Kokkupõrge rekkaga lõpetas kehva abielu

,,Pidevalt räägitakse sellest, et alati tuleb valmis olla – kõik see, mis sul on, võib ühel päeval lõppeda, aga enamus meist ei mõtle, et see just ­minuga juhtub,” naeratab Sandra veidi kurvalt.

“Töötan ühes tootmisfirmas sekretärina. Jah, kolmekümne viie aastaselt pole see just kõige kohasem töö. Eriti kui arvestada, et kõrgharidus on mul täitsa olemas. Tegelikult pole ma ülikoolis õpitud personalitööd kunagi teinud. Abiellusime Margusega ülikooli 2. kursusel ning meie esimene laps Andres sündis varsti peale lõpupidu. Mäletan, kui keeruline oli lõpupeoks leida rasedale sobivat kleiti. Mulle meeldis väga, mida õppisin. Mingeid osi õpitust saan küll praegu kasutada, sest osaliselt tegelen personaliarvestusega, aga olulisema osaga personalitööst tegeleb personalijuht. Meie firma personalijuht on minust umbes kümme aastat noorem. Nii meenutab ta mulle mõnikord mind ennast. Või noh seda, kes oleks minust saanud, kui ma poleks last saanud.
Aga ma sain. Tegelikult olin Andrese sünni üle väga õnnelik. Armastasin oma abikaasat Margust ülikooli lõpus nii väga ning uskusin, et jääme alatiseks kokku, nii et kaugenev karjäär mind ei hirmutanud.
Margusest sai sujuvalt meie peres põhilise sissetuleku tooja. Ta tegi pikki tööpäevi, et meil kõik olemas oleks. See tähendas üha tihenevat tülitsemist, sest mina olin lapsega päevast päeva kodus ja tahtsin õhtuti täiskasvanud inimesega rääkida või puhata. Tema aga tuli koju pikast tööpäevas puhkama.”

Elu muutus taas ilusaks
„Kui Andres sai nii suureks, et läks lasteaeda, läksin poodi müüjaks. Oi, kui õnnelik ma siis olin. Kohtusin päeva jooksul paljude inimestega. Mul polnud vahet, et meie vestlused piirdusid sõnadega “Tere!” ja “Head aega!”. Ma nägin päeva jooksul mitmeid täiskasvanud inimesi. Sellest mulle piisas.
Andrese lasteaias käimine laiendas samuti mu suhtlusringi. Nüüd olin ma üks lasteaia lapsevanematest. Laste kasvades muutusid ühisüritused sagedasemaks, lapsed hakkasid vastamisi külas ja sünnipäevadel käima. Tundsin, et olin saanud välja august, kuhu ma pärast lapse sündi olin kukkunud. Õigemini ma isegi ei teadnud, et olin mingis augus olnud, aga kodust välja saades mõistsin, et olin selle järgi igatsenud. Nii palju igatsenud, et uuesti rasedaks jäädes ei saanud ma algul isegi aru, kas olin üldse selle üle väga õnnelik või mitte… Jah, olime Margusega teise lapse saamist arutanud ning me ei takistanud seda kuidagi, aga kuna selleks läks mitu aastat aega, siis tuli rasedus minu jaoks lõpuks ikka kuidagi üllatusena…
Mitme aasta jooksul mitte rasestuda polnud tegelikult keeruline. Me kohtusime Margusega nii vähe. Aastate jooksul oli alkohol hakanud üha enam ja enam tema õhtutesse hiilima. Ja seejärel juba ka päevadesse. Nägin, et ta oli mures, kuid enamasti ei rääkinud me sellest, sest kui küsisin, siis sai ta hoopis tigedaks ning avas uue õllepurgi.
Mõnikord, kui Margus oli valmis rääkima, siis kinnitas ta, et on lihtsalt meie kõigi pärast mures. Kuigi mina käisin samuti tööl, siis müüja palk polnud kindlasti see, millega peret üleval pidada. Pigem oli see tõesti minu jaoks võimalus kodust välja saada. Margus tundis, et pere ülalpidamine lasub siiski temal. Firmas olid neil aga keerulised ajad. Kord oli rohkem tööd, siis vähem. Pidev ebastabiilsus.”

Mehe asemel toetas 7aastane poeg
Püüdsin Margusele selgeks teha, et kui ta joob üha rohkem sellepärast, et tunneb ennast ebakindlalt, siis võtab ta ju ennast meilt ära. Jätab meid üksi. Nii ei ole tal varsti ka seda tööd. Ja meil abikaasat ning isa samuti mitte. Mõistlikel hetkedel sai Margus sellest aru… kuni tuli jälle töölt koju, olles nii purjus, et millestki aru ei saa või… jäi hoopis tööle ööbima. Tööle? Hmm, nii me seda kutsusime jah.
Alkohol ja ebakindlus tuleviku suhtes – need olid kaks teemat, mille üle me kogu aeg vaidlesime. Hakkasin mõtlema, et peaksin mulle meeldiva müüja ameti jätma ning otsima midagi tasuvamat, kuid seejärel saingi teada, et ootan Sofiat.
Tean naisi, kes teevad kõik, et last saada. Meie ei näinud selleks väga vaeva ja ta tuli. Kuigi me teoreetiliselt tema tulekut ju ei takistanud, siis selles pidevas ebakindluses tundsin, et tegelikult pole ma temaks valmis. Beebiuudisest kuuldes Margus… läks sõpradega jooma. Ta ei täpsustanud, et kas rõõmust või kurvastusest, aga läinud ta oli.
Tol ajal seitsmeaastane Andres oli tulevase beebi üle ülimalt õnnelik, sest tema sõnul olid tema klassis juba kõigil väikesed õed ja vennad. Pärast beebiuudisest kuulmist kallistas Andres mind terve õhtu ning muudkui uuris beebi kohta. Mõtles välja nimesid ja tegi muid plaane.
Aga tegelikult oleks pidanud abikaasa mu kõrval olema… Meie kõrval olema. Rõõmustama koos minuga. Või vajadusel ka kurvastama. Aga koos. Teda aga polnud. Ehmatuseks sain sel päeval aru, et tegelikult see isegi ei häirinud mind enam. Olin sellega harjunud.”

Politsei mu ukse taga
Aastate jooksul oli mind Andrese kasvatamisel kõige rohkem aidanud Linda-tädi, kes oli lihtsalt meie üle koridori naaber. Ega need nõukaaegsete majade seinad ei jätnud väga midagi enda teada, nii et ju Linda-tädi teadis, mis meie kodus toimus aegadel, kui Margus kodus oli. Nii sai Andres naaberkorteris olla, kui mina olin kauem tööl või kui ta oli haige ja pidi koju jääma või hetkedel, kui me Margusega vaidlesime ja poiss lihtsalt uksest välja lipsas ning rahulikumat kohta otsis.
Linda soovitas korduvalt vaikselt, et peaksin Margusest lahku minema, sest näha on, et me rahulikult omavahel suheldud ei saa. Vaidlesin vastu, et Andresele on isa vaja.
,,Aga kas sellist?” on ühed valusamad sõnad, mis Linda-tädi mulle ütles.
Kinnitasin tol hetkel, et mul ei ole valikut. Margus on Andrese ainus isa.
Pärast Sofia sündi läksid asjad ainult hullemaks. Margus oli veel rohkem kodust ära. Korrutas, et ei kannata tite kisa pärast pikka tööpäeva. Tegelikult vähenesid iga päevaga rahasummad, mis ta koju tõi. Juba pikemat aega töötas ta ,,mustalt”, sest firma oli nii nõus veidigi rohkem maksma. Tagant järgi mõeldes on need minu jaoks hoopis mustad aastad. Sellised, millest pole mingit mälestust. Kõige vähem mäletan ma seda, et kuidas sel ajal üldse hakkama sain? Kuidas ma lolliks ei läinud? Ilmselt ikka seetõttu, et Linda-tädi oli olemas.
Kaks aastat tagasi koputati ühel õhtul korteri uksele. Lapsed olid just magama jäänud. Mõtlesin, et äkki Margus oli jälle võtmed ära kaotanud või… Igatahes polnud ma valmis, et ukse taga võiks seista politsei. Jõudsin mustmiljon mõtet peast läbi lasta, enne kui mõistsin, et võiks nad sisse kutsuda.

Leina asemel rahamured
,,Meil on teile halb uudis,” alustas naispolitseinik. Tundsin, kuidas kõhus hakkas keerama. Kuulasin emotsioonitult. Kui nad lõpetasid, ei langenud mu silmist ühtegi pisarat. Tegelikult ma ju teadsin, et me selle poole liigume…
Margus oli purjus peaga läinud tanklast jooki juurde tooma. Nii olid joomakaaslased öelnud. Kuna kell hakkas kümme saama, siis ilmselt ta kihutas. Ei saanud ju hiljaks jääda, sest muidu enam alkoholi ei müüda. Tema ees keeras rekka samuti tanklasse. Ilmselt oli Marguse kiirus nii suure, et ta kas ei jõudnud pidurdada või ei näinud, et rekka tema ees pidurdab… nii et ta sõitis rekkale lihtsalt tagant sisse.
Suurem ja tugevam võidab. Sellises seisus vähemalt alati. Ja rekka on sellises olukorras suurem ja tugevam. Rekkal oli allasõidutõke nässus. Margusel polnud turvavöö kinnitatud, seega...
Ma ei mäleta, kas Marguse matustelgi nutsin. Olin tema peale nii tige. Tema valikud jätsid mind üksi kahe lapsega. Peale selle oleksin kogu maailma arvates ülimalt kurb olema, aga ma ei saanud – Margus oli juba ammu valinud alkoholi minu ja laste asemel. Mille üle mul enam kurvastada oleks pidanud olema? Minust ei sõltunud enam midagi.
Kuna ta töötas ,,mustalt”, siis toitjakaotuspension on väga minimaalne. Riigi silmis ta ju nagu ei töötanudki. Nii oli tegelikult kõige suurem pauk see, et äkitselt tuli rahaliselt üksinda hakkama saada. Oleks me lahutanud, siis oleksin selleks varem valmistunud. Aga meie jaoks tuli see äkitselt.
Kõige rohkem kurvastab mind see, et ma ei julge kunagi lastele rääkida, miks neil enam isa ei ole – sest isal oli nii kiire alkoholi juurde tooma minna. Ma ei tea, miks tunnen ennast süüdlasena. See oli ju Marguse valik. Aga mina valisin tema enda lastele isaks, seega äkki ikkagi kuidagi ka minu valik?
Ehk leidub mõnigi inimene, kes pärast minu loo kuulmist mõtleb veidigi oma valikute üle järgi. Kui keegi oleks Margusele öelnud, et see sõit jääb talle viimaseks, siis ehk oleks ta ikka alkoholi asemel perekonna valinud... Loodan, et need mehed ja naised, kes täna selle otsuse saavad teha, teevad õige valiku,” ohkab Sandra rahulikult.