Kopli, mu arm!

Tallinna Kopli linnaosa elab praegu läbi huvitavaid aegu. Kõrvuti on suurepärased uued majad vastse mereäärse jalutus­tee naabruses, asotsiaalide eest traatvõrgu taha peidetud lagunevad hooned, põlengud ja varingud ning lihtsate põliste koplikate igapäevaelu.

Võtsime luubi alla Kopli kõrtsid ja kohvikud. Kunagi oli see piirkond, kuhu iga tallinlane minna ei julgenudki ning kindlasti pidi turvalisuse huvides oskama üle keskmise tasemel vene tänavadialekti. Aga see oli ammu, sest need inimesed, kes mäletavad veel ka Sepa baari diskosid ja trammitee lõpus oleva Derevjoška baari jookide maitset, näevad oma meelekohtadel juba soliidseid värve või on koguni igaviku alleedele drinkima ja diskotama jõudnud.
Ka suure diskokeraga Sepa baari ega logus puumajas asuvat Derevjoškat pole enam olemas. Majadki, kus need legendaarsed asutused tegutsesid, on lammutajate abiga kadunud olematusse.

Modernismist ­porimülgasteni
Just Sepa tänavalt algab aga Kopli uus homne, millest tegelikult on saanud juba täna. Imekaunid värvilised majad flirdivad mälestustega raudtee­liste ja muude tööliste puidust ja telliskivist töölismajadest, kuid on siiski uued ja modernsed, meenutades veidi Amsterdami või Las Palmase värvilisi maju. Sepa tänav on võluvalt kahe­pinnaline – näoga mere poole seistes jäävad paremat kätt soliidsed tumedad kortermajad ning vasakule, veidi madalamale, need võluvalt värvilised.
Sepa tänava otsas on Kopli kaugeim kohvik, mis kahjuks on igapäevaselt avatud hämmastavalt vähe aega ning suletakse juba kell kolm päeval.
Igati mõnus väliterrass on siiski pildistamiseks avatud. Kohviku väliosa piirab tumedast plastklaasist kerge sein. See varjab vaate, mis muidu haaraks enesesse suuri euro­alustest hunnikuid ning erakordselt poriaugulise ja umbrohtu kasvanud külavahetee, mis võiks inspireerida mõnd poeeti uut „Eesti pastoraali” looma.

S.O.S! Päästke meie hinged!
Sepa tänavalt eemaldudes jõuame helgest homsest veidi tavalisemasse tänasesse. Lasteaed ja kool on, nagu nad alati on olnud, imeline suurte puudega park on hooldamata, kuid oma rohtukasvamises ja puude­sahinas siiski kena. Vanasti oli sealkandis jalutajatele küll soovitus, et nahkkindad võiksid olla käes ja mündid nukke tugevdamas, kuid kuidas praegu on, ei oska öelda. Varasel õhtutunnil oli kõik ilus ja rahulik.
Pargist üle trammitee põikab Kopli tänavalt sisse Marati tänav ning tänavanurgal kutsub sisse astuma SOS Baar. Teades küll, et tänav on oma nime saanud ilmselgelt kunagise õmblusvabriku järgi, meenub baari puna-mustas interjööris siiski ka sama­nimeline kuulus prantsuse revolutsionäär.
SOS Baar on veel üsna tühi ning baaridaam on lahkesti valmis valgusega mängima, et pilt tuleks veel parem.
Joogimõõduks on 100 grammi. Erinevad viinad maksavad 4 eurot, konjakid-viskid 5. Õlle saab kätte kahe-kolme kohaliku rahaga.

Kümme aastat Sirbi kohvikut
Sirbi kohvik samanimelise trammi­peatuse juures tähistab sel aastal oma kümnendat tegutsemis­aastat, mille auks on saalis ka suur vanik number kümnega.
Siiski ei meeldi baaridaamile esmalt põrmugi mõte, et baaris pilti tehakse. „Milleks mulle see,” küsib ta vene keeles ning lisab, et kunagi korra juba käidi – täpselt ei mäleta, kas raamatu või ajalehe jaoks.
Veidi leebudes uurib ta aga siiski, et mida on vaja selleks, et baari ette suveterrass ehitada. Praegu on seal vaid paar lauda, kuid terrassiga oleks ilusam, saaks lilli istutada... Peale soovituse linnaosavalitsuse spetsidega nõu pidada pole siinkirjutajal midagi anda, kuid sellestki piisab, et jää veidi sulaks ning perenaine kutsuks VIP-saali pildistama.
VIP-saal on pisike, kuid privaatne. Ühe lauaga, millel on kiri „Reserveeritud”. Ent ka mitte-VIP-külalised tunnevad end baaris mõnusalt ega pööra väikesele askeldamisele eneste ümber vähimatki tähelepanu.
Menüü on pikk ja mitme­küllane, sööke ja jooke jagub igale maitsele ja erinevale söögi- ning joogivajadusele. Praed on suured ja võimsad ning ka kõige kallimate neist hinnad jäävad paar eurot alla kümnekat.

Kalinka asemel diskoteek
Kino Rahu asemel on nüüd Maxima kauplus ja Olympicu kasiino ning apteek. Sildike hoone uksel annab teada, et äripindu on seal majas veel ning need on saadaval.
Uuel Eesti-ajal tekkinud Mahe kohvik kino Rahust teisel pool trammiteed on nii kadunud, et alles pole isegi mitte treppi, mida mööda sinna minna sai.
Märksa vanema restoran Kalinka ruumides tegutseb diskoteek ning saab mängida Vene piljardit. Seda siiski vaid reede ja laupäeva õhtuti.

Standardi piirkonna ­valikurohkus
Sellega on klassikaline Kopli läbi, kuid kuna tinglikult võib Kopli äärelinnaks nimetada ka Heina tänava piirkonda, uudistame ka sealtkandi söögi ja joogi­elu.
Willa kohviku letis olev daam on siseruumis pildistamise suhtes resoluutselt eitav, mistõttu jäävad jäädvustamata nii seintes olev roosade roosidega tapeet kui ka ruume kaunistav antiikselt võluv kila-kola.
Kohv on seal suurepärane, kuid pirukate ja kookide ilu ületab pisut nende maitseomadusi. Kahekesi maitstes ja arvustades kulub seitse ja pool eurot.
Kõrvalmajas asuv kohvik Odeoni pere on aga seevastu pildistamise suhtes lahke. Külalisi vastuvõttev noormees seab tingimuseks vaid selle, et neist tehtud piltidega ei tohi teised raha teenida. Loodetavasti teenib siiski Odeon ise, kui loo ilmumise järel mõne kliendi saab, sest interjöör on ilus nii seest kui ka väljast ning menüü sarnaselt teistele Kopli kohtadele sõbralike hindadega.
Veel mõni samm edasi ja ümber nurga asub Bekkeri pagariäri, kus saab maitsvaid koogikesi ja kohvi nii sees kui ka väljas.