Kooliriided ajasid sügelema

10.09.2017 20:30
Helen Mandel Illusteeriv foto
Kommentaarid
3
Foto:

Esimese septembri puhul tekkis ühes väikeses kollektiivis meenutustehetk: kuidas me omal ajal koolis riides käisime.

Kuna tegu on hea ja sünergilise töökohaga, kus töötajaid on mitmest põlvkonnast, oli ka meenutusi õige mitut masti.

Karm nõukaaeg: Vormis ja vormita
Seitsmekümnendates Peeter meenutab, et on pärit vaesest ja paljulapselisest perest, kus emal oli kõige suurem ülesanne, et kõigil midagi seljas oleks ja lapsed süüa saaks. Mingist vormist polnud toona juttugi, tähtis oli lapsed kooli saata. Koolitee ise oli kolm kilomeetrit pikk ning selle üksinda läbikõndimine polnud pisikesele koolijütsile mingi mure. Hilisemast meenuvad ka pikad internaadiajad.
Umbes samas eas daamidele meenuvad aga pruunid kleidid, mille juurde kuulusid valge krae ja kätised, pidulikumatel päevadel ka valge põlleke. Krae tähendas sel ajal kleidist eraldi riidetükki, mis tuli pärast iga pesu käsitsi kleidi külge õmmelda.
Valge põlleke ja tindisulepea tint ei tohtinud mingil juhul omavahel kohtuda. (Jaa – oli aeg, kus tindisulepea oli väikeste laste igapäevane töövahend. Kastad aga suurde tindipotti, annad oma parima, et ei tilguks ning et tähed ilusad välja kukuks.)
Viiekümnendates Mart nendib rahulolevalt, et tema käis koolis umbes samamoodi nagu praegu tööl – ja demonstreerib oma teksaseid, ketse ja triiksärki. Igati mõnus – tänapäevased koolijütsid nendes koolides, kus vormi pole, käivad ka umbes nii.

Sula: seelik lehvib, püksid ajavad sügelema
Siinkirjutaja on neljakümnendates ning sõnaga koolivorm meenuvad voldilised ruudulised seelikud, mida kanti Nõukogude Eesti koolides eelmise sajandi kaheksakümnendatel. Iseenesest võiks villasest riidest ruuduline seelik olla päris ilus riidetükk... Isegi voldituna. Mitmel olmelisel põhjusel see siiski eriti rõõmu ei toonud. Nimelt peab seeliku all kandma sukapükse. Paksud puuvillased vajuvad inetult lönti, õhukesi nägi nõukogude kaubandusvõrgus harva. Voldilise seeliku tagapool tuleks istudes veidi üles tõsta, aga kuna koolipingid olid alailma pinnulised nagu saelauad, tähendas see üliharuldaste õhukeste sukapükste surmaotsust. Saba istumise alla voltides aga on oht, et tunni lõpuks ühendab püstiseid volte „kena” põigitine korts.
Jama oli voldilise seelikuga ka õues. Et mitte külmetuda, tuleks kanda pikka mantlit. Seda aga polnud nõuka-aegses suurkooli garderoobis mitte kusagile panna. Tuli käia jopega – voldiline saba põhjatuulte sakutada. Nutikamad tüdrukud ja nende abivalmis emad luuletasid arstidele imelugusid, et lastel lubataks pükse kanda. Vahel polnud vaja luuletadagi, sest külm tuul ja kasvav keha tagavad seljavalud kindlalt ja kiiresti.
Ilmneb, et sama ajastu poistel polnud palju lihtsam. 37-aastane Ilmar meenutab, et vihkas koolivormi kogu hingest. „See oli ebamugav ja ajas naha sügelema. Vabariigi tulekuga see jama lõppes ära õnneks. Mäletan veel, et pidupäevadel ja pildistamistel pidi olema sinise särgi asemel valge, aga seda ma ei kandnud vist kordagi,” räägib ta ja jagab rõõmu, et kui vabariik tuli, siis enam koolivormi kandma ei pidanud.



Kaasaeg: piiramatud võimalused
Tänapäevastel lastel on kooliskäimisel reeglina mõnevõrra rohkem vabadusi. On koole, kus vorm on ette nähtud. On koole, kus võib käia nii, et endal mugav oleks.
Viimastes tuletavad õpetajad tavaliselt meelde, et dress on siiski kehalise kasvatuse tunni riietus ning et väga peened sitsid-satsid neidudel võiks ka piduõhtut oodata. Kool on siiski ju asjaliku töö koht. Laste kasvades hakkab aimuma, kes mida eelistab.
Osa koolidest kasutab poolvormi – näiteks nii, et õpilased kannavad ühesuguseid pluuse-veste, allapoole aga valivad sellise riietuse, nagu mugav on.

Lollused pole siiski läbi
Omapärase valge varesena on viimastel aastatel silma paistnud üks Tallinna-lähedane vallakool, kus tütarlastel on nõutud lühikese seeliku kandmine. Õuevahetunnil on päris ebamugav saba kombinesooni toppida, garderoobis teiste nähes seeliku äravõtmine aga pole samuti see liigutus, mida tütarlapsed väga teha tahaks.
Murelikud vanemad on abi otsinud nii ajakirjandusest kui ka võrdõiguslikkuse voliniku juurest. Viimase seisukoht oli, et munitsipaalkool, kuhu lapsed suunab õppima kohalik omavalitsus, ei tohi soost lähtuvalt osa õpilaste elu ebamugavamaks teha, ent kool ei lasknud end sellest häirida ega taganenud oma nõudest.
Kui lugu ilmus, jagunes kommenteeriv avalikkus kahte lehte – tütarlapsest kasvagu naiselik naine, kes kannab seelikut, arvasid ühed, teised aga arvasid, et kasvagu parem terve ja rõõmus naine, kes end kooliajal miniseelikuga ära pole külmetanud.

Vaadatud 845 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Lea

Marika! Oli küll, 50-ndate keskel.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi