Laulev kitarrist Rolf Kasparek: „Mis pähe tuleb, seda teen!”

14.11.2021 23:15
Ülo Külm
Kommentaarid
16
Foto:

Legendaarne sakslaste powermetal´i kooslus Running Wild on pärast pikemat vahet taas jalul, tagasi värske stuudioalbumiga. „Blood On Blood” on üllatavalt varieeruv, ajaga kaasas käiv.

Alustaks sellest, et Running Wild annab harva kontserte, nüüd veel koroonakriis segab täiendavalt nende toimumist üldse. Mul vedas ja õnnestus nelja aasta eest, 2017 kevadel,  teid laval näha Peterburis, Venemaal. Mida ise tagantjärele oma Venemaa seiklusest mäletate, kontserdist Peterburis ja kontserdist Moskvas?
Kõik oli väga kena. Esinesime seal üldse esimest korda. Kohal oli palju fänne. Kontserte vaatasid nii noored kui vanad, kolm põlvkonda olid seal koos. Moskvas oli eriti spetsiaalne kontsert, kuna mängisime suurel laval. Kuna meil polnud seekord üldse pürotehnikat, siis olime lihtsalt bänd, kes (ainult) mängib. Kontserdi ajal panin ka mulle kingitud kasakate mütsi pähe, publik läks sellest täiesti pöördesse!
Lugudest tegime Venemaal erandkorras ka pala „Tsar”, mida me hiljem mujal Euroopas esinedes mitte kusagil ei mänginud.

Järgmised kontserdid nüüd on teil plaanis alles järgmisel aastal ja ainult suurtel festivalidel Tšehhis, Prantsusmaal, Saksamaal ja Bulgaarias?
Juba 2020. aastal otsutasime nende festivalide kasuks, kuigi oli ka muid pakkumisi. Pidime need esinemised edasi lükkama, kuna kontserdid kõikjal maailmas sõltuvad nüüd koroonapiirangutest. Praegu ma tõesti ei näe veel, et järgmisel aastal antakse „roheline tuli” ja need festivalid, kuhu tuleb üle maailma palju rahvast kokku, toimuvad. Bänd tahab loomulikult mängida, kuid midagi varem välja kuulutada pole mõtet.
Arvan, et kui kontserte anda saame, siis toimuvad nad väiksemas mahus, on väiksemad ja väiksemale publikule.

Mõni lõbus lugu toimunud Running Wildi kontserditelt, ekstravagantne ja kauaks meelde jääv.
Teate seda filmi Spinal Tap, rokibändist tehtud paroodiat?  Püüdsime seda ise laval järele teha, asi läks päris ohtlikuks, kuid õnneks keegi viga ei saanud. Publik oli muidugi selges vaimustuses!

Kuidas sinu õlaga praegu lood on? Aastate eest murdsid õlaluu ja pidid seetõttu  kontserditel „kergema” kitarriga esinema?
Praegu on kõik enam-vähem korras. Ütleme, et üheksakümmend protsenti. Teen ka spetsiaalseid sportlikke harjutusi, mis aitavad õlga korras hoida.

Running Wildi uus album „Blood On Blood” tundub pärast esimesi kuulamisringe üksjagu pehmemana, kui grupi klassikalised (eliit)albumid.
Oh. Softer, pehmem...See kõik käib ajaga kaasas, oleme ajas muutunud. Alguses (seitsmekümnendatel) olime Kissi ja AC/DC fännid, mängisime samalaadset muusikat, kuid ei kopeerinud neid.
Vahemärkusena. Põhimõtteliselt on Running Wild tegev aastast 1976, kuigi alguses esineti teise nime all. 80ndatel mängisime kiiremini, meil olid lihtsalt kiiremad laulud. Praegu teen erinevaid asju, nagu öeldud, käin ajaga kaasas. Lisan juurde, et Jaapani väljaanne on erinev.

„Blood On Blood” on väga tugeva kitarriosakonnaga. Kasutasid eri lugude juures erinevaid kitarre. Kas sinu kodune kitarrikollektsioon on suur?
Jah, erinevaid rütmikitarre.  (Loetleb üles oma kodus leiduvaid kitarrimarke, tuleb kusagil kümne ringis.) Ma kitarre ei kogu, kõik kitarrid, mis mul kodus on, neid kõiki ma ka kasutan, nendega mängin.

Laulutekstid ja kajastatav temaatika. Siia juurde võiks nalja visata, et nüüd on Running Wild valdavalt piraaditeemalised lood jõudnud vahetada indiaanlaste  ja musketäride vastu.
Mida iganes pähe tuleb, seda teen. Vastavatel lugudel on eri meloodiad. Ei tee kogu aeg jah „piraadilaule”.

Pakuksin siinkohal bändile välja ka hea idee. Öeldakse, et ega kaks kolmandata jää. Teil on juba kaks suurepärast indiaaniteemalist lugu, „Little Big Horn” ja „The Last Of The Mohicans”. Järsku teeksite sinna juurde täiendavalt loo „Winnetoust” (Karl May maailmakuulus triloogia)?
(Naerab telefonitorus, otsest vastust, lubadust ei anna.)
         
Sarnasustest rääkides. Rootslaste Blazon Stone on teiega pea üks üheselt sarnane. Kuidas neisse suhtute, mida nende muusikast arvate?
Olen natuke neid kuulnud. Oma muusikat teevad nad kirest ja nad on välja öelnud, et Running Wild on nende suur mõjutaja olnud.

Varem vahetas Running Wild üpris tihti koosseisu, nüüd on teil juba aastaid üks ja sama meeskond.
Bändisisene keemia on väga hea, me saame üksteisega väga hästi läbi. Tõsine bänd on laval, väga ühene, ühtne üksus.
Kitarrist Peter Jordan on tegelikult minu kõrval olnud juba kuusteist aastat.

Sinu enda muusikalised eelistused või (kunagised) eeskujud. Millist muusikat praegu ise rohkem kuulad?
Judas Priest, Iron Maiden, Ted Nugent, Angel. Kuulan rock´n´rolli, glam rocki, hardrocki. Kaheksakümnendate metallbände.

Mida arvad samuti kõrgliigasse kuuluvatest Saksa raskema roki bändidest nagu Gamma Ray ja Axel Rudi Pell?
Gamma Rayl on mitmeid suurepäraseid laule. Axel Rudi Pelliga oleme sama plaadifirma (SPV/Steamhammer) all. Nad on minu kolleegid.

Millega bändi kõrvalt, vabal ajal tegeled?
Mulle meeldib kõikvõimalik militaarne värk. Kuna teatud asju polnud lihtne saada või olid nad liialt kallid, siis näiteks tegin ka oma esinemiskostüümid ja muu taolise ise. Näiteks aastate eest Wackeni rokkfestivalil Saksamaal kandsin peas täiesti omatehtud (ristatud mõõkadega) U.S. Army mütsi, sellist, mida paar sajandit tagasi ratsaväelased kandsid.

Lõpetuseks. Paljudel juhtivatel raskerokibändidel nagu Iron Maiden, AC/DC, Motörhead on oma austajatele mõeldes spetsiaalsed bändinimelised õlled või muu taoline kangem joogikraam välja pakkuda, kas ka teil on midagi vastavat?
Hamburgi pubis on saadaval Running Wildi väga kange punane vein „Bloody Island” (Running Wildi suurepärase loo „Bloody Island” järgi – autori märkus). Plaanis on ka vastav (Running Wildi) rumm, kui asjad sujuvad.



Vaadatud 460 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
mida asja

Taas mingi dibiilik siin kommenteerimas:)!

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi