Krimmis avastati „tulnukabeebi” skelett

Kuna Krimm on juba mitu aastat Venemaa poolt okupeeritud, siis pole Ukraina teadlastel sinna enam asja ja kõik suured avastused kantakse Vene arheoloogide kontosse. Juuli lõpus teatati järjekordsest omapärasest leiust Krimmi poolsaarel, kui maapõuest ilmus teadlaste ette „tulnukalaip”.

Pooleteistaastane poisslaps
Krimmis juulikuus toimunud väljakaevamised pakkusid arheoloogidele tõelise sensatsiooni. Kertši linna lähedal kaevasid teadlased välja suure iidse nekropoli, kust leiti tugevasti deformeerunud peaga lapse haud. Peaaegu koheselt ristisid ajaloolased selle „tulnukahauaks”.
Arheoloogide tänavuse aasta suvised välitööd Krimmis said alguse juuli alguses ja juba kolm nädalat hiljem oli saavutatud olulisi tulemusi. Peamiseks arheoloogide töökohaks oli Kasaari kaganaadi koosseisu kuulunud feodaalaegne Kõz-Auli asula, mis asub kaasaegse Jakovenkovo küla lähistel ja 50 kilomeetri kaugusel Kertši linnast. Väljakaevajateks olid Arheoloogiafondi ja Venemaa Teaduste Akadeemia Arheoloogiainstituudi teadlased ja vabatahtlikud abilised.
Lisaks sõdurite ja hobuste haudadele kaevati Kõz-Aulis (tatari keeles Qız Avul) välja ka üks väga eriskummaline matusekoht väikse lapse skeletiga.
Uurijad on juba selgeks teinud, et tegu on poisiga, kel võis vanust olla umbes poolteist, kuid mitte rohkem kui kaks aastat. Sellisele järeldusele jõudsid antropoloogid skeletiluid uurides: selgus, et lõge lapse pealael polnud lõplikult kinni kasvanud. Ajaloolased dateerisid säilmed 2. sajandiga pKr ehk Bosporose kuningriigi ajaga. Vaatamata leiu soliidsele vanusele on luud üsna hästi säilinud. Samas ei leitud hauakatet ega hauakivi ning poiss oli maetud üksnes mulla sisse. Surnud laps lebas peaga ida suunas.
Arheoloogiafondi arendusdirektor Oleg Markov märkis, et selles arheoloogiakihis, kust avastati deformeerunud peaga „tulnukas”, on leitud matuseid 1. sajandist eKr kuni 3. sajandini pKr. Sellesse ajajärku kuuluvad ka võimsad ja monumentaalsed kivist hauakambrid, mida peetakse Bosporose kuningriigi sõjaväelise aristokraatia matmispaikadeks. „Praegu puhastavad vabatahtlikud abilised kolme meetri kaugusel tulnukahauast üht sellist hauakambrit,” teatas Markov juuli lõpus.

Tulnukas või pigem siiski mitte
Kõige rohkem üllatas ekspeditsiooni liikmeid välja kaevatud lapse pea, millel on ebaharilikult väljavenitatud kuju. Sellepärast hakatigi skeletti nimetama „tulnukaks”. Skeleti kõrvalt leiti savinõu ja läbipaistmatust klaasist väiksed pärlid. Lapse paremalt käelt avastati vasest käevõru. Koos artefaktidega matmine tähendab arvatavasti seda, et poiss võis pärineda suursugusest suguvõsast.
Arheoloogiainstituudi teadlane Nikolai Sudarev rääkis ajakirjandusele, et sarnaseid avastusi on Krimmis varemgi tehtud. Samas pole leitud ühtki jälge võõrastest tsivilisatsioonidest ega külalistest teistelt planeetidelt. Selgub, et Musta mere ranniku iidsed elanikud pidasid munakujuliseks venitatud pead lihtsalt väga sarmikaks. Sudarevi sõnutsi olid pikaks venitatud peakoljud sarmaadi kultuuris väga levinud. „Arvati, et nii on ilus,” selgitas ajaloolane.
Peakuju vägivaldse muutmise ehk deformeerimisega alustati juba varajases lapsepõlves, kui luud oli veel pehmed ja paindlikud. Kuna munakujulist pead peeti tõelise sõjamehe tunnuseks, siis tuli end ilu nimel ohverdada peamiselt poisslastel. Kõige tõenäolisemaks peetakse, et leitud poisist – kui ta poleks ära surnud – oleks pidanud saama sõjamees, raskes soomusrüüs ratsaväelane (katafrakt), Krimmi Bosporose kuningriigi kaitsja.
Peakuju moondamiseks kinnitati pea külge väikesed erilised plaadid, mis pigistasid koljut kokku ja asusid selle kuju aeglaselt muutma. Täiskasvanuna polnud noorel sõjamehel seetõttu ka raskusi kiivri kandmisega. Väljavenitatud sõdurikiivrid klappisid ideaalselt peakujuga.
Teise võimalusena kolju kunstlikuks muutmiseks mähiti lapse pea jäigalt ja kõvasti mingi mähisega kinni, et see kasvamisel omandaks väljavenitatud kuju.
Kuigi Sudarevi kinnitusel ei sekkutud peakuju muutmiseks kirurgiliselt, on mõned ajaloolased siiski seisukohal, et iseäraliku deformatsiooni saavutamiseks võidi koheselt pärast sündi siiski mingeid lõikusi teha.
Taolist peakuju esines sarmaatide hilisemal ajalooperioodil üsna tihti ning seda tehti selleks, et rõhutada tema perekonna sotsiaalset staatust või märgistada inimese kuulumist mingisse rühma või kasti.
Mõne teadlase väitel muutis kolju moonutamine ka inimese iseloomu. Noormees muutus veelgi julmemaks ja tunduvalt agressiivsemaks, mis aga on ideaalsed ja vajalikud iseloomujooned sõjamehele. Suurenenud agressiivsus oligi omane sarmaatidele, keda põhjendatult peeti väga sõjakaks ja sõjaväeliseks rahvaks.
Sellist kommet on Musta mere põhjaranniku kõrval praktiseeritud ka mujal Venemaal, näiteks Kubanimaal ja Põhja-Kaukaasias. Tähelepanuväärne on seegi, et hiljem leidis see traditsioon kajastuse vene rahvarõivastes, mille hulka kuulub ka vene tanu ehk kokošnik, mis jätab mõningal määral samuti mulje väljavenitatusest.
Imeliku koljukuju tõttu on mõned teadlased ja ufoloogid pidanud võimalikuks, et skelett ei kuulu lapsele, vaid hoopis teiselt planeedilt pärit külalisele. „Paleokontakti pooldajatele on taolised peakoljud ümberlükkamatuks tõendiks maalaste suhtlemisest tulnukatega,” teatasid teadlased ametlikus avalduses Krimmi „tulnukabeebi” leidmise puhul.

Peakoljusid muudeti tahtlikult ja tahtmatult
Musta mere rannikult olevat esimese kunstlikult moondatud peakolju avastanud Prantsusmaa aadlik ja metseen, Kertši antiikasjade muuseumi rajaja Paul Du Brux ehk venepäraselt Pavel Aleksejevitš Dubruks (1770-1835), kes elas aastakümneid Venemaal ja uuris 1810.-1820. aastatel intensiivselt Kertši nekropole. Taolise pealuu avastas ta 1826. aastal Kertši linna lähistel asuvatest haudadest. Praegugi võib Kertši arheoloogiamuuseumi ekspositsioonis näha mitut deformeerunud peakoljut.
Koljude kunstlik moondamine on väga iidne praktika, mida on kasutanud erinevatel aegadel erinevad rahvad kogu maailmas ja mõningal juhul (näiteks Vanuatul) tehakse seda tänini. Esimesed väljavenitatud peadega inimeste hauad leiti kaasaegse Iraagi territooriumilt, mis pärinevad 7. aastatuhandest eKr.
Mõnikord, nagu näiteks keskaegsel Prantsusmaal, polnud kolju deformatsioon mitte eesmärk, vaid sünnitusabipraktika tulemus: vastsündinute pead mähiti tugevasti kinni, et kaitsta neid võimalike löökide ja kukkumiste eest, kuid lõpuks arenes kolju valesti.
Reeglina ei mõjutanud deformeerunud peakolju inimese vaimseid võimeid. Üheks sellise peasidumise ohvriks oli näiteks Prantsusmaa matemaatik, filosoof ja mehhaanik Marie-Sophie Germain (1776-1831). Väljavenitatud kolju ei takistanud naisel anda suurt panust arvuteooriasse ja diferentsiaalgeomeetriasse.