Lennart Meri solkis eesti keele?

10.05.2020 20:15
Feliks Saarevet
Kommentaarid
6
Foto:

Eesti keele kummalise ärasolkimise taga ­aimub mitmete oku­pantide kurja nõu ning halba mõju.

Kui Saksa okupandid meid 800 aasta eest orjastasid, siis pidime kuulama üle 300 aasta katoliku kirikus arusaamatuid ladinakeelseid jutlusi. Neist arvati aru saavat, et „sitt tantsib orja mundris“, aga miks ta peab üldse tantsima ja pealegi veel orja mundris, oli mõistetamatu.
Õnneks päästsid meid reformatsioon ja Martin Luther. Meid õpetati lugema ja seda eesti keeles. Okupandid küll mõnitasid meie keelt pikka aega, trükkides kahe vokaali asemel ühe („kool“ oli „koll“) ja ühe konsonandi asemel kaks („tuba“ oli „tubba“), kuid Lutheri mälestussammas peaks olema bolševike poolt maha võetud.

Olid suurestükid ja ­surnukehad
Vabadussõja ajaks oli eesti keel väga mahajäänud. Punaste vastu tuli sõdida, kuid relvi polnud  – olid ainult mõned sõjariistad. Kahureid polnud üldse – olid mõned suurestükid. Üle 3500 mehe sai surma, aga laipu järgi ei jäänud – ainult surnukehad.
Võit tuli tänu Jaan Anveltile, kes eiras Lenini korraldust kohe mõisamaad talumeestele välja jagada. Tema tahtis suurpõllumajandusele (sovhoosidele) üle minna. Samal seisukohal olid ka Päts ja Tõnisson, kuid Asutavas Kogus olid ülekaalus vasakpoolsed, kes surusid kohese maareformi läbi ning maamehed läksid sõdima vabaduse ja maa eest.
Pärast Vabadussõda hakkasid Johannesed (Aavik ja Veski) eesti keelt moderniseerima. Loodi palju uusi sõnu, laenati võõrkeeltest ja oma murretest, kohendati grammatikat. Aavik tõlkis Edgar Allan Poe tondijutte ja kasutas uusi sõnu. Meenub jupp ühest tõlkest: „Estetuna rinnast tõstis hahm keenra terga ja ilmega, milles väljendus miivus, jülhus ja lurnidus päänis vanurit reesvalt tema mõrvamiseks“. Paljud pakutud uussõnad ei läinud läbi, kuid osa neist siiski. Eelnevast lausest jäi üldkasutusse ainult „mõrv“. Raamatu sisekaanel pakkus Aavik viis krooni igaühele, kes pakub välja hea sõnatüve.
Nii sai eesti keel 20 aasta jooksul moderniseeritud ja kui suur teaduste korüfee Stalin saatis 1940. aasta suvel Eestisse brigaadi, kes pidi aitama siin kirjaoskamatust likvideerida, siis ei leitud siit ühtegi otsitavat. Mis nad Stalinile ette kandsid ja mis neist sai, on teadmata.

Lennart Meri kummaline mõju?
Johannes Aavik osutus kodanlikuks natsionalistiks ja põgenes 1944. aastal Rootsi. Bolševikud ei keelustanud tema poolt loodud sõnu ja need olid kasutusel 1944. aasta lõpuni. 26. juulil 1994 lendas EV president Lennart Meri Moskvasse (räägitakse, et peaminister Laariga kooskõlastamata).
Kohe pärast seda toimusid eesti keeles suured muudatused. Nagu oleks allkirjastatud mingi MRP tüüpi salaprotokoll. Kes millise käsu andis – keegi ei tea. Enam ei tohtinud eestlased esineda, vaid pidid „üles astuma“. See on naeruväärne, kui inimene tuleb presiidiumi laua tagant kaks sammu alla ja astub sellega ülesse.
Vene keeles astuti ju kogu aeg välja. See „ülesastumine“ on kuidagi „väljaastumise“ sarnane, kuid ajaliselt hiljaks jäänud. „Laibad“ kadusid ajalukku, „surnukehad“ ilmusid 70 aasta tagant uuesti välja. Kuulsin raadiost „esineja astus ülesse“. Palju loogilisem ja ilusam. Käändkonnad aeti segamini. Suurim muutus toimus mitme omastavaga. Enam ei tohtinud öelda „koeri“, „sigu“, „kanu“, vaid „koerasid“, „sigasid“, „kanasid“. Kõnes ei saagi aru, kas sõna lõpeb ühe pehme „de“-ga või kahe kõva „te“-ga. Ilmselt taheti eesti keelt mitte-eestlaste ees mõnitada. On loogiline, et mitte-eestlane ei taha õppida keelt, mille iga sõna lõpus on „sitt“.
Nii et seda „reformi“ võib pidada poliitiliseks ja eestivastaseks.
Reformi saabudes küsisin Rudolf Karelsonilt, kellega olime ülikooli ajal Tiigi intris koos olnud ja kes oli terve elu töötanud Keele ja Kirjanduse Instituudis, et kes sellise korralduse tegi. Karelson ei teadnud, kelle käsk see oli. Igatahes bioloog Sutrop, kes rõhutas igal esinemisel, et „emakeelt ei saa valesti rääkida“, ei olnud veel instituudi eesotsas.

Imelikud värdsõnad
Kui ma oleks 1940ndatel koolis kirjandisse kirjutanud „surnukeha“, siis oleks mul vähemalt üks hinne maha võetud (kui mitte rohkem). Sel ajal esines „surnukeha“ ainult koolipoiste lorilaulus: „leidsin metsast surnukeha, tahtsin talle taha teha!“
Lisaks eelnevale on tekkinud veel rida mõttetuid sõnakõlkse. Okupatsiooni ajal tegid „väljakutseid“ miilits ja KGB ja sedagi küllaltki harva. Tänapäeval tuleb „väljakutseid“ peaaegu igaühele ja iga päev ning paljud näivad neid isegi ootavat.
Tõeline värdsõna on „sundüürnik“. See on 180 ̊ära väänatud. Keeleliselt on „sundüürnik“ isik, kes tahab sellelt elamispinnalt kangesti ära minna, kuid teda ei lasta ja takistatakse. Ta peaks olema midagi sund väljaaetu, -tõstetu, -tõrjutu jne.
Eesti keeles esineb veel üks halb nähtus. See on madagaskariseerumine. See tähendab terve rea sõnade kokkukirjutamine, mis uut mõistet ei anna. Selliste pikkade konstruktsioonide väljalugemine on raske, eriti lastel ja noorukitel ning seetõttu loobutaksegi võimalusel lugemisest.
Eelneva kirjatüki mõte peitub selles, et ehk saaks veel välja selgitada, kes andis 1994. aasta sügisel korralduse eesti keel pea peale pöörata.



Vaadatud 1938 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Lihtsalt Hui

Su vanaisa oli harilik persenuusutaja!

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi