Lausuja

15.12.2018 12:00
Margit Peterson
Kommentaarid
0
Foto:

Sügis näitas oma pahupoolt. Vaarikapõõsad, mis läbi imede teisel korral aastas vilja kandsid, olid just küpseks saanud ning nii mõnigi sügislill õitses. Siis ta tuli, talv, laotas õhtul hallad üle maade, näpistas õunu, mis alles puude otsas oma elu elasid ning laotas paksu lumevaiba üle aia. Nagu kutsumata külaline, kes ei tarvitse just õigel ajal õigesse kohta jõuda.

Rauli mediteerimismatt, mis eelmisel õhtul aiaplangule ununes, külmus plangu külge ja hommikul, kui mees seda sealt ära tooma läks rebenes matt puruks.
„Pekki küll, tuttuus matt, alles sõber Indiast tõi! Nii väike võibki mõne eseme eluiga olla, nagu mõne inimese omagi. Just siis, kui hakkad kedagi või midagi armastama, õpid teda tundma, siis võetakse ta sinult ära. Ebaõiglane!“
„No, mis nüüd juhtus? Nägid tonti või?“ ehmatas Rauli abikaasa Jaanika, kui mees mossis näoga tuppa naases.
„Nägin jah, kogu maailm on tonte täis, eesotsas sügis oma kaamose- ja kargusetontidega. Kes kurat need neli aastaaega välja mõtles, kui need vett ei pea. Vaevu saab sügis alata, kui juba tuleb talv ja poeb ta liivkasti. Talv kestab meil lausa pool aastat, haarates endasse nii sügise kui kevade. Vale puha ju see nelja aastaaja jutt! See mind ei morjenda, et viimastel aastatel on meile pisut troopilisemat suve antud, aga seda ka vaid näpuotsaga. Ometi on suve ju ka kolm kuud paberite järgi. See aastaaegade paika panija ei olnud kindlalt just terav pliiats, ajugeenius ka mitte. Jaanika, kui õige müüks maakodu ja suvila maha ning soetaks endale soojale maale kinnisvara? Ma lihtsalt ei talu enam neid külmi ja niiskeid ilmaolusid. Oktoobris juba võiks siit jeehat tõmmata ja naaseks alles aprillis. Kent ja Kelia on nagunii juba oma elu peal, mis meie, vanakesed ikka siin ennast vaevame. Ma mõtlen seda tõsiselt. Ära vaata mind ehmunud näoga, jah, ma olen Eestimaa pat­rioot, aga no ma lihtsalt enam ei suuda. Niikui külmaks läheb, olen ma nohus ja nii kuni kevadeni välja. Mul on siiber juba,“ kurtis Raul.
„Sa ... sa ju ei mõtle seda tõsiselt?“ oli Jaanika nii hämmingus, et võttis lausa kogelema.
„Mis siin mõelda, tegutseda tuleb! Muidugi mõtlen tõsiselt. Kas meie ei ole tänaseks juba oma aega välja teeninud? Oma elu. Oleme lapsed suureks kasvatanud, millestki puudust just ka nagu ei ole, mida me siin passime. Päriselt. Kas sa arvad et Kendist ja Keliast on maakodus rabelejat? Nad isegi ei tunne selle vastu enam huvi. Ja suvila, see ka seisab ja mädaneb. Mul pole mingit tahtmist sinna investeerida. Aialappi me ka seal enam ei kasuta, kartula ja porkna ostame turult, no milleks?“ selgitas Raul.

Jätkub ajakirjas...



Vaadatud 352 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi