Kuidas politsei kadunud lapsi otsib?

25. mail on rahvusvaheline kadunud laste päev, mil üle maailma mälestatakse lapsi, kes ­kadudes langesid ­kuriteo ohvriks.

Samuti aitab see päev kõigile meelde tuletada, et on vaja teha pingutusi, leidmaks üles siiani kadunud lapsed.
Lõuna prefektuuri politseikapten Ottomar Virk räägib sellest, kuidas Eestis kadunud lapsi otsitakse ning mida saab iga lapsevanem teha oma laste kaitsmiseks.

Kui palju praegu kadunud lapsi on ning kuidas neid otsitakse?
Iga päev saab politsei keskmiselt 10 teadet kadunud inimeste kohta, kellest valdava osa moodustavad puberteedieas noorukid, sealhulgas erikoolide ja lastekodude kasvandikud. Nende puhul on trend, et nad kaovad tihti ja korduvalt, ei ilmu kokkulepitud ajaks vanemate või hooldajate juurde, leitakse enamasti kiirelt, kuid siis lühikese aja vältel võivad taas teadmata suunas lahkuda nii, et politsei alustab taas nende otsinguid. Üldjuhul nende elu ega tervis ohus ei ole.

Kas kadunud laste otsimine erineb millegi poolest täiskasvanud inimeste otsimisest?
Kõiki inimesi, sealhulgas lapsi, otsitakse konkreetsest juhtumist lähtuvalt. Esmalt hinnatakse, kui suures ohus võib olla kadunu elu ja tervis, milline on varasem käitumismuster ja kui kriitiline on alginfo. Sellest infost johtuvalt planeeritakse otsinguressurss.
Otsingud hõlmavad esmatasandil alati suurt tööd infoga, positsioneeritakse võimalusel asukohta, uuritakse sotsiaalmeedia kasutust, kontakte teiste inimestega, käiakse läbi võimalikke viibimispaiku kuni maastikuotsinguteni välja, kuhu kaasa­takse muuhulgas teenistuskoerad, vabatahtlikud, kopterimeeskond, droonid ja nõnda edasi.
Otsing sõltub suuresti sellest, millised on kadunu käitumisharjumused. Kui täiskasvanu soovib end tahtlikult varjata, kasutatakse üht otsingutaktikat. Kui täiskasvanu soovib enda leidmist (näiteks metsa eksinud seenelised) on otsingumeetodid jälle teised. Laste puhul mängib rolli, kas nad on kadunud samamoodi tahtlikult (noorukid, kes koolikohustusest kõrvale hoiduvad või halvas sõprusringkonnas vaba aega veedavad) või kaovad juhuslikult (näiteks eksivad koduõuest metsa või eksivad kaubanduskeskuses). Laste puhul arvestatakse samamoodi nende võimalikke käitumismudeleid, võimalikku liikumiskiirust, motiive ja nõnda edasi. Kõik see annab suure infokogumi, mille pinnalt otsinguid edukalt läbi viia.

Kui palju kadunud lapsi leitakse ning kui palju elusana?
Noorukid, kes on nö „jooksu läinud“, leitakse kõik varem või hiljem. Laste puhul, kes on eksinud, ei ole samuti anomaaliaid ja kõik leitakse kiiresti. Viimastel aastatel pole olnud juhtumit, kus kadunuks jäänud väikelaps oleks jäänud leidmata.

Kas on ka mingi statistika olemas selle kohta, et miks lapsed kaovad, kas oma kogematusest või röövitakse?
Peamine põhjus alaealiste ja valdavalt just puberteedieas kaduma läinud laste puhul on keerulised suhted kodus, koolis või sõprade seas. Sellistest noorukite kadumistest saab politsei teateid iga päev ja mitmeid. Valdavalt on täheldatav, et nendel lastel sisuliselt polegi kodu ehk siis puuduvad toetavad lähedased, soe toit, oma voodi jne.
Lapserööve viimastel aastatel Eestis aset pole leidnud. Pigem on olnud probleeme lahku läinud lapsevanematega, kes ei suuda politsei sekkumiseta lapse hooldusõigust jagada ning ühe vanema teadmata jääb laps liiga kauaks teise hoolde nii, et juhtumit peetakse lapse kadumiseks. Selliseid vaidlusi hooldusõiguse üle aitab lahendada kohus.

Kas näiteks Võrus kadunuks jäänud Markkus Ansbergi kadumisega seoses on ka midagi uut selgunud ning kas selle juhtunuga tegeletakse aktiivselt edasi?
Jah, toimik selle kadumisjuhtumi uurimiseks on jätkuvalt avatud ning uute vihjete laekudes kontrollitakse neist igaüht põhjalikult. Täna paraku ei ole suuri arenguid, mis aitaks selgitada, mis noormehest sai.

Kas on olnud ka selliseid juhtumeid, kui laps helistab ise hädaabi numbrile ja kurdab koduse vägivalla üle või näiteks seda, et ta on eksinud ning ei oska midagi ette võtta?
Lapsed on perevägivallast vägagi teadlikud ja sekkuvad väga aktiivselt, kui neil selleks võimalus on. Perevägivalla teemal on 112 numbri valinud hulk lapsi. Need on väga rasked kõned, sest lapse jaoks on kodune vägivald üks õudseimaid asju, mis tema ja lähedastega juhtuda saab. Nad on vaprad ja annavad väga hästi edasi olukorrakirjeldust nii, et saame patrullid kohe sündmuskohale suunata. Ka lapsed, kes on kadunud, on politseiga ühendust võtnud. Viimati sel nädalal, kui viis last Tartumaal metsa ära eksisid ning ise oma telefonilt hädaabinumbril abi kutsusid. Ülimalt asjalik kõne, kus laps rõhutas, et ta on kõigest kümme ja ei tee nalja – ta on päriselt eksinud. Politseinikud asusid asukohta selgitama ja kõik viis saadi enne ööd turvaliselt metsast välja.

Kas lapsed teevad hädaabi numbrile ka lapsikuid kõnesid või lihtsalt nalja?
Laste teadlikkus hädaabinumbril helistamise osas on aastatega tõusnud (112 kampaaniad avalikkuses, lasteasutustes ja mujal) ja tihti on lapsed hulga paremad hädaabikõne tegijad kui täiskasvanud.

Milline on siiani kõige veidram või naljakam kõne lapse poolt olnud 112 numbrile?
Iga mure on selle vaataja silmades. Näiteks saime kõne 7aastaselt poisilt, kes sel hetkel tundis ilmselt suurimat ebaõiglustunnet. Suuremad poisid olid mänguplatsil võtnud tema palli ja sellega lahkunud. Poiss helistas hädaabinumbril ja piirkonnas olnud patrull läks vaatama, milles asi. Kokkuvõttes õnnestus poisile pall tagasi saada, aga mitte ainult – see kõne ja saadud abi seadis jalule tema õiglustunde. Nagu öeldud, mure on selle vaataja silmades. Ka patrullil, kes seda väljakutset teenindas, ei olnud küsimustki, miks peaks lapselt võetud palli taga ajama – see on põhimõtte küsimus, et mis on õige ja mis väär. Lapsed tajuvad seda hästi ning varases eas juurdunud arusaamad õige ja vale üle aitavad neil ka edaspidises elus paremaid valikuid teha.

Kas naljakõnede puhul võetakse lapsed või nende vanemad vastutusele?
Küsimus ei ole vastutusele võtmises, pigem räägime lapse ja vanemaga, mis kõneliiniga on tegu ja millist abi sealt päriselt saab. Puhas selgitustöö.
Näiteks maikuus saime teate, et Tartus Laial tänaval lahkus ootamatult teadmata suunas koduõuelt 6-aastane poisslaps, kel on terviseprobleemid. Piirkonda saadeti läbi kammima kõik vabad politseipatrullid. Linna turvakaameratega tuvastati, et pisike poiss kõnnib reipal sammul piki Tartu südalinna tänavat ühe täiskasvanu kõrval. Sinna otsa tuli kohe ka kõne hädaabinumbril naiselt, kellele kesklinnas paljajalu kõndiv poiss kahtlasena tundus. Patrull suundus sündmuskohale ning poiss toodi turvaliselt tagasi ema juurde.