Küborgid, tehisintellekt ja meie tulevik

11.10.2017 21:30
Kristel Raud
Kommentaarid
0
Foto:

Oleme juba mitmeid aastakümneid saanud nautida rohkem ja vähem kvaliteetseid ulmefilme ja seriaale. Headeks näideteks on ehk “Robocop”, “Star Trek” ja “Kuue miljoni dollari mees”. Igal aastal lisandub sellesse kategooriasse aina uut materjali, üks linateos huvitavam kui teine. Ja mis põhiline, need panevad meid mõtlema. Võib-olla isegi unistama? Kui kaugele on võimalik nende "uuenduste" tegemisega minna?

Aina rohkem tehakse edusamme teaduse arengu suunal. Ja tegelikult oleme me abistavaid mehhaanilisi aparaate kasutanud juba mõnda aega. Küborgi olemus? Tõenäoliselt mõtleb enamus inimestest seda sõna kuuldes Arnold Schwarzeneggeri peale, meenutades teda mängimas peaosa filmis “Terminaator.” Aga (tänapäeva) reaalsuses on need inimesed, kes kasutavad näiteks kuuldeaparaate, südamestimulaatoreid ja jäsemeproteese. Kõik see on ju keha modifitseerimine erinevate aparaatide abil ja seda kujutabki endast küborg, keegi, kelle keha on mehhaaniliselt täiendatud. Kuid samas ei tasu unustada, et tehnoloogia areneb meeletul kiirusel ja abistavaid "lisasid" tuleb iga päevaga juurde, tuues maailma aina enam imelisi lugusid inimestest, keda on sedasi aidatud.

Meie seas liigub nii mõnigi neist. Näiteks need inimesed:
*Mees nimega Nathan Copeland sai endale käeproteesi. Ta sattus õnnestusse, tänu millele kaotas oma käe. Tänaseks on olukord juba parem, sest ta kasutab, väga edukalt muuseas, robootilist kätt. Kuid lisaks käe tavapärasele kasutusele, suudab ta ka tunda, kui seda katsutakse, kuna uus käsi on ühenduses tema ajuga. Tema ajus on mikroelektroodid, mis on ühenduses tema käega. Tema arstid on öelnud, et nende eesmärgiks on ühel päeval jõuda nii kaugele, et inimestele siirdatavad jäsemed tunduksidki kui inimese omad, ehk millega tunneks rohkem ja mis ei tunduks nii masinlik.
*Artist Neil Harbisson, kes sündis, olles värvipime, suudab nüüd kogeda rohkem erinevaid värve kui meie, n-ö tavalised inimesed. Kuidas see võimalik on? Tal on spetsiaalne elektrooniline silm, mis muudab tema jaoks värvid muusikaks. Erinevad värvid seonduvad kindlate nootidega ja just nii kuulebki ta värve. Sellest on ka meedias juttu olnud, ta meenutas, kui raske tal alguses oli, sest kõikide värvide eri nootide meelde jätmine ei olnud just lihtne ülesanne. Kuid peale mõningast harjumise aega on see tema jaoks täiesti loomulik ja tavapärane. Kui ta hakkas värvilisi unenägusid nägema, teadis/tundis ta lõpuks, et tema aju on lõpuks tarkvara omaks võtnud. Ta suhtub küborgiteks saamisse lausa nii kirglikult, et asutas organisatsiooni, et aidata teistel inimestel tema sarnaseks saada.
*Inglismaal asuva Reading Ülikooli küberneetika professor Kevin Warwick, ühtlasi ka Küborgi Projekti (Project Cyborg) looja, on võtnud oma missiooniks saada maailma kõige masinlikult täiendatumaks küborgiks. Mees on elektooniliste implantaatidega eksperimenteerinud juba 1998. aastast saati, mil ta oma käele väikese "muudatuse" tegi, sisestades sinna kiibi, mille abil on võimalik saada ligipääasu arvutitele, tuledele ja muule elektroonikale, ise teises ruumis viibides.
* Bioonilised jäsemed on kindlasti kõige otseselt vajalikumad just neile, kel mõni kehaosa on amputeeritud. Siinkohal on ideaalseim näide ilmselt ameeriklane Jesse Sullivan, kes on tänasel päeval üks kõige tähelepanuväärsematest küborgitest. Olles varustatud bioonilise käega, suudab ta seda oma mõtetega juhtida ning tunneb isegi külma, kuuma ja seda, kui tugevat survet keegi näiteks kätt surudes rakendab.
*Jens Naumann on esimene inimene, kellele on siiratud tehislik nägemissüsteem. Pärast kohutavat õnnetust oli ta mõlemast silmast pime, kuid ei kaotanud kunagi lootust. Ja 2002. aastal tema unistus ka täitus. Talle siirati tema ajuga otseses ühenduses olev elektrooniline silm, mis töötab tänu sinna siiratud implantaatidele. Kuigi ka sellel on omad limiidid, ta näeb vaid asjade piirjooni ja kuju, kuid sellegi poolest saab öelda, et tema nägemine on taastatud.
*Nigel Ackland kaotas samuti õnnetuses oma käe ning sai uue robootilise proteesi, kuid tema suudab uut jäset liigutada täpselt oma soovide järgi. Ta on võimeline hoidma näiteks õrnu klaase või isegi valada pudelist klaasi, kuna ta suudab kõiki oma sõrmi eraldi ja väga täpselt juhtida.
*Soomlane Jerry Jalava on arvutiinsener, kes kaotas mootorrattaõnnetuses mitu sõrme. Olles haiglas taastusravil, naljatas ta sõpradega, et tal võiks tavalise proteesi asemel midagi huvitavamat olla. Mõeldud-tehtud – kuna ta töötab arvutitega ja on väga nupukas, on tal nüüd protees, milles on USB mälupulk. See ei lae küll Matrixi stiilis informatsiooni otse tema ajju, kuid on siiski väga kasulik. Paljud sõbrad ei võtnud seda alguses küll eriti hästi vastu, kuid peale väikest harjumise aega saavad ka nemad olukorra koomilisusest aru, rääkis Javala temast tehtud videos.
*Claudia Mitchell omab sarnast bioonilist jäset nagu eelnevalt mainitud Jesse Sullivan. Kuna uus käsi on ta närvisüsteemiga ühendatud, saab ka tema seda samamoodi mõtete abil juhtida. Naine ise on õnnelik, suutes taas teha kõike, mida elus toimetulekuks vaja teha on, näiteks toitu valmistada ja riietuda.
Ülemaailmselt tuntud ärimagnaat, insener ja leiutaja Elon Musk arvab, et tulevikus (kus tema nägemist mööda domineerib tehisintellekt) peavad inimesed oma asjakohasuse säilitamiseks just nimelt küborgiteks arenema. Ja ta on kindel, et mida targemaks saavad masinad, seda rohkem hakkavad inimesed oma töökohti kaotama, sest need ametid, mida robotid teha ei saa, vähenevad kiirelt. Musk on öelnud, et kui me ei liigu masinaga üheks saamise suunas, on suur võimalus, et meist võivad ühel hetkel saada tehisintellektide jaoks n-ö "kodukassid". Olles üks teatumaid leiutajaid meie elu ajal, on tema eesmärgiks sümbioos inimese ja masina vahel. Kuigi midagi sarnast on ta juba loonud, peab siiski tõdema, et ees on veel pikk tee. Inimaju on väga keeruline elund ja me ei mõista veel täpselt, kuidas see töötab. Siiski on tema leiutistest abi saanud paljud inimesed, ehk esimesed suuremad sammud küborgiteks arenemise suunal on tehtud.

Ligipääs neuronitele
"Meie ajudes on üle 80 miljardi neuroni, kuid meie praegused vahendid lubavad meile ligipääsu vaid väga väikesele osale neist. Proteeside puhul räägime kõigest umbes 100st neuronist. Me vajame suurema ülekandekiirusega liideseid," teab rääkida üks Kernel Co loojatest, Bryan Johnson.
Arizona riikliku ülikooli professor Panagiotis Artemiadis on üritanud kiirust tõsta, kasutades 128 elektroodiga EEG (lühend sõnast elektroentsefalograafia, uurib peaaju pinna elektrilisi kõikumisi) mütsi, et mõtte jõul kontrollida väikest droonide parve. Tema ei usu, et tehisintellekt kõike juhtima hakkab, pigem just vastupidi. "Me ehitame need masinad inimesi teenima," on ta öelnud.
Samal arvamusel on ka Brasiilia teadlane Miguel Nicolelis, kes ehitas mõttejõul kontrollitava eksoskeleti. Nicolelis usub, et seni, kuni robotid ei suuda imiteerida inimese aju, ei suuda nad ka meid asendada. Tänu millele oleme ka tulevikus vajalikud.

Aju arvutamine
Erinevalt Muski ja Ray Kurzweili (arvutiteadlane ja leiutaja) arvamusest, usub brasiillane, et meie aju ei ole väljaarvutatav, kuna inimteadvus, koosnedes miljonite rakkude omavahelisest mittelineaarsest suhtlusest, on ettearvamatu. Ta on selle kohta öelnud: "Meie ajud ei tööta algorütmide järgi ega ole digitaalsed masinad."
Lisades: "Kunagi mind häirisid sellised väited, kuid nüüd on aga asi tõsisem ning liigub juba massihüsteeria suunas."
Mees küll nõustub, et mehhaanika tulevik jätab paljud tavatöid tegevad inimesed töötuks, kuid see ei tähenda, et inimesed, kui liik tuleks maha kanda.
Nicolelis on küll Muskiga samal arvamusel, et kui suudame masinatega suhelda, suudame tänapäevases digitaalses infrastruktuuris teha omamoodi "tiigrihüppe", areneda kiirelt ja kaugele, aga mees on ka kindel, et inimesed suudavad kontrolli masinate üle enda käes hoida.
Kontrastiks on muidugi hetked, kus arstid usaldavad juba kindlate diagnooside panekul rohkem superarvuteid, ja autopiloodiga autod, kus sõitja on rohkem pealtvaataja kui juht. Sellistes olukordades jäävad tõesti inimeste oskused ja teadmised arvutitele alla, muutes meid pigem alluvaks kui juhtivaks.
"Oluliseks tööriistaks usalduse üles ehitamisel automeeritud süsteemide vastu inimeste ja masinate vahel on kommunikatsioon, täpsemalt emotsioonide edasi/ülekandmine", lisas Artemiadis.
Tema nägemus tulevikust on intuitiivsemad masinad, mis saavad ise aru, kui inimene on väsinud või tema tähelepanu hajunud.

Mida toob tulevik?
Põhiliseks visiooniks on siiski tulevikutrend, kus kasutame lisavõimalusi, et oma ajude võimekust tõsta, olgu siis elukvaliteedi parandamiseks, inimeste oskuslikumaks ravimiseks või mõnel muul eesmärgil.
Aju uuringutega tegelev Paul Sajda nõustub eelnevaga. Ta ei usu, et me peaksime pidevalt kaose stsenaariumile mõtlema, vaid pigem utsitab teisi vaatama läbi oma pilgu, soovides hoopis näha, kui kaugele inimese ja masina vaheline suhtlus võib areneda.
Enamus inimesi oleks juhita autos üpriski hirmunud, kuid kui see masin suudaks mõista meie emotsioone, oleks võimalik sellel ka ennustada meie soove ja otsuseid ning seeläbi kasvaks meie usaldus ja kaoks hirm.

Mõtete lugemine
Mõtete lugemiseks mõeldud aparaadid ja implantaadid tekitavad muidugi palju küsimusi ja muresid seoses meie mõtete kaitstud olekuga. Keegi meist ei sooviks ju kõiki oma mõtteid terve maailmaga jagada.
Selle pärast muretseb ka Calgary ülikooli professor Walter Glannon: "on võimalus, et mikrokiipidele pääsetakse (häkkimise teel) ligi võõraste inimeste poolt . See võib häirida kasutaja tegevusi nii igapäevase elu tegevustes kui ka rikkuda tema õigusi privaatsusele, tema kiibilt saadud informatsiooni levitades."

Meie õnneks on see kõik hetkel vaid teoreetiline
Artemiadis kinnitab, et lähiajal me selliste asjade pärast veel muretsema ei pea. "Kõigepealt peame aru saama kuidas toimib suhtlus inimese ajus, rääkides nii sisemine informatsiooni vahetusest erinevate aju osade puhul kui ka suhtlusest välismaailmaga. Ja loodetud tulemuste saavutamiseks on vaja veel väga palju tööd teha."

Vaadatud 1061 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi