Koroonakeeris kummitab nii eraelus kui ka majanduses

Erakordsed situatsioonid nõuavad kiiremaid ja ­konkreetsemaid ­otsuseid. ­Hädasti on vaja, et keegi ­võtaks vastutuse ja otsustaks ilma et pidevalt oma partei ­reitingule või varsti kätte jõudvatele järjekordsetele valimistele mõtleks.

See kõik nõuab võib olla veidi karmimat kätt ja ebapopulaarsemaid otsuseid, kui demokraatlikus riigis harjunud oleme, aga me kõik tahame, et see jama võimalikult kiiresti lõppeks ning saaksime taastada oma tavapärase elurütmi – käia tööl, teha sporti, kutsuda sõbrad külla kevadisele grillipeole, minna lastega lihtsalt vanavanematele külla, sõita kuhugi... välismaale.
Mis meil aga toimub? Kas keegi saab täpselt aru? Asi on segane, sest käib pidev ringmäng: „Lükka keegi sisse“. Igaüks ajab oma joru. Ratas räägib ühte, Terviseamet teist, Sotsiaalministeerium kolmandat, perearstide esindaja neljandat. Tegelikult ongi perearstid need, kes esmajoones on rõõmsalt „tanki“ lükatud, lubaduse lootuses selle eest veidi raha juurde saada. Kui aga asi käest ära läheb, siis on ju hea öelda: „Kahjuks ei saanud perearstid neile usaldatud tööga hakkama“. Kui läheb õnneks, siis on jälle võimalik end püünele upitada ja kiita valitsust targa otsuse eest.

Terviseametnikud on hädas
Kogu selles tsunftis näeb kõige õnnetum välja Terviseamet (TA). Kuna mingit kindlat tegutsemise joonist pole neile maha tõmmatud, siis on TA ametnikud hädas. Pole kunagi olnud vaja ise erilist loomingulisust üles näidata. Alati on keegi öelnud, kuhu poole on vaja jooksma hakata. Seepärast pudeneb nende esindajatelt ikka pärle. A´la- „testimine ei aita“. Loomulikult ei aita. Testimisega on aga ilmselt siiski võimalik leida üles need inimesed, kes võib-olla ei teagi, et nad viirusesse haigestunud on ja selle asemel, et end kodusesse karantiini sulgeda, seda hoopis laiali kannavad. Ega siis asjata Maailma Tervishoiu Organisatsioon ei kogu aeg korda: „testida, testida, testida“.
Kui meil muidu kuulatakse ja järgitakse ülitäpselt EL-st, NATO-st ja WHO-st tulevaid juhiseid, siis seekord on hakatud tallama oma rada. Ei kuulata ka oma spetsialiste.  Tartu Ülikooli rakendusviroloogia professor Andres Merits rõhutas, et meil on vaja teha teste kõikidele koroonaviiruse sümptomitega inimestele ilma valikulisi kriteeriume kehtestamata.
Rootsis on tänaseks paika pandud kindel plaan saata koroona testide võtjad rahva sekka, et testida suvalise valiku järgi inimesi ja selle kaudu saada adekvaatne pilt, kui suur on olnud viiruse ülekanne.
Postimehes ilmus teisipäeval pikk nimekiri koroonale iseloomulikest sümptomitest, mille ilmnemisel võib inimene endal koroona viirusega nakatumist kahtlustada. Ometi on muu maailma ajakirjandusest ja meilgi paaris kohas läbi jooksnud  üks uus tunnus, mis  koroona viiruse nakkusega kaasneb. See on nimelt maitsemeele kadumine. Kõik söödav tundub olevat ühesuguse maitsega. Meil pole veel sellest tunnusest aga ametlikult kõssatudki. Kas kardetakse testimist vajavate ja soovivate inimest hulga kasvu?

Karjaimmuunsus pole hea idee
Miks siis ei kuula valitsus ei oma ega teiste riikide viroloogia spetsialiste? Põhjuseid võib olla mitmeid, aga kokkuvõtlikult võiks öelda, et ressursse ei jagu. Seda ei tohi aga rahvale otse välja öelda, sest valitsus tundub olevat siis ju äpude kamp. Räägitakse kõikide hädavarude, mis on nii tsiviilis kui ka sõjaväel, kasutusele võtmisest, kuid numbreid vaadates selgub, et erinevaid ressursse jagub maksimaalselt 2-6 nädalaks, kui kuskilt miskit juurde hankida ei õnnestu. Kuna me oleme sellised pisikesed, siis „Suured Peetrid“ ei taha kõigele vaatamata meile miskit anda, eriti veel odavalt. Meil aga seda raha pole ka eriti. Me ei kasuta vastupidiselt enamikule teistele riikidele ka kiirteste – need on TA isegi ära keelanud, sest need on ebatäpsed ja vajavad lisavalideerimist. Nõus. On ebatäpsed, nagu ka igapäevaselt kasutuses olevad rasedustestid, lihtsalt alkomeetrisse puhumise tulemused jne. Aga esmaseid tulemusi saab ju täpsustada.
Huvitav, mispärast saatis Tšehhi valitsus erilennuki Hiina, et sealt miljoneid kaitsemaske ja... 150 000 kiirtesti tuua. Sama tegid Belgia, Leedu ja veel teisedki valitsused. USA president Trump, kes veel mõni aeg tagasi naeris muu maailma koroona kartuse üle, kinnitas teispäeval ametlikult, et nad võtavad kasutusele prantsuse firma bioMérieux kiirtestid. Meie toome ära piiride tagant sinna kinni jäänud eestlasi, mis ka absoluutselt vajalik, kuid ei julge öelda välja, et meie seis testimise ja kaitsevahenditega on hapu. Kas me mingeid samme selles osas oleme astunud? Ikka oleme, aga pisikesi, sest jõupingutustest ja tulemustest koroonaga võitlemise eesliinil töötavate inimeste varustamise osas räägitakse endiselt sellises ebamäärases vormis: „Lepingud on sõlmimisel; läbirääkimised käivad; saatkonnad uurivad võimalusi...“
Siiski tuli mulle meelde, et kuskil mainis keegi, et Eestisse on juurde tellitud Euroopa ühishanke raames 75 uut hingamisaparaati (praegu haiglates ca 270), et olla valmis halvimaks. See ilmselt täitsa asjalik otsus, sest praeguste kriteeriumite järgi testimisele ja siis haiglasse saavadki sattuda vaid juba intensiivravi vajavad patsiendid. Kuna me neid seadmeid ise ei tooda, siis sellise pisikes tellimuse meieni jõudmine lähiajal on enam kui küsitav. Seda enam kui näiteks Saksamaa tellis valitsus  oma tootjatelt haiglatele juurde 10.000 (kümme tuhat) uut hingamisaparaati.
Me räägime pidevalt Hispaaniast ja mis toimub Soomes ja Poolas ja Lätis, kuid millegipärast ei taha „võtta malli“ Aasiast: Hiinast, Singapurist, Taist, Honkongist, kus epideemia näitab taandumise märke. Huvitav, kuidas nad seda tegid? Minu teada massiivse testimise ja väga rangete liikumispiirangutega. Kas see on tehtav ka meil? Kindlasti on, aga kas keegi julgeb sellise otsuse vastu võtta? Kardan, et sellist meest täna riigi tüüri juures pole. Probleem on meil ka selles, et lisaks valitsusele on ebakindel kahjuks ka president. Pensionireformi koha pealt tal jutt lippab, aga koroona osas on suur ebamäärasus. Seega vilgutame tuledega, laulame, määrime pealt ja alt hanerasvaga ja loodame, et siis saabub kui mitte just tervenemine, siis vähemalt karjaimmuunsus. Sellist karjaimmuunsust, kui see ikka on hea idee ja ei lähe meile enne selle saavutamist tuhandeid kaotatud inimelusid maksma, oleks olnud ju lihtne organiseerida ülitiheda asustusega riikides, mida eespool mainisin. Mingil põhjusel asusid nad kõik siiski hoopis teisele teele. Paistab, et nende valitud tee oli õige.

Õppida saab ka ebaõnnestujatelt
Peame õppima ka senistelt ebaõnnestujatelt. Seda eelkõige Itaalia näitel. Mõnigi võib meil küsida, et mis tarkus meil seal ootab? Me ju ei ela Eestis kolm-neli põlvkonda üheskoos, nagu seal traditsiooniks. Meile annab see siin tõesti eelise, aga lisaks räägivad nende enda teadlased ja spetsialistid sellest, et Itaalias oldi enne koroona kriisi väga tugevalt igasuguste vaktsineerimiste vastu. Itaalias on Euroopa teiste riikidega võrreldes vaktsineerimise aktiivsus madalaim. Sealhulgas muidugi ka gripi vastu. Loodeti kuumale päikesele, heale veinile ning puhtale oliiviõlile, kuid teadlaste väidete kohaselt see vaktsineerimist ei asenda.
Kuna meil siiani piisavalt ei testita, siis ei saa lisanduda ka positiivseid teste. Lihtne. Näitab tublit tööd võitluses koroonaga. TA poolt kinnitatud testimisele lubavad eeskirjad on kummalised. Varem 60+ ja ohustatuks kuulutatud vanusegrupp enam ilmselt ohustatud pole, sest piir tõsteti 80+ peale. Võiks tõsta juba 100+ peale, siis saaks raporteerida, et Eestis on riskirühm 100%-liselt läbi testitud. Huvitav oli nimekiri ka riskirühma alla minevatest noorematest inimestest. Loomulik, et seal on arstid, politseinikud jne. Millegipärast pole aga nimekirjas toidukaupluste müüjaid ja apteekreid, kelledel on samuti suur nakatumisoht.
Loomulikult on kõige olulisem enesedistsipliin, millele rõhub ka meie valitsus. Seda sõnumit on hakanud tugevalt võimendama ka arstid, kes igapäevaselt koroona probleemidega võideldes näevad, kui ohtlikult habras on meie seis. Piisab mõnest nakatunud idioodist, et haigestumiste ja haigla ravi vajajate arv diagrammil taevasse sööstaks nagu see juhtus Itaalias ja Prantsusmaal. Praegu vaatavad nende maade inimesed kummastava pilguga meie nädalavahetustel puupüsti täis olevaid baare ja ööklubisid.  Kas oli siis mõtet kinni panna kinod ja teatrid, kasiinod ja spordisaalid, kui seni veel avatud kohtades käib äge seltskonnaelu edasi? Hispaanias tehakse inimestele trahvi 600-600 000EUR põhjuseta elukohast lahkumise ja niisama ringi kondamise eest. Hoidku jumal, kui sa juhuslikult peaksid veel ka testitud viirusekandja olema. Siis pistetakse sind kohe vanglasse. Ilmselt rajatakse Hispaanias nüüd lisaks spetsialiseerunud koroona haiglatele ka koroonavanglad. Aga kui inimene aru ei saa, mis sa siis teed? Paljud võivad karjuda siinkohal inimõigustest, liikumisvabaduse piiramistest ja muust sellisest. Tõde on see, et kuni sinu lähedastest keegi pole raskelt haigestunud või isegi surnud, ei saa inimesed sageli asjadest aru.

Majandus ja kuumad pliidid
Raha. Sellest ei saa üle ega ümber. Sügava jälje jätab see igatahes mitte ainult väikse Eesti vaid kogu maailma majandusele. Täna tuleks ära kasutada kogu laenuvõimekus, mis praegu riigil saada on, et tagada kõigepealt edukas hakkama saamine selle pandeemiaga, seejärel hoolitseda kõigi firmade eest, olgu need siis riigi omad või erafirmad, et nemad ja koos nendega ka inimeste töökohad püsima jääksid. Tänasel päeval pole kohta poliitilisteks võitlusteks ega santaažideks.
Teise samba sissemakseid ei tohi kindlasti katkestada. See oleks vaid väike ja ajutine võit. Seda nii inimestel kui riigil. Kui aga kasutada ära asjaolu, et koos koroona viiruse ja naftahinna sõjaga on maailma väärtpaberi turgudel toiminud 30-80%-line laastamistöö, siis vaid eriti juhm võiks jätta kasutamata suurepärase võimaluse et panna alus pensioni II samba väärtuse kasvule tulevikus. Kui me täna seda võimalust ei kasuta ja asume investeerima aasta või pooleteise pärast, kui turud on taastunud, siis me turu tõusust jälle kasu lõigata ei suuda nagu see juhtus eelmise kriisi ajal. Küll  saame me mõne aasta pärast aga kurta, et pensionifondide tootlikkus on meil ikka kahtlaselt madal.
Tasapisi saab valitsuski aru, et mida kiiremini nad „ohje“ pingutama hakkavad, seda kiiremini võime selle viiruse seljatada. Olulisim on siin aga meie endi enesedistsipliin. Väiksele lapsele öeldakse: „Ära katsu kuuma pliiti, see kõrvetab!“  Mida  teeb tavaliselt  laps? Ta ei usu, katsub ikka ja hakkab nutab. Et seda nuttu meil tulevikus vähem oleks, peaksime siiski kuulama ja järgima nõuandeid ja käske, mida meile antakse. Meil kõigil peaks ju lapsepõlve kuuma pliidi kogemus  olema olemas!