Laste sünnipäevast on tehtud lüpsilehm

Lapsevanemaid nörritab, et nende võsukesed peavad klassikaaslaste sünnipäevadeks kümnete eurode kaupa raha välja käima. Peaks aga ka peeglisse vaatama ja tunnistama, et sünnipäevadest ongi tehtud lüpsilehm.

Hiljaaegu kurjustas „rahva hääl“ ehk keegi lapsevanem meedias, et juba maast-madalast püütakse sünnipäevakülaliste käest korralikke rahasummasid välja pigistada. Arvestatakse äraspidiselt umbes nii: millist summat on mul vaja sünnipäevaga teenida, et saaksin siis selle raha eest endale uue meelepärase vidina osta. Vastavalt sellele kutsutakse ka oma sünnipäevapeole külalisi.

Nõiaringis
Juba põnnist peale peetakse endastmõistetavaks, et igaüks toob kingituse, „mis mahub ümbrikusse“. Väiksemate laste puhul on tavaline taks 10 eurot, aga kasvab aasta-aastalt. Kui soovitud mänguasi maksab 100 eurot, siis on järelikult vaja kutsuda sünnipäevale vähemalt 10 klassikaaslast. Kui mõni julgeb väiksema summaga tulla, siis teda enam „sõbraks“ ei võeta ega sünnipäevadele kutsuta.
Välja on kujunenud omamoodi nõiaring. Muidugi ei soovi ükski lapsevanem, et klassikaaslased hakkaksid tema võsukest tõrjuma. Järelikult tuleb neil muudkui maksta vastavalt "turu" reeglitele. Kui klassis on näiteks 30 last, kellest poolte (aga tavaliselt rohkemagi) sünnipäevadele peab minema, siis tuleb iga kuu vähemalt paarkümmend eurot välja käia.
Tegelikult on olukord palju hullem. Nii lapsed kui nende vanemad konkureerivad summa suuruse peale. Kes suudab teisi üle trumbata ümbrikusse pandud rahanumbriga, see on ka kõvem tegija (suurem sõber, vingem kutt). Ja kes siis tahaks olla vastupidist!

Süües kasvab isu
Lapsed ei lepi enam väikeste asjadega, rääkimata sellest, et "parim kink on raamat". Neid seadmeid, mänge, konsoole jms kraami, mida on aina põhjust ihaldada, tuleb turule vahetpidamata. Laps, kes juba beebist peale on olnud mänguasjadest nii üle külvatud, et need ei taha enam tuppa ära mahtuda, leiab ikka uusi ihaldusobjekte. Mis sest, et ta ühegagi ei taha mängida kauem kui nädala.
Ema-isa, tädid-onud, vanavanemad ja kõik teised on oma suurt tite-armastust osanud väljendada ainult asjade keeles. Kui lapsega ei ole aega tegelda või seda ei viitsita, siis on ju lihtsam osta järjekordne mõmmi või lego. Algul väikseid asjakesi, aga need lähevad aina kallimaks. Kuni mängunurk on nii täis, et laps isegi ei vaevu enam sinna kaevuma. Siis tuleb aeg, kus ta hakkab eelistama kingituseks raha. Kuid 10eurose taksi juurde ei jääda kauaks pidama, varsti peab ümbrikus olema juba 20, 50, ...eurot.

Raha asemele lilled?
Eks lapsevanemate endiga ole samamoodi - ka nemad ei viitsi kingituse otsimiseks poode kammida. Raha läheb ümbrikusse nii lapse kui vanaema sünnipäevaks, sõbra pulmadeks, jõuludeks. Ja ega siis kümmet eurot panda. Kui tahad end ikka teiste seas tasemel tunda, siis algab korralik "kingitus" 50eurose rahatähe pistmisest ümbrikku.
Mis juhtuks, kui enam ei pistaks? Läheks sünnipäevale, lillekimp või kommikarp näpus, ja keskenduks koosolemisele. Peo mõte peaks ju olema tore ajaveetmine sõprade ja teiste lähedaste inimestega. Emotsioonile ei saa rahanumbrit juurde kirjutada, see on hindamatu.