Koletised või kujutlused?

12.11.2018 21:30
Marta Roosipuu
Kommentaarid
0
Foto:

Inimesed on aegade algusest peale lasknud oma kujutlusvõimel lennata – lõputuid muinaslugusid ja legende keerleb nii imeliste maade kui müütiliste loomade ümber. Ja teadupärast on igal legendil ka tõepõhi all.

Enamasti jääb see juba faktide uurija otsustada, kas ta usub, et jutuvestja mõned mäed kõrgemaks ja loomad karvasemaks on luuletanud või ... on meie laias maailmas tänini fakte, mida pole lihtsalt avastatud.
Selleks, et meil oleks hõlpsam maailma avastada ja selle põnevaile paikadele ja selle nii reaalseile kui ka seni vaid pigem müütideks jäänud olendeile pilku heita on ikka ja jälle antud välja põnevaid raamatuid küll maade endi, küll igasugu imeelukate teemadel. New Yorgi suleneitsi Maria Popovale sattus hiljuti näppu vahva teos, mida võib üsnagi julgelt kutsuda koletiste välimäärajaks. Autor Davide Cali ja illustraator Gabriela Giandelli ühisloominguna on ilmunud põnev ja värvikirev teos „Koletised ja legendid”, kuna teost pole veel maakeelde pandud, heidame koos Maria Popovaga pilgu selle kaante vahele ja tutvume kuulsaimate koletistega üle terve ilma.

Igal kontinendil oma koll
Koletiselegendidel on oma kindel paik meie kollektiivses alateadvuses ning seal pesitseb neid terve müriaad: näkid, ükssarvikud, kükloobid, hiigelsuured kaheksajalad, vampiirid ja zombid. Koletisteraamat pühendab aega ja ruumi neist igaühele – on ju tegemist olenditega, keda meist igaüks salamisi kardab ja samavõrra salamisi loodab, et kusagil siin päikese all on olemas ka see reaalsus, kus kõik need olendid siiski ihulikul kujul ka olemas on. Aga olgu nende pesa meie kollektiivses alateadvuses nii tugev kui tahes, ikkagi paistab ka koletistel olevat oma geograafia ning eri maailma paikades on kõvemini oma kanda kinnitanud just üks või teine neist.

Lõuna-Ameerikas varitseb haisev elukas
Mapinguari, hiiglaslik öise eluviisiga elukas, kellel on pikad käpad ja küünised, roomaja nahk ja erkpunane karvastik, see tegelane uitab ringi Amazonase vihmametsades. Väidetavalt pelgab peletis vett – ilmselt sellest ka tema koletu lehk. Kohalikud ja ka paljud eksperdid arvavad, et legendide aluseks on ammuilma välja surnud üsnagi rahumeelne olend – hiidlaisik. Kuna see tegelane on meie planeedilt kadunud juba üle 10 000 aasta, siis kahtlevad paljud siiski inimkonna suuliste legendide pikaealisuses. Seega usuvad skeptikud, et Mapiguari on lihtsalt inimeste väljamõeldis – segu tavalisest laisikust ja armadillist, kellega mõni araverelisem öine teeline kusagil džunglirajal kokku põrkas ning kellele ta oma kõheduse peletamiseks nii kogukust kui koletislikkust lisas.
Teine Ladina-Ameerikat ja Floridat kummitav peletis on oma päritolult juba veidi nüüdisaegsem, kuid samavõrra tulutuks on siiski jäänud kõik katsed teda ka päriselt kohata. Loomulikult käib jutt Chupacabrast – see peletis kütib kitsi ja kanu (sealt ka tema nimi, mis tähendab hispaania keeles kitseimejat). Inimesed, kes väidavad teda näinud olevat jutustavad üksteise võidu karvutust koera peaga kängurust, kes käitub nagu vampiiri kalduvustega koiot ning imeb oma ohvrid verest tühjaks. Müstilise peletise päritolu üle käib kõva dispuut – osad väidavad, et tegemist on nurjaläinud geenieksperimendi tulemiga, teised eitavad, aga salapärase olendi igasugust maist päritolu ning kinnitavad, et Chupacabra on siia saabunud kosmosekoletis. Lisaks omistatakse sellele salapärasele kiskjale mitmeid ülivõimeid, nagu oskus oma värvi muuta ja võime ohvreid telepaatia abil hüpnotiseerida.
Kuigi see viimane võime tundub eriti kahtlane, on teadlased leidnud, et osad pärismaailma loomadest valdavadki teatud „meelekontrolli” tehnikaid. Seega leiab taas kinnitust ütlus, et kogu mütoloogia – sealhulgas ka religioon – on nagu kangas, mis on kootud meie suurimaist kompimatuist hirmudest ja lootustest ning millesse on põimitud ka mõned tegeliku materiaalse reaalsuse lõimed. Raamatu autor on koletisteuurimise materiaalsele poolele pööranud erilist tähelepanu ning lisanud iga eluka juurde eraldi lõigu tänaseks teadaolevate teaduslike faktidega.
Näiteks on oletatavast Chupacabarst tehtud videolõigud kõik hägused ja raskestijälgitavad ning olendist tehtud fotod on kõik enamasti osutunud võltsinguiks ning kõik see kokku pole eriti aidanud kaasa salapärase olendi leidmisele. Kuid teadaolevaist maistest loomadest sarnaneb Chupacabra kõige rohkem Mehhikost pärit karvutu koera Xoloitzcuintle’iga. Surnud loomadelt võetud DNA testid kinnitavad, et tegemist on täiesti tavalise maise olendiga, ilma igasuguse ebamaise sugemeta.

Üleilmsed lemmikud
Kogu inimkonna kõige armastatumad müütilised koletised või siis ka lemmikloomad, olenevalt vaatleja koolkonnast, on kindlasti lohed ja draakonid. Pea igal kultuuril on olemas oma lohe või draakoniversioon ning enamasti on tegemist üliolendiga, kelle vägi on kas äärmiselt hukatuslik või siis vastupidi – ülim õnnistus. Sageli sümboliseerib lohe elujõudu ja väge, olles kaitsevaimuna ühendaja inimese ja jumala vahel ning seistes viimasele lähemal, kui ükskõik milline muu loom. Näiteks on selles rollis Hiina mütoloogia Huang Long ning asteekide püha sulismadu Quetzalcoatl.
Lohe anatoomia on erakordselt põnev: tüüpilisel lohel on mao keha, sisaliku jalad, kotka küünised, krokodilli lõuad, lõvi hambad ja nahkhiire tiivad – seega on lohe segu erinevaist loomadest. On ka variatsioone, millede hulka kuulub näiteks Kreeka müütidest tuntud Hüdra – raevukas merekoletis, kellel oli seitse pead. Tuntuimad selle liigi esindajad olid Lerna hüdra, kelle nottis maha vägilane Herakles ning Skylla, keda teati elutsevat Messiina väina sügavustes.
Vahel on koletised ka täiesti maised – Aafrikas Tanganjika järves – mis on maailma suuruselt teine mageveejärv – elas legendaarne hiidkrokodill, keda tunti nime all Gustave. Väideti, et elukas on tundmatust liigist, üle 6 meetri pikk, elanud seal juba 60 aastat ning on söönud ära juba 300 inimest. Gustave’ile lisas müstilisust asjaolu, et hoolimata paljudest pingutustest, ei õnnestunud küttidel teda kuidagi tabada. Kui inimeste katsed lõpuks 2005. aastal ka edukaks osutusid, selgus, et müstiline Gustave oli tavaline Niiluse krokodill ja pisut alla 4 meetri pikk. See viimane asjaolu ei ole põrmugi imetabane, sest Niiluse krokodillid võivad kasvada kuni 5 meetri pikkusteks. See aga on omakorda ilmekas illustratsioon vanasõnale „Hirmul on suured silmad”. Ning annab alust uskuda, et ka paljud teised koletised on kokkupuutest pelutatud pealtnägijate jutustustes paar meetrit ja puhma karvu juurde saanud.
Kuid sellega pole Aafrika lohelood veel sugugi otsas ja Aafrikale omaselt on need ikka ... müstilised ja maise maiguga ühtaegu. Nimelt on Tanganjikast 800 km põhja poole, Kongo Vabariigis üks lai soine maa-ala, kus elutseb jube elukas: Mokele-mbembe. Esimesena kirjeldas kõhedat tegelast üks 18. sajandi prantslasest misjonär: tegemist olla elevandisuuruse elukaga, kellel on väike maopea, 2 – 3 meetri pikkune kael, jõehobu kere ja krokodilli jalad. Misjonär on üllatavalt tabavalt kirjeldanud – dinosaurust. Paraku surid saurused välja juba 65,5 miljonit aastat tagasi.
Alates 1913. aastast on ikka ja jälle korraldatud ekspeditsioone, lootuses kummalist Mokele-mbembet tabada. Kuid seni on saadud vaid mõned pildid ja paar ebamäärast filmikaadrit. Seega arvavad osad uurijad, et Mokele-mbembe pole midagi muud, kui erakordselt suur, senitundmatut liiki varaan. Teised jälle usuvad, et tegemist on mõne kopsakama magevee kilpkonnaga, kuna need elukad vastavad kõige täpsemalt kirjeldusele pikakaelalisele olendile ning on häirimise korral ka üsna agressiivsed. Skeptikud kinnitavad, et tillukesed pügmeed võisid ehmudes kilpkonna suuremaks kujutleda, kui see tegelikult oli, sest mitte ükski skeptik ei taha nõustuda võimalusega, et kusagil Aafrika sügavustes elavad rahulikult edasi dinosaurused, keda mitte keegi, mitte kunagi pildistanud ei ole.

Ei saa rahu ei merel ei maal
Meremaod, hiidkalmaarid ja muud müstilised merepeletised on armastatud pahalased nii meremehejuttudes kui ka merepelgureist maarottide seas. Neist tuntuim on kahtlemata Kraken – legendaarne hiigelsuur merekoletis, kelle nimi on tuletatud norrakeelsest sõnast väändunud loom. Krakenit hakati lugudes mainima juba umbes 13. sajandil, kuid alles 18. ja 19. sajandil hakkas tema kuulsus tõeliselt vohama ning meremehelugusid Krakenist võis kuulda igal nurgal. Hakkasid liikuma kuuldused laevadest, mille kilomeetripikkuste kombitsatega koletis olevat lömastanud. Isegi Carl Linne mainis Krakenit oma esimeses 1735. aastal ilmunud raamatus, andes talle teaduslikuks nimeks microcosmus marinus, kuid edasistest teostes jäi Kraken siiski välja, kuna tema olemasolu ei suudetud tõestada.
Ega meremehed pole ainsad, kelle elu müstilised olendid keeruliseks teevad. Kotermannid tegutsevad ka mujal kui laevades – nimelt on ka piloodid hädas tillukeste riuklike haldjate gremlinitega. Nende väikeste pahategijate juured on sügaval Iiri folklooris ning üleilmset populaarsust asusid nad koguma armastatud lastekirjaniku Roald Dahli toel. Nimelt oli Dahl aastaid enne lastekirjanikuks saamist Kuningliku Lennuväe piloot ja tegutses teise ilmasõja ajal B-25 Mitchell pommituslennukil. Kui tehniline rike sundis lennukit hädamaandumist tegema, võttis Dahl oma kohustuseks avalikkust teavitada, et lennuvägi on juba pikki kuid olnud hädas... gremlinitega.
Pilootidel olid tekkinud omad lood ja legendid, milles suurt tehniliste tõrgete hulka seostati just nimelt paharettide askeldamisega lennukite kallal. Loomulikult olid lendurite lood mõnusaks kasvulavaks Dahli viljakale fantaasiale ning aasta pärast esimese avalduse tegemist, avaldas ta 1943. aastal oma gremlinite riugastest pajatava raamatu. Sellest sai esimene tema paljudest lasteraamatuist.
Mõned hirmudest on aga läbi aja suutnud ületada nii oma geograafilised kui ka demograafilised piirid ning saada üleilmseks standardiks. Tänasel päeval näeme zombisid nii sotsiaalmeedia meemides, mängudes kui kinolinal, kuid nii nagu libahundid ja vampiirid, nii on ka elavate surnutena tuntud zombidel kusagil olemas ajaloolised alged. Haiitil on au sees religioon, voodoo, mille praktikate ja reeglistike osaks on ka maagia ja meie jaoks suisa ebausuna mõjuvad mõistekäsitlused. Usutakse, et bokor ehk voodoo nõidmeister on võimeline röövima inimese hinge, äratama inimese taas surnust üles ning muutma ma enesele kuulekaks orjaks – zombiks.
Zombindust 1980. aastal teaduslikult uurinud teadlased jõudsid järeldusele, et kui bokoril olid tõesti kurjad kavatsused, siis kontrollis ta inimesi ühe mürgise kerakala eritistest valmistatud neurotoksiini abil ehk tõepoolest. See mürkaine tekitab pealtnäha vägagi surmaga sarnase seisundi ning hiljem ka ilmselt „ekshumeeritud” surnu täieliku kuulekuse. Tegelikkuses olid zombideks aga ilmselt lihtsalt narkootiliste ainetega uimastatud orjad, keda suhkrurooistandustes tööle sunniti. Zombistatud ja kuulekas tööline ei korraldanud eal ülestõusu.
See ilmselt ongi nii paikade kui olenditega seotud müütide juures kõige paeluvam asjaolu – neis kõigis on terake tõtt ning kui osade puhul on tõetera leidmine lihtne ja ilmne, siis nii mõnigi müüt ja selle teaduslik tõestus jätavad ukse veel pikkadeks aastateks lahti uutele võimalikele avastustele, seletustele ja miks mitte ka müütide tõekssaamisele.

Vaadatud 1421 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi