Külm saabub enne jõule, aga lund napib

Rääkides aasta kõige hallimast kuust ehk ­novembrist, läks minu ­ennustuse üks pool ­täppi, aga teine mitte.

Tuli suhteliselt rahulik ja mitte nii märg kuu nagu oktoober, aga pakutud külmalaine jäi siiski ära.
Kui mõni ei usu, et november tuli kokkuvõttes normist kuivem, siis vaadake Eesti Ilmateenistuse kuu ülevaadet – sademeid 85% normist. Ennustusest rääkides on aga Eesti ilmastikus üldse kõige kindlam asi, et november on pilvine ja sombune. Päikest nähti lõppenud novembris vaid 23 tundi ehk iga päev keskmiselt 45 minutit. Kuigi detsembris on päev veel lühem, julgen ennustada, et päikesepaistet tuleb üle 23 tunni.
Novembri keskmine temperatuur oli ainult kaks kraadi üle normi, aga eriliselt silmapaistev oli teine dekaad – ligi kuus kraadi normist soojem! Nagu on lihtne arvutada, oli ülejäänud kahe dekaadi keskmine enam-vähem normis ja kogu soojem ilm tuli ainult ühe kümmepäevaku arvelt.

Pakaseennustus ei pea paika
Juba novembri algul said ilmatargad Maalehes sõna ja ennustasid tulevat talve, ehkki nii mõnigi neist mainis, et talveilma pakkuda on pisut vara, tuleks ka november ära oodata. See on muidugi õige, et november annab ennustajaile palju tarkusi juurde, sest olgem ausad: Eesti kliimas ei ole erilisi seaduspärasusi, mis võimaldaksid suve ja sügise põhjal järgnevat talve ennustada. Vastupidi on lihtsam – talve ja kevade põhjal suve ennustada.
Kui enamik ilmatarkasid kaldus arvama, et õiget talve sel aastal ei tule, siis Võrumaa mees Enno Kalde leidis, et eelseisev talv võib tulla sarnane 1978/79. aasta talvele, mis oli väga pakaseline, seda eriti esimesel poolel – detsembris ja jaanuari algul. Tõsi, ka Kalde tunnistas, et november seisab veel ees (Maalehe ennustuse ajal) ja see annab uut infot.
Ma siiski ei mõista, kust leidis Kalde 1978. aasta ja tänavuses ilma ühiseid jooni, et üldse ennustada sarnasust. Minu arust oli ainus sarnasus see, et mõlemal aastal oli juulikuu üpris jahe ja südasuvel soojust nappis. Muu oli täiesti erinev. Mis kõige olulisem: 1978. aasta suvi oli erakordselt sajune, kui õigesti mäletan, siis ta kuulus eelmise sajandi kolme kõige vihmasema suve hulka. Tänavu oli suvi valdavalt kuiv ning juuni ja august palju soojemad kui 41 aastat tagasi.
Nüüd küll teame, et november tuli 1978. aasta sama kuuga üsna sarnane, aga mitte päris. Erinevus seisnes eelkõige viimases nädalas, sest tänavu külmetas, aga 1978. aastal tuli just siis erakordne 10-12 plusskraadiga ilm, mis läks väga järsult detsembri algul üle talveks. Tänavu ei ole aga viimasel ajal toimunud ühtki järsemat temperatuurilangust.
Ehk siis resümee: pakaselist talve ei tule. Kui palju külma oodata, sellest teeme veel allpool juttu.

Seitse sooja detsembrit järjest
Tänavuse kümnendi talved võib jagada kaheks osaks: 2010-2013 (talve aasta on toodud peamiste kuude ehk jaanuari-veebruari järgi, aga sinna kuulub ka eelneva aasta detsember) oli meil valdavalt pakaseline, aga 2014-2019 valitses pehme talveilm.
Väga rangelt seda jaotust võtta ei saa, sest viimase kuue aasta jooksul on meil olnud kolm üpris külma talvekuud – 2014. ja 2016. aasta jaanuar ning 2018. aasta veebruar. Ning esimesest neljast aastast ei olnud 2012. aasta talv keskmise poolest külm, kuid sisaldas kolme väga krõbedat ja nende hulgas üht lausa ekstreemselt pakaselist nädalat.
Detsembri kohta saab aga öelda ilma igasuguse kahtluseta, et viimati oli meil jõulukuu külm 2012. aastal. Järgnenud on kuus pigem sügise moodi detsembrit, kuigi mõnel aastal on jõuluajal maa ikka valgeks läinud.
Tulemas on järjest seitsmes keskmisest soojem detsember. Seekord on meil varnast võtta ka Eesti Ilmateenistuse kuu ennustus, mis pakub väga sooja esimest dekaadi (sellest on tänaseks pool juba läbi), kerge külma ja sula vaheldumisega teist dekaadi ja valdavalt miinuskraadidega kolmandat dekaadi, kuhu kuuluvad ka jõulupühad.

Lootus (napilt) valgetele jõuludele
Seekord ma ei hakka originaalitsema ja usun, et ilmajaamal on üldjoontes õigus. Küll aga ei peaks teine ega kolmas dekaad pakkuma midagi ekstreemset – ei möllavat lumetuisku ega 10st miinuskraadist külmemat ilma. Vastupidi, kui esimene dekaad on üpris tuuline (detsembris on juba kindel seaduspärasus, et sooja ilmaga kaasneb tugev tuul, sest ainult intensiivsed tsüklonid suudavad sooja kaasas kanda, teised õhumassid jahtuvad põhja suunas liikudes maha), siis teine ja kolmas dekaad on rahulikud ja vähese sajuga. See ühtlasi tähendab, et suusalund jõuludeks ei tule, aga miinuskraadide tõttu võib maa olla õhukese valge kirmega kaetud.
Kas saame sellist olukorda nimetada valgeteks jõuludeks, sõltub õige napist lume hulgast. Kui seda kuu keskel pisutki tuleb, siis ehk on valge. Palju julgemalt ennustaks, et 24. detsembril on miinuskraadid, kuid lume hulk sellest faktist ainuüksi ei sõltu.
Talve tervikuna näevad nii USA kui Euroopa sünoptikud Põhja-Euroopa maades keskmisest soojemana. Praegu ma veel täielikku talveennustust ei avalda, aga pidepunktina ütlen, et kui tavapärast külma (Eestis ca 4-8 miinuskraadi) saame sel talvel sageli, siis pakasepäevade (-15 ja külmem) arvu lugemiseks piisab võib-olla ühe käe sõrmedest.