüdruk oma ema pärast armukade.
Lapse sinikaid nägi ka perearst, kuid ka tema ei teinud midagi ega teatanud kuhugi – lapse ema ja kasuisa selgitustest piisas tallegi.
Väärib ka tähelepanu, et „õnnetused” juhtusid alati siis, kui Kristella ema Siirit kodus polnud, ent naine andis alati tunnistusi nii kindlalt, nagu ta oleks alati juhtunut näinud. Mehe sõnadest piisas talle täiesti. Jällegi – mitu õnnetust peab ühe lapsega juhtuma, et see tunduks kahtlasena?

Tõendid viitasid ­väärkohtlemisele
"Tervikpildina hakkas tunduma, et kasuisa on selle asja taga," ütleb Leana Lemming pärast surmavate vigastustega tutvumist.
Kristella keha saadeti lahkamiseks morgi juba surmapäeval. Töö võttis päev hiljem, 21. märtsil ette 19 aastat kohtuarstina töötanud Tanel Vaas, kes on elu jooksul nii mitmeidki lapsi lahanud. Kuid ta tõdeb, et lihtne see ei ole.
"Lapsed on lapsed ja surnud lapsed – see on see kurb pilt," tõdeb kohtuarst Tanel Vaas, kes uuris ka uurija Lemmingu kahtlusi Kristella peksmise osas. "Tunnistajate seletused viitasid sellele, et last on füüsiliselt väärkoheldud. Mina kohtuarstina seda otseselt tõestada ei saa, aga need tõendid viitasid sellele."
Lapse võimalikust peksmisest räägiti ka Kristella ema Siiriga, kes ei olnud avatud ning politseiga koostööd ei teinud. "Seletasin ka, miks ma küsin kõiki neid asju, aga ta suhtus pigem nagu vaenlasesse," meenutab Lemming.

Kohtus versioon muutus
Radarist selguvad uurimise üksikasjad. Kui Kristella surma uurimine jõudis kohtusse, muutis Jaanus Lind ütlusi – eelnevalt tema poolt kirjeldatud lapse hüpitamine asendus ema Siiri versiooniga lapse haigusest.
Lõuna ringkonnaprokurör Raul Heido tegeleb väärkoheldud laste asjadega igapäevaselt, ta on prokurörina töötanud 23 aastat, enne seda olnud viis aastat prokuratuuri uurija. Tema viis kohtusse ka Linnu süüasja.
"Jaanus Lind tunnistas juba kaitsja juuresolekul, et see kahetsusväärne juhtum, mis lõppes kaheaastase Kristella surmaga, et see sai alguse sellest, et ta kahekesi lapsega jäi koju ja kuna lapsele väga meeldis hüpitamine õhku, siis ta hüpitas last. Ja kuna neid hüpitamisi oli korduvalt, siis ühel hetkel ei suutnud ta last haarata, laps kukkus ja laps muutus loiuks ning mõne aja pärast helistas ta kiirabisse," räägib Heido.
Kuigi Kristella ema Siiri uskus, et laps on surnud haiguse tõttu, jäi Jaanus Lind ütluste juurde, et laps oli just hüpitamise ajal kukkunud ja pead vigastanud. Kuna asjaolusid ei saanud täpsemini tuvastada ning lahkamisel selgunud vigastused sobisid oma olemuselt ka Linnu hüpitamise versiooniga, siis sellest lähtuvalt esitas Raul Heido lõpuks veidi enam kui aasta peale Kristella surma tema kasuisale, Jaanus Linnule süüdistuse.
"Kõigepealt esitati Jaanus Linnule süüdistus karistusseadustiku paragrahv 117 lõige 1 järgi, see on ettevaatamatuse tõttu surma põhjustamine," ütleb Heido.
Märtsis 2015 mõistis Tartu Maakohus Jaanus Linnu õigeks. Prokuratuur kaebas otsuse edasi ja kolm kuud hiljem tunnistas Tartu Ringkonnakohus Linnu siiski süüdi. Jaanus Linnu kaitsja Mart Sikut kaebas jõustumata kohtuotsuse edasi ja riigikohus saatiski selle tagasi maakohtusse uueks läbivaatamiseks. Põhjus, miks Riigikohus seda tegi, peitus asjaolus, et Jaanus Lind oli vahepeal tagasi võtnud oma uurimise ajal antud ütlused Kristella hüpitamise kohta. Võimalik, et seda juttu oligi Lind ajanud ainult seetõttu, et lootis nõnda õnnetusjuhtumile mängides karistusest üldse pääseda. Kui aga asi ikka kohtusse läks, otsis ta juba muid vabandusi ja väitis, et laps oli haige. Igal juhul langes nii ära versioon, mille alusel prokurör alguses süüdistuse üldse esitas.
Seega – kerge karistuse põhjus on juriidikas. Kuna Lind oli oma hüpitamise-ütlustest taganenud, langes ära esimene õnnetuse versioon. Lihtsamalt öeldes – kadus ära selgitus, miks lapsel üldse vigastused tekkisid. Ja kuna see oli kadunud, esitas prokurör kohtupidamise uuel ringil rängema süüdistuse. Kuid kohtu käed olid juba seotud varasema otsusega.

Jaanus Lind oli politseiga seotud?
Kui senine info toetus uurimisele, kohtuasjale ja lahangutele, siis edasist tuleb lugeda ainult eraisikutelt saadud info tasandilt.
Nimelt arvavad mõned Jaanust tundvad inimesed, et mees sai nii kerge karistuse üksnes tänu sellele, et mitmed tema sugulased töötavad politseis. See võib olla ka üks põhjustest, miks uurimine oli – ka uurija sõnul – nii leebe: niigi lapse kaotanud peret püüti täiendavatest kannatustest säästa. Seepärast kutsuti nad ka ütlusi andma alles kahe kuu pärast.
Oma mulje uuritavast mehest ütlesid Radaris välja ka uurijad. "Esimene mulje, mis tuleb, on külm, emotsioonitu," meenutab Jaanus Lindu kohtuarst Tanel Vaas. "Kahetsust, kui ma nüüd meenutan kõiki neid kohtuistungeid, siis tema silmis ma seda näinud ei ole. Nagu teada, süüdi ei ole ta ennast tunnistanud," ütleb Raul Heido.
Kumbki Kristella vanematest ajakirjandusega suhelda pole tahtnud ning ka siinkirjutajal ei õnnestunud neid enne lehe trükkimist tabada.



Vaadatud 1322 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Ko0mmajad ihkavad verd.

Ikka mõeldakse inimesest kõige halvemini.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi