Kuidas nii juhtus, et seksisin jaaniööl metsateel?

Üks kümne- kuni kaheteistliikmeline sõpruskond pidas igal aastal samas talus ühe paari suvekodus jaanituld.

Mõned külalised olid vahetunud ja üks mees oli vahetanud naist, aga muidu kogunesid ikka samad inimesed. Nii ka sel aastal.
Kesköö paiku oli pidu haripunktis ja kõigil oli väga lõbus, aga hakkas selgeks saama, et kuna mitte keegi niipea magama minna ei kavatse, siis kipub veini ja õlut väheks jääma. Võõrustaja Ragnar teadis, et naabertalu mees oli just nädal enne jaani oma bussiga Lätis käinud ja kindlasti tõi ta sealt endale alkoholi pikemaks ajaks.
Seltskond kuulas ja vaatas kõik asjaosalised üle ja selgus, et keegi autoga sõita ei tohi.

Jalutab hea meelega läbi metsa
Ragnar lohutas, et see talu pole kaugel, kõigest natuke üle kilomeetri, aga ta ei viitsi üksi kõndida ja üksi on kraami raske tassida ka. Kõik olid kahe- või kolmekaupa vestlemisega kuidagi nii ametis, et keegi ei kippunud kaasa minema.
Ragnar valmistus juba üksi minema, aga siis hüüdis üks naine Triinu seltskonnas, et tema jalutab hea meelega läbi jaaniöise metsa ja otsib sõnajalaõit. Triinu oli see naine, kes oli kõige uuem seltskonnas, Ragnari kunagise kolleegi Madise uus naine või õigemini elukaaslane. Triinu oli peol üksi, sest tööandja oli kinkinud Madisele Itaalia reisi ja mees pidas seda Eesti jaanipäevast väärtuslikumaks.
Ragnaril oli hea meel, et ta ei pea üksi kõndima. Nad lehvitasid kõigile ja hakkasid kohe astuma. Mõlemad olid väga lõbusas tujus ja vallatud, meenutasid naljakaid juhtumeid ja naersid.

Äkiline pööre
Nad muudkui itsitasid, kuni kitsal metsateel puutusid nende kehad kokku ja nagu Triinu hiljem sõbrannale rääkis, käis torge läbi ta keha. Ta surus end mehe vastu ja tundis, kuidas Ragnar käe ümber tema pani. Kui Ragnar tema tee peale ette seisis ja käed ta tagumiku peale pani, tundis Triinu, et nüüd on ta täiesti kadunud. Triinu tundis mehe kätt oma jalgevahel ja surus oma reitega vastu kätt. Järgmisel hetkel olid mõlematel püksid jalast, Ragnar viskas jaki rohu peale, heitis sinna pikali ja Triinu istus tema peale.
Paarkümmend minutit hiljem kõndisid nad jälle metsateel ja püüdsid nalja visata, aga vaikus kippus maad võtma. Triinu oli väga ehmunud oma niisugusest käitumisest, aga ilmselt oli ehmunud ka Ragnar, kelle naine oli ju päris lähedal. Mingeid tavalisi jututeemasid nad siiski leidsid, et piinlikku vaikust lõhkuda. Mõlemad ladusid naabertalus seljakotti õlut ja veini ning asusid tagasiteele. Ragnari naabrimees imestas: “Miks noored nii ehmunud ilmega on, ega nad pattu pole teinud?”

Kas keegi aimas midagi?
Kui nad tagasi jõudsid, ütles üks piduline, et nüüd käisite vist küll Lätis selle kraami järel. Triinu ehmus ütluse peale päris ära ja tundis, kuidas ta punastab. Peale selle tundis ta endal Ragnari naise uurivat pilku.
Kas keegi aimas midagi? Kas keegi hakkab tema käest küsima, mis tee peal juhtus? Kas Ragnar räägib kellelegi? Kas mõni hakkab lihtsalt niisama lobisema, et imelikud asjad juhtusid metsas? Niisugused küsimused vaevasid Triinut.
Teha ei saanud enam midagi, aga juhtunule mõtlemata ka ei saanud olla. Enam ei tundunud see nii tore seiklus.
Triinu otsustas, et peamine asi on nüüd käituda nii, et mitte midagi pole olnud. Lihtsalt ei ole ja kõik. Ja korduda see ei tohi, kuigi tegelikult oli tal ju hea.
Ragnarile sosistas ta juba samal õhtul, et see peab jääma ainult nende vahele. Ragnar vastas, et loomulikult. Ja küsis, ega Triinu ei kahetse. Triinu vastas, et ei kahetse. Sel ööl püüdis Triinu lõbus edasi olla, aga hommikul oli mure tagasi. Esimesel tööpäeval otsis ta üles sõbranna, kes Ragnarit paremini tundis.
Triinu uuris, kas mees võib sellest seiklusest lobiseda oma sõpradele. Sõbranna arvas, et kui Ragnar oleks vallaline, siis ta kahtlemata lobiseks, aga praegu – milleks ta peaks rikkuma oma suhteid naisega. Triinu loodab nüüd, et tõesti mingit järellainetust sellele salaseksile ei järgne.