Lähenemiskatseid tehakse ka metsajooksul

20aastane Brit, kes kooliajal oli kõva sportlane, aga paar aastat ei liigutanud end peaaegu üldse, võttis ähvardava kaalutõusu tõttu end käsile ja hakkas jooksmas käima.

Sõbranna, kes Kadrioru pargis kiirkõndi käib tegemas, ütles, et need sportijad on nii tore seltskond. Need, kes sageli üksteist kohtavad, hakkavad lausa tervitama ning vahel ka repliike vahetama.
Kadriorg jääb Britile kaugeks, aga terviseraja leidis ta päris kodu lähedalt. Paraku tervitati tema jooksuajal teda hoopis teistmoodi kui tema sõbrannat kiirkõnni ajal.
Ühel õhtupoolikul sõitis temast mööda üks jalgrattur, patsutas teda tagumikule ja ütles „Tubli, tubli!“. Kuni Brit ehmatusest seisma jäi ja mõtles, mis see siis nüüd oli, kadus tumesinise dressiga mees kiiresti vändates puude vahele. Selline sügavalt omapärane tervitus paneb teda nüüd pidevalt selja taha vaatama.
Järgmine üllatus ootas teda aga mitte selja taga, vaid otse ees. Mees lihtsalt seisis tee peal ja küsis tema telefoninumbrit. Tavaline dressides Eesti mees, trennist natuke higine. Brit ei öeldnud ühtegi sõna, vaid kiirendas, kuidas jõudis. Mis järgmisena?
Ta pigem ei ütle avalikult, mis rajal ta käib, et mitte uudishimulikke pepule patsutajaid ja telefoninumbir küsijaid rohkem ligi meelitada.