Kus mu pluus on?

06.01.2022 13:00
Margit Peterson Illustreeriv foto
Kommentaarid
0
Foto:

„Ema, ema, kas sa oskad öelda, kuhu mu triibuline pluus saanud on, see, mille ma kunagi keskkooli päevil Tallinnast ostsin ja mis mulle kõige lemmikumaks sai? Otsisin pööningu, kuurid, garaažid ja kõikvõimalikud kapid läbi, ei leidnud kahjuks. Kas sa oled selle ära visanud?“

Madleen, kes juba viis aastat pealinnas resideerus, tundis ühtäkki puudust oma lemmikpusast. Ühel õhtul ei tulnud talle lihtsalt und, vähkres ja vahetas külge, küll oli padi paha, küll tekk torkis. Just selle beeži-pruunikirju pusa pärast ta teekonna vanematekoju ette võttiski, kuigi viimasel ajal jõudis ta üliharva kolkakülla, kus ta ometigi nii toreda lapsepõlve veetis ning kus elasid siiani ta armsad vanemad. Ise ta vabandas põhjuse kiire elutempo taha, aga ega see ei olnudki vale ka mitte. Pikad tööpäevad ja nädalad päädisid tihtilugu sellise väsimusega, et isegi ööklubidesse ei jõudnud Madleen minna. Jah, ta oli läinud kaasa massipsühoosiga ja ennast vaktsineerida lasknud, mõeldes, et ta on noor ja terve inimene, mis see üks süst ikka teha saab. Aga terviseprobleemid ei lasknud ennast kaua oodata.
Pärast esimest vaktsiini tabas noort naist hirm rasestumise ees, sest ta kartis, et loode võib vaktsiinist viga saada. Lisaks polnud Madleenil kindlat partnerit ega ka kooselu plaane. Naine oli tegelikult tulnud Tallinna õpingute pärast aga jäi napilt ülikooli ukse taha. Ta ei ole siiani ülihariduse unistusest loobunud, pigem rügab noor naine tööd teha, et õpinguraha koguda, kuigi vanemad on talle korduvalt öelnud et nemad rahastavad tütre hariduse. Aga põikpäise jääratüdrukuna ei ole Madleen eriti kunagi vanemate abi vastu võtnud, tema tahab oma, oma kätega teenitud raha. Ta on ka välja öelnud tõiga et tema oma pisikesed käekesed vormivad ta tulevikku. Kange eesti naine!
Rasedustest, mille naine kodus tegi, tekitas vaid segadust, kaks kriipsu ilmus. Nii otsustas Madleen naistearsti väisata. Rasedust ei tuvastatud ning arstil puudus selgitus testi kohta, ta arvas, et tegu on lihtsalt praakeksemplariga, et vahel juhtub ka selliseid asju. Kindlam on ikka arstile tulla. Oligi kindlam, aga tõde, et emakas nii noorel naisel kärbumisfaasis on, lammutas Madleeni maailma nii ära, et arstitoolilt tõustes sõimas ta arsti läbi ja läks ukse paukudes minema. Alles teel koju taipas ta, et see võib tõsi olla, et see võib vaktsineerimise tagajärg olla. Nüüd oli noor naine veel rohkem mures, kartes kõige õudsemat – viljatust.
„Mis sul selle pluusiga? See ju ammu ajast ja arust, uus mood surub peale!“ Madleeni ema tundus justkui isegi tõre olevat.
„Ema, misajast mina moe järgi käinud olen? Mind pole mood mitte kunagi morjendanud, nagu sa tead. Olen ise oma moe looja ja selleks ka jään! Tead siis sellest pusast midagi?“ Ka Madleeni hääletoon tõusis.
„Ei ole mina sinu garderoobi puutunud, kes seda pahameelt pärast kannatada jaksab!“ Ema tunnistas tõtt, mille peale Madleen muigama hakkas. Tõsi ta on, et ema ei tohtinud kunagi ka siis, kui Madleen veel kodus elas, tütre riidekappi puutuda. Juba ukse paotusest sai Madleen aru. Tal oli kogu riidetavaar oma käejärgi ära pandud, püksikud eraldi riiulis, rinnahoidjad eraldi, valged T–särgid eraldi. Jah, tänapäeval kiputakse ka pedantsust autismi alla liigitama, kui mõni teatud tegelane peaks sellist sorteerimist nägema, nimetaks ta Madleeni ilmselgelt autistiks või koguni bipolaarseks.
„Hmm, kummaline ...“
„Kas sa seda Tallinna ei viinud? Raske on uskuda et oma lemmikpluusi meite manu igavlema jätsid,“ tõde ema.
„Kui aus olla ega ma ei mäleta küll et oleksin selle Tallinna kaasa kolinud. Minu teada jäi ta koju. Lisaks sellele ei ole ma teda juba ju aastaid kandnud. Millegipärast arvan ja tunnen, et ta jäi koju.“ Madleen oli oma tajus kindel.
„Eks siis peab otsima, mida muud mina ikka öelda oskan. Pole sinu kapis revideerimas käinud. Tõsi küll, kui mu õde ehk sinu tädi meil külas käis, võtsin julguse kokku ja lubasin tal sinu kapist särki võtta, no teie ju ühes mõõdus. Ja eks pesu tahab ikka tuulutamist. Sul neid särke ikka hulgim seal, loodan et sa ei pahanda kui tädi ühe endale võttis?“ Ema tunnistas tõtt.
„Ei, ei, ema, ma ei pahanda. Tädi jaoks ei ole mul ometi millestki kahju!“ Nii Madleen ka tundis. Ema läbis kerge kadeduseuss, nagu tütrel oleks tema jaoks millesti kahju, aga ta püüdis selle salvaja kohe minema saata, segadust ei ole vaja.
Kunagi, kui Madleen selle pusa endale soetas, käis ta külanõia juures ning lasi selle pusa niinimetatud ära võluda. Et see pusa toob õnne üksnes talle, teistele mõjub vastupidiselt. Madleen oli ju kindel et ema ta riideid ei puudu, õdesid ja vendasid tal ei olnud, seega ei saanud see võlumine ju omati kellelegi paha teha. Lisaks armastas Madleen igasugust nõidust võlumiseks kutsuda, see oli talle jäänud lapsepõlvest, sest milline tüdruk ei tahaks lapsepõlvemuinasjutte lugedes võluriks või imekenaks printsessiks saada.
Nüüd tundis Madleen, et just see pusa saab teda aidata, päästa naist vaktsiinimürgi tagajärgedest ja peatada emaka kärbumine, et naine viljatuks ei jääks.
„Saad sa aru, ema, ma pean selle pusa leidma! Mida varem, seda parem! Minu tervis on ohus ja mõne teise elu võib ohus olla. Taipad?“ Madleen oli suure murekoorma otsas.
„Ei taipa,“ tunnistas ema.
„Kui nüüd tädi selle pusa omastas ja seda kanda üritab, võib temaga midagi halba juhtuda. Ma nii loodan et juba pole juhtunud. Millal te tädiga viimati suhtlesite?“ Madleen läks lausa paanikasse.
„Möödunud laupäev vist oli see ...“ püüdis ema oma mälu värskendada.
„Möödunud laupäev, möödunud laupäev ... jeerum küll, ma loodan südamest et temaga on kõik korras!“
Ema läks elutuppa, võttis diivanilaualt mobiiltelefoni ning valis oma õe, ehk tädi Liia numbri.
„Telefon, millele te helistasite, on välja lülitatud või asub väljaspool võrguteeninduse piirkonda.“ Just nende stamplausetega reageeris automaatvastaja. Ema läks silmnähtavalt närvi, kuigi ennist ajas miski tütre hirmunud nägu nähes teda isegi muigama. Aga naisele meenus noorusaeg ja situatsioon, kuidas nad taldrikuid keerutades vaime välja kutsusid ja vaimud tulidki. Selliste asjadega ei tehata nalja. Õnneks üks seltskonnakaaslane oskas vaimud minema ka saata ja portaali sulgeda. Kui portaali lahti jätad, võib see sulle saatuslikuks saada.
Juba mitmendat korda valis ema õe numbrit, kuid õega suhelda tal ei õnnestunudki. Vaikus tegi üha enam haiget ja närvipinge kruvis närve üsna pingule. Ja siis ta helises, telefon.
„Tere, kas ma räägin proua Merilahega?“ Võõras hääl küsis väga konkreetselt ja ema süda jättis suisa lööke vahele, sest eelaimdus elas temas aktiivset elu.
„Jah, ma kuulen. Kuida saaan teile abiks olla?“ Madleeni ema jäi alati viisakaks ja vaoshoitust kui mõni võõras teda kõnetas.
„Juhtunud on õnnetus. Teie õe Liia surnukeha leiti täna linnaäärse kruusakarjääri lähistelt. Üks seeneline komistas talle otsa. Kas te saaksite tuvastamiseks politseijaoskond tulla? Tõsi küll, dokumendid vihjavad leitule, aga me vajame kinnitust.“
Vaikus kestis päris mitu minutit.
„Jah. Tulen. Või õigemini tuleme. Kas ma võin tütre kaasa võtta? Ma üksinda ei suudaks...“ tunnistas naine.
„Jah, ootan teid mõlemaid.“ Võõras katkestas kõne.
Ja seal ta lebas, pruuni–beežikirju pusa seljas, Madleeni tädi. Teha ei olnud enam midagi, surnut ellu tagasi ei too. Küll aga pani see olukord nii Madleeni kui ta ema tõsiselt mõtlema. Ega Madleeni ema, Liia kaksikõde Viia ei olnudki teadlik, et ta õde just selle pusa kapist võttis. Aga nüüd pole selle teadmisega enam midagi peale hakata. Nad otsustasid Liia matta koos selle pusaga, et mõlemad saaks kõdumullaks.
„Kraaks–kraaks,“ saatis kummalise pilguga vares neid kalmistu­väravast välja.

Vaadatud 1119 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi