Laulva kitarristi Tõnu Aare hobiks on ­elektrijalgrattad

19.07.2020 23:20
Ülo Külm Foto: A. Pärtel
Kommentaarid
0
Foto:

Ansambel Apelsin on Eesti levimuusika tõeline elav legend. Seda võib öelda ka bändi liidrist Tõnu Aare kohta.

Hiljuti väljastas bänd pärast pikemat pausi vaid omaloominguga duubelkogumikplaadi Apelsin 45. Saadaval ainult vinüül­formaadis.
Selle juubelihõngulise LP ja Apelsini kirju mineviku teemadel vestlesime senini kollektiivile truuks jäänud originaalkooseisu liikmega – karismaatilise Tõnu Aarega.  

Apelsini kõige esimene lavasõu. Kus, millal, kas mäletate veel?
Ma arvan, et esimene korralik esinemine oli Pirita Velotrekil. Iff (Ivo Linna) pani seal spagaati! Aasta võis olla 1976.
Läbimurde esinemiseks võib siiski pidada kontserti Keila Kultuurimajas, 1975. Nalja sai seal kõvasti, Ifil oli etteaste ajal jalas kuldsaabas...

Millise lauluga võitsite publiku südame? Mis oli teie esimene nii-öelda massidesse läinud poplugu?
See pärineb ajast, kui Mati Nuude meile lauljaks tuli. Me kosisime teda 1975. aasta juulis. Looks oli “Jambolaya”, seda lugu soovitas meile Joel Steinfeldt, kes oli tollal Kungla restoranis kelneriks. Tema sõnad meile olid: “Üks väga lahe lugu on olemas, tehke see ära!” Instrumentaalidest sai kiirelt populaarseks “Igatsus”.
Selle aja tootlikkus oli meil tugev. Üleliiduliselt (NSVL-is) saime kuulsaks looga “Me armastame ooperit”.

Ka ülipopulaarseks saanud loo “Himaalaja” juurde on põimitud linnalegend, nagu pilataks sellega Nõukogude võimu ning olusi...
See on tõsi. Meile tegid laulusõnu kolm suurt tekstimeistrit. Ning just Priit Aimla tegeles satiiri ja kõige muuga. Aimlal oli alati peidus väike sõnademäng, ning siinkohal pidas ta silmas kahtlemata sellel ajajärgul ilmunud Leonid Brežnevi teost “Malaja zemlja”, pilas kaudselt seda.  Paar sõna jätsime me muidugi siit tekstist välja, ridade vahelt tuli lugeda.

Pole olnud kuulda, et kommunistide hirmuvalitsuse ajal Nõukogude Liidus oleks teid taga kiusatud...
Selgitusi oleme pidanud ikka andma. Ega meietaolist punti ju välismaale ei lastud, olime mitte kõige paremas nimekirjas. Kaks esinemiskeeldu on ikka olnud. Hiiumaal üks.
Teine Tallinnas. Linnahallis oli näiteks Lenini nimeline töö­laupäevak. Kontserdil, suupilliga numbri ajal, karjusin seal: “Subbotnik!” Sain hoiatuse, ansambel sai aastaks esinemis­keelu.

Omaloomingu ja kaverite suhe ansamblis Apelsin?
Kusagil kaks kolmandikku on omaloomingut ja kolmandiku jagu kavereid.

Äsja ilmus vägev kogumikplaat Apelsin 45. Kuid kahjuks ainult vinüülil ja väikese tiraažiga, 300 eksemplari...
Vinüülitegemine on kallis lõbu. Olen üldse väga tänulik, et see asi sai tehtud. Aastase töö tulemus. Polnud varem teadlik, et teekond digimaailmast analoogi on nii keeruline.

Apelsinil tuli anda mitmeid kontserte Nõukogude Liidu eri paikades. Mis oli kõige ekstreemsem esinemiskoht või kõige erilisem publik –kogemus, mis kunagi ei unune?
Sahhalin ja Kamtšatka – see oli ekstreem. Siiamaani on meeles, erilised ja kauged paigad. Oli tunne, nagu oleksid maailma lõppu jõudnud...
Kontserdil istusid naised, küsisime pärast, kus mehed on? Vastuseks saime, et osa olid kala püüdmas, teine osa istusid türmis.
Seegi oli kõva elamus, kui me sõitsime rongiga Sahhalini ühest otsast teise ja meid arreteeriti! Meie mänedžeri peeti spiooniks – tema välimus oli nagu Ameerika armee­ohvitseril, mustad prillid ees!
Üldse Venemaa publiku eripära, praktiliselt kõikjal suurtes linnades. Nad istusid maha ja kui kontsert ei meeldinud, siis kuulasid kaks lugu ära ja minema. Süütenöör oli lühem, karvamüts pähe ja minema!
Kui meeldis, siis oli asi lihtne, publik läks kergesti kaasa!  Meie muide saime esimesena selle “austava” nimetuse – sõubänd, sõugrupp. Kui naisi naerma ei saanud, siis oli väga kehv kontsert!

Olite omal ajal kõik ponksud poisid. Kuid kellel teist oli suurima naistemehe kuulsus – kelle järele jooksid naised tormi?
Võib üldiselt vastata, seda on ka nähtud. Alati leidus ka vastavalt maitsele... Fakt on see, et iga inimene on persoon. Igaühel on oma maitse. Laval olijad märkamatuks ei jäänud, selge see...

Tollased tudengid, EÜE-kad, kes komandeeriti Odessasse, mäletavad hästi teie suurepärast kontserti aastal 1981. Kas olite ise teadlikud, et saalis viibis arvukalt eestlasi?
Odessa kontserti mäletan väga hästi. Fantastiline publik, said meie naljadest hästi aru. Menu oli tohutu! Polnud muidugi aega passida, kes seal saalis täpselt on, kuid üks tore kontsert oli.
Meenub sealtki lõbus lugu – vedasime mänedžeriga 500 rubla peale kihla, et seda kohalikku klaverit, mida kontserdil kasutama pidime, me häälde ei saa. Ei saanudki. Sõime ja jõime selle raha pärast ühiselt maha!

Odessas on teile koguni  mälestusmärk – selline Apelsini-teemaline. Olite teadlik, käisite selle juures?
Mälestusmärgi juures pole käinud, kuna see “Apelsin” avati hiljem. Odessa on aga nagu riik riigis. Omaette nähtus igas mõttes!
Mõne aasta eest soojendasite Lohusalus ja Saaremaal brittide kunagist super­menukat glämmrokkansamblit Slade. Kuidas oli nendega klapp?
Ajasime nendega juttu ja vahetasime plaate. Viskit koos ei joonud, tundub, et need ajad on läbi!

Kontsertidel ei piirdu sa vaid laulmisega – sinu lahutamatuks kaaslaseks laval on kitarr. Millal said esimese kitarri ning kui palju sul neid on?
Üldiselt esimese korraliku elektripilli, firmakitarri sain aastal 1973. Hea sõber Olev Ott Rootsist saatis. Kitarri valisin ise kataloogist välja. Aastate jooksul on praktiliselt sama mudel mul olnud kasutusel kogu aeg. Pille on mul nii palju kui vaja. Nad on minu jaoks töö­vahendid. Pille ma ei kogu.

Millest tuleb, et Apelsini koosseis on aastate jooksul korduvalt muutunud? Kollektiivist on läbi käinud ju oma nelikümmend muusikut ja lauljaidki?
Punt oligi algselt tehtud viieks aastaks. Iff läks ära pärast viit aastat. Koosseisu vahetused olid paljus tingitud sagedastest Venemaa reisidest – need polnud lihtsad. Reisi peal ei pidanud paljud vastu sellele tempole, sa pead ju kogu aeg ka heas vormis olema. Just Venemaa ajal oli palju “töökäsi” vaja.

Millal võib sinu enda järgmist sooloplaati oodata? “Autoportree 1” ilmus ammu, viie aasta eest?
Võib-olla oleks asi valmis, kuid koroona lõi kogu värgi sassi. Apelsini vinüülplaadi tegemine võttis ka kaua aega. Nüüd alles alustasin teise plaadi materjali salvestamist. Tegelen asjaga, tuleb välja, millal tuleb... “Autoportree 2” puhul tegelen ikka uute asjadega, mõningad asjad säilitan vanast.

Kuidas veedate vähest vaba aega? On teil ehk mõni põnev hobi, tõsine harrastus?
Hobi on elektrijalgrattad ja nende komplekteerimine. Olen neid vennale, naisele ja endale teinud. Sõiduriistadega olen tegelenud terve elu. Mehaanika ja nokitsemine on mulle alati meeldinud, lapsepõlvest peale.

Millal Apelsini jälle laval näeb ning mida toob tulevik? Kas Apelsin 65 saab teoks?
Ainuke, mis on kindel, on see, et kõik on ebakindel. Meil on viisaastaku punt! Sõnasin vist ära, kui ütlesin ansamblikaaslastele, et uus viisaastak on alanud. Aga millega see lõpeb, seda ei tea mitte keegi.



Vaadatud 478 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi