Kuidas negatiivsed mõtted meie aju mõjutavad?

14.04.2019 20:35
Marta Roosipuu
Kommentaarid
0
Foto:

Ikka ja jälle räägitakse negatiivsete mõttemustrite kahjulikkusest, neid peetakse paljude meie elumurede ja isegi tervisehädade algpõhjuseks ning neist vabanemise tehnikad muutuvad üha tõhusamaiks ning mitmekesisemaiks.

Millega siis ikkagi tegu? Appi tuleb veebileht Fractal Enlightenment, mille autorid on teinud toreda ülevaate sellest, mida negatiivsed mõtted meie ajus ja meie ajudega teevad.
„Iga kord, kui meil tekib mingi mõte, toodab meie keha ka mingi kemikaali. Kui meie mõtted on meeldivad, ülendavad või õnnelikud, siis toodame me ka kemikaale, mis tekitavad panevad meid end hästi ja õnnelikena tundma. Ja kui meil tekivad negatiivsed või halvad või ebakindlad mõtted, siis toodab meie keha ka vastavalt kemikaale, mis meid end meie mõtetele vastavalt ka tundma panevad. Seega iga kemikaal, mis ajus vallandub on sõna otseses mõttes sõnum, mis söödetakse füüsilisse kehasse. Ja keha hakkab end tundma just vastavalt meie mõtetele.
Kurtmine mõjub ajule
Selle mõtlemapaneva tsitaadi valguses vaatame üht veelgi mõtlemapanevamat tendentsi – kes meist on vähegi hoidnud pilku peal mõnel internetist leitud toote arvustusel või ka tavalisel uudisvool, võib kohe silmata, kuidas inimestele torkavad pigem silma just negatiivsed arvustused, uudised ja kommentaarid. Ning ka inimesed ise on hoopis altimad tõttama oma arvamust avaldama just siis, kui neil meel must on – enamasti ikka siis, kui toode, teenus, päevauudis või teine inimene pole meelt mööda olnud.
Samas meeldivatest kogemustest räägitakse hoopis vähem. Seda ka tavaelus, isegi kui meil on elus päris mitmeid valdkondi ja teemasid, kus meil läheb tegelikult võrdlemisi „hästi”, kipume me teistega rääkides ikka keskenduma ühele-kahele asjale, mis ehk nii kenasti ei suju ning seega näevadki nii sõprade kui ka pere ja sugulaste ringis peetud vestlused sageli välja nagu üks nutu ja hala paraad. Tundub, et meie aju oleks otsekui treenitud keskenduma negatiivsele, selle asemel, et püüda leida tõendeid sellest, et tegelikult on kõik ju hästi.
Kuid miks see nii on? Ja kuidas selline kurtmine ja hädaldamine meie kehale ja ajudele ajapikku ikkagi mõjub? Kas on võimalik oma ajud siis ka kuidagi ümber häälestada nii, et keskendatus langeks hoopis heale?

Kas otsid alati kõigest probleeme?
Oma raamatus „Aju nagu Budal – neuroteaduse abil õnne, armastuse ja tarkuse juurde” on autor Rick Hanson väitunud: „Sinu ajju on sisse ehitatud kallutatus negatiivsele, see tekitab üldise ebameeldiva ärevusfooni, mis võib mõne inimese puhul olla üsnagi häirivalt intensiivne. Ärevus omakorda muudab keeruliseks tähelepanu suunamise enese sisse, takistades eneseteadvustamist ja mõtluspraktikaid, kuna aju muudkui kammib oma joru, püüdes kindlaks teha, et ühegi ohtu poleks.”
Enamikul inimestest, eriti neil, kes elavad täiesti teadvustamatul tasandil, toimub oletatavate probleemide otsimine nii peenel tasandil, et neil endil pole tõenäoliselt isegi mitte aimu, et selline protsess aset leiab. Alateadlik meel elab igas hetkes, uurib uusi inimesi ja paiku ning alustab alati sellest, et püüab tuvastada kõik potentsiaalsed ohuallikad. Teadvustatud tasandil võib see väljenduda näiteks sellena, et me ei lase endil vaimustuda toredaist asjadest ja valmistame end koguaeg ette halvimaks, et juhul, kui see siis juhtuma peaks, oleksime me valmis neiks valusaiks tunneteks, mis siis kindlasti esile kerkivad.
Kunagi aitas selline süsteem meil ürgajal elades ellu jääda. Keskkonna ignoreerimine võis viia reaalse lõpuni – näiteks võimalusena saada mõne kiskja kõhutäieks. Tänasel päeval ei ohusta meie keskkond meid enam pooltki sel viisil, mil omal ajal Serengetis, eriti kui inimesed ise suudavad võimalikult teadvustatud moel käituda. Meie tänapäeva “kiskjaiks” on saanud hoopiski valulikud emotsioonid, millele me püüame vastu punnida ning end neist kõrvale suunata või neid iga hinna eest eitada.
Sellised kogemused nagu murtud süda, kriitika, raha kaotus või armastatud inimese kaotamine on kõik näited neist asjust, milleks me end mentaalselt „ette valmistame” juba ammu enne seda, kui tegelik olukord isegi ähmaselt silmapiirile on kerkinud. Samuti oleme me kõik programmeeritud pigem vaatame elu puuduse kui külluse vaatenurgast. Oht, et „äkki pole kõike piisavalt” on see, mis viib paljud inimesed lõpuks igasuguste sõltuvuste küüsi, muudab nad sundpoodlejaiks või paneb üle sööma. Võttes kasutusele sellised nipid nagu mediteerimine, hingamisharjutused või igapäevaelus ärksameelsuse rakendamine, võime tasapisi märkama hakata, millised noist konkreetseist „kiskjaist” meie peas varitsevad.
Hakates pöörama tähelepanu sellele, millised mõtted, olukorrad või uskumused meie „võitle-või-põgene” reaktsiooni käima tõmbavad või mis käivitab meis negatiivsusele põhinevad mõttejadad, mis end siis tund-tunnilt ja päev-päevalt meie peas ketrama hakkavad, on võimalik, lisaks enda negatiivsuste läbinägemisele, ka enese aju ümberhäälestamine teistsugustele mõttemustritele.

Aju ümberhäälestamine ­positiivsele mõtlemisele
„Omavahel ühendatud neuronid ka tegutsevad koos,” selgitab viimasel ajal pea mantraks saanud tõde neuropsühholoog Donald Hebb. Iga mõte, tunne, kogemus ja füüsiline aisting, mida me kogeme loob meie ajus oma enese neuronvõrgustiku. Need kogemused, mida me eriti sagedasti kordame hakkavad käivitama mõtteid ja emotsioone, mida ma selle konkreetse kogemusega seostame, tehes seda juba täiesti kontekstiväliselt ning ilma mingi seoseta käesoleva ajahetkega. Näiteks ärkame me absoluutselt igal hommikul üles hirmuga selle ees, et meil tuleb nüüd tööle minna. Seda ka puhkepäevadel ning isegi puhkuse ajal.
See sama töö ees hirmu tundmine aga tegutseb edasi, pannes meid mõtlema sellele, et millal see tööpäev juba ükskord lõpeb ja kõigile neile asjadele, mis tuleks veel enne kojuminekut tööl tehtud saada. Peagi tunneme end täiesti stressis ja ülekoormatuina. Ja nii on mõte tööleminekust viinud meid veel suurema hulga negatiivsete mõteteni ja kõiki neid mõtteid ja emotsioone iga päev korrates tekitame me endile ajapikku domineeriva neuronraja, mis igal sobival hetkel ja pisimagi päästiku peale kohe käivitub. Seega – jättes sellised esmalt väikesed mõttekurjamid tähelepanuta, anname neile võimaluse tekitada terve lõputu nõiaring negatiivseid mõtteid, mis end päevade kaupa meie peas krutib.
Kasutades ärksameelsust õpime me tekitama pisukestki pausi oma lõputus mõttejadas ning hakkame valdama teadlikkust, mingil hetkel muutub see oskus piisavaks, et öelda „stopp” mõtteile enne, kui need hakkavad meie peades oma enese elu elama. Kui meil juba on õnnestunud saada teadlikuks olemasolevaist mõttemustreist, siis tuleb meil vastukaaluks vallandada oma meeles võnked, mis oleksid seal ringlevaist mõtetest hoopis kõrgemal sagedusel. Ehk siis luua enesele teadlikult selliseid kogemusi, mis kutsuvad esile neid energiad, mida ajast-aega on tuntud kui kõrgsageduslikke. Parim ravi mustadele mõtetele on seega armastus ja tänulikkus. Need kaks on võrreldes hirmu ja muretsemisega äärmiselt kõrgeil sagedustel. Ükskõik, kui tobe see ka ei tunduks hakkab igale kerkivale negatiivsele mõttele „aitäh!” ja „ma armastan sind” ütlemine ajapikku meie meeleseisundit muutma ning ühel hetkel jõuame endi ees tasandile, kus muremõtetel pole enam haakumispinda ning need lahustuvad.
Siiski tuleb enesele selgeks teha, miks me iga mõtte vastu tänu ja armastust tunneme. Kui neid fraase vaid mehhaaniliselt korrata, ilma teadvustamise ja arusaamata, kuidas see toimib, siis tehnika ei tööta. Ikka ja jälle korratakse meile ju, et meie endi teadlikkus ja teadvustamine on see võluvõti, mis sellised valemid tegelikult tööle paneb.



Tänupäevik abiks
Selle tehnika puhul tuleb võtta enesele valgusolendi roll, esindades oma hinge ehk kõrgemat olemust, kes tingimusteta armastab kõiki tundeid, mõtteid, käitumisjooni jne, lähenedes neile kui meie sisemise lapse aspektidele, mida pole kunagi varem tunnustatud ega kuulda võetud. Kujutlege ise, seda hirmu, mida tunneb laps, keda kogu aeg vaikima sunnitakse või eemale peletatakse, kurbust, mida ta tunneb, kui talle tähelepanu ei pöörata või viha, kui talle öeldakse, et tema arvamus ei lähe kellelegi korda. Meie endi olemuslik valgus hakkab vabastama pingestunud emotsioone, andes neile ammuigatsetud armastuse ja toe. Peagi kaob tundestikust pingestatud hirm ning sisemine laüs kogeb tõrjutuse asemel omaksvõetust.
Lisaks võib hakata oma alateadvuse neuronradasid ümber suunama, hakates teadlikult igast päevast leidma üha enam asju, mille üle rõõmu ja tänu tunda. Hea mõte on need eraldi märkmikku või päevikusse igal õhtul kirja panna. Käsitsi kirjutamine käivitab oluliselt rohkem neuronvõrgustikke kui lihtsalt mõtiskelu või arvutis klõbistamine ning see kiirendab maailmapildi muutumist positiivseks. Teadusuuringud on näidanud, et juba 21 päeva tänupäeviku pidamist loob märgatava muutuse nii meie mõtlemises kui ka neuronvõrgustikes.
Sellisel moel lihtsaid võtteid kasutades, alustades sisekaemusest ning jätkates tänu ja armastusega, loome me endile ajju hoopis teistsuguseid võrgustikke, mis hakkavad tänu teisiti suunatu tähelepanule looma meie jaoks ka hoopis täitumuslikumat ning rahulolu pakkuvamat reaalsust.

Vaadatud 300 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi