Liiga palju liiklusmärke, ebamäärane politsei ja nirud teed

23.06.2019 14:20
Alvar Kaur
Kommentaarid
2
Foto:

Liikluses on häirivaid, mõistmatuid ja arulagedaid asju kuhjaga. Räägime kiirusest – suvi on juba käes ja ­seega võimalus pedaali lahkemalt tallata täitsa olemas.

Algatuseks kiirust piiravatest märkidest. Neid on meile teedele ikka „kogu raha“ eest pandud. Kas need ka kõik vajalikud on – kahtlen. Ja see kahtlus süveneb, kui asja veidi laiemalt vaadata. Sõidame näiteks mööda Tartu-Tallinn maanteed. Seal on igasuguseid kiirust piiravaid märke. Näiteks Tartu lähistel on üles seatud märk 70km/h, sest lisa vihje järgi on seal tee kate kahjustatud. Sõitsin, ei saanud aru, kus see kahjustus seal oli. Aga oleks ilmselt saanud ka ilma sellise piirava vihjeta. Oleks piisanud lihtsalt vastavast liiklusmärgist ilma selle kiiruse piirava märgita.
Enam-vähem normaalne inimene (teised ei tohiks ju lube saadagi) ei hakka nagunii läbi aukude sõitma 90-ga. Aga kas ta julgeb seal sõita 80-ga või 65-ga võiks olla iga ühe enda asi. Samas tundub, et mida parem tee, seda rohkem seal reguleerida on vaja, sest keerates mõnele täiesti tavalisele kruusateele, ei kohta seal üldjuhul üldse või siis kohtab väga harva kiirust piiravaid märke, kuigi kruusasel kurvilisel teel justkui lubatava kiirusega 90 km/h on ikka võimatu sõita, kui kraavis ei taha lõpetada. Huvitav, et nendel, palju suuremat juhtimisoskust nõudvatel teedel usutakse juhtide iseseisvasse mõtlemisvõimesse, suurtel magistraalidel aga mitte!?
Samuti on kummaline seis minu arvates meie nn kiirteede (pean silmas neid 2+2 valmisolevaid juppe) vastava märgistamisega.
Meie 2+2 teedel on suvisel perioodil lubatud kiiruseks 110 km/h. Enamikus teistes Ruroopa riikides (Soome, Austria jne) on sellistel teedel lubatav kiirus aga 130 km/h või piiranguid polegi seatud (Saksamaa) – anna palju torust tuleb. Neis riikides pole ka kombeks talve lähendes hakata kiirust piiravaid märke vahetama või neile „kotte pähe tõmbama“. Isegi mitte Soomes. Äkki siis siin ongi põhjus, miks meil 2+2 kiirteede ehitus kuidagi edeneda ei taha? Kui sul ikka on selliste teed ääres mitte kümneid vaid tuhandeid ja rohkemgi selliseid märke, siis ilmselt pole riikidel ei ajalist ega rahalist ressurssi selliste trikkidega tegelemiseks. Äkki oleks abi sellise kaks korda aastas toimuva „kilplusega“ tegelemise asemel mõistlik asendada sellised kiirust piiravad märgid juba meilgi mõnes kohas (nt Tallinnas Tammsaare teel) kasutusel olevate eletrooniliste märkidega, mille kahtlemata kallima hinna aitab kompenseerida iga aastane märkide vahetamise kulude ära jäämine.

Möödasõit on eluohtlik
Möödasõitude võimalustest Eesti teedel võib pikalt vaielda. Osa arvab, et häda pole miskit, ärge virisege ja teine osa hoiab kätega peast kinni ja ohkab raskelt. Milles siis asi? Asi selles, et võrreldes aastatetagusega, on liiklustihedus kasvanud hüppeliselt, autosid on juurde tulnud meeletult, kuid teid ja tänavaid juurde rajatud sellega võrreldes ikka olematult vähe.
See aga tähendab, et möödasõite ilma liikluseeskirju rikkumata praktiliselt teha pole võimalik. Hommikul kella seitsmest kuni õhtu kella seitsmeni on teedel kogu aeg nii palju liiklejaid, et leida kuskilt liikluses sellist „auku“, et ees 85km/h liikuvast masinast mööda kruiisimiseks 90km/h kiirusega leida ohutu, poole kilomeetriline või pikemgi „vaba auk“on ikka tõeline väljakutse.
Kuna sellised „augud“ on harv nähtus, aga mööda tahaks, siis vajutan minagi pedaali sügavamale ning sajakonna meetriga on möödasõit lõpetatud. Kuigi, pean tunnistama, vahepeal viskab spidomeetri 120le ning loota saab vaid, et sel hetkel keegi sinu kiiruse mõõtmisega ei tegele. Kui tegeleb, siis ootab heal juhul priske trahv või kehvemal juhul ka lisanduv ajaperiood, mille jooksul kõnniteel aeglasemalt jalutavatest inimestest möödumis manöövreid võimalik on harjutada.
Aga ikkagi jään mina oma arvamuse juurde, et selline särtsakam möödasõit on siiski ohutum, kui see, et 90ga möödasõitu üritada (oleneb muidugi ka ees liikuja kiirusest). Kas tõesti oluliselt pikem vastassuuna vööndis viibimise aeg koos vajadusega ka silmanurgast samal ajal spidomeetrit veel piiluda, et kiirus mingil juhul ikka üle lubatava ei läheks, on ikka ohutum, kui lubatud piirkiirust ületades lühema möödasõidu ajaga ja kogu tähelepanuga möödasõidu manöövrile pühendudes seda teha? Ja ühte kummalist, kuid sageli esinevat „nähtust“ ma siin ei puuduta pikemalt. See on nähtus nimega „vihane möödasõit“.
Nimelt on sageli nii, et kui sa siis hakkad 85ga kruiisijast 90ga mööduma, siis sageli ehmatab see aeglasem liikuja end letargiast üles ning asutab end ka nüüd veidi kiiremale sõidule. Ja nüüd siis kulgete mõlemad 90ga, üks aga veelgi pikemalt vastassuuna vööndis. Kas see on ohutu? Kui nüüd aga mingi jama juhtub, siis pärast võib politseraportitest lugeda, et mööduja sooritas ohtlikku möödasõitu. Miks see aga muutus ohtlikuks, sellest ajalugu vaikib. Sellise äkilisema möödasõidu juures pole aga ka üles ärganud torssis liiklejast üldjuhul mingit mööda sõidu pikendajat ja segajat ning möödasõit saab korrektselt sooritatud.

Tee-ehituses käib mämmerdamine
Tundub, et vaatamata algsetele valimislubadustele, jääb ka just värskelt võimule saanud koalitsioonil oluliste magistraalide 2+2 väljaehitamine ikka vaid lubaduseks. Miks seda teha ei saa? Põhjenduste leidmisel pole „lage“ ees. Küll pole raha ja küll oli, aga eelmised panid valesse kohta või siis maailmamajanduse olukord ei soosi või meil on ka prioriteetsemaid investeeringuid vaja teha (näiteks teaduse rahastamine...) jne. Mis kuradi pärast ei või riik laenu võtta, et need teed lõpuks valmis ehitada?! Nagunii on meie teede ehituse tempo juures olukord selline, et kui see tee ka kunagi tuleb ja lõpuks Narva jõuab, on teine ots juba ammu lootusetult amortiseerunud. Vaadake täna kas või praegust Peterburi tee olukorda. Selline mämmerdamine siin ajab ikka vihaseks küll.
Olen vestelnud paljude eesti ärimeestega, kes on praktiliselt ühel meelel, et teed on vaja, laenu on ka selleks vajadusel vaja võtta ja kui riik ise ei suuda/ oska/ taha sellise asjaga tegeleda, siis andku selle tegemine erafirmade kätte. Küll need selle valmis ehitavad. Võib-olla hakkab siis olema ka neil uutel kiirteedel küll mingi kiirtee maks, aga ega siis erafirmad peagi vaid üllastel eesmärkidel töötama. Kasumi teenimise soovi ei saa neile küll pahaks panna. Sest eks riik näitab ju siin eeskuju. Ega siis muidu poleks riigifirmadest a´la Eesti Energia, Eesti Loto jne. valitsusel aastast aastasse kümneid miljoneid eurosid dividendi tulusid välja võtta võimalik olnud. Samas pole need miljonid sinna ka ikka kuskilt mujalt kui meie endi taskust rännanud.
Nende 2+2 kiirteedest rääkides pole kuigi sageli kuulnud nende vajaduse põhjendamisel väidet, et sellised teed aitaksid meil inimelusid säästa. Kindlasti võib tekkida küsimus kuidas küll? Kuni neid 2+2 teid pole, siis ohutuse huvides piirame üha enam kiiruseid, ehitame kummalisi asulatesse sisse- ja väljasõitu häirivaid kunstlikke kurve, rajame lühikesi möödasõidu juppe jne. Aga vaatamata kõigele saavad inimesed ikka surma ja jäävad vigaseks ja sugugi mitte vähem kui eelmistel aastatel.
Äkki lihtsalt sellepärast, et kui vaadata, kui suure osakaalu need peamiste magistraalide pikkused moodustavad kogu eesti teede pikkusest, siis tuleb välja, et need protsendid on pöördvõrdelised avariides vigastada ja surma saanud inimeste arvuga vastavatel teedel. Huvitav, eks ole? Mida siis teha? Piirame veelgi kiiruseid? Paneme piirangu, et peres ei tohi üle ühe auto olla? Teeme Eesti esimesena autovabaks riigiks maailmas? Variante justkui on.



Varuajastki ei piisa
Räägin siin ühe minu endaga juhtunud loo. Mul oli vaja sõita Tartust Tallinna lennujaama. Oli talv, reede õhtupoolik, palju lund ning ma arvasin, et tavalise 2 tunni asemel läheb ikka 2,5 tundi ära. Kuna ju liiklus-spetsialistid ikka ütlevad, et tuleb väljuda aegsasti, et jätta endale piisavalt aega (samas keegi ei täpsusta seda ebmäärasust), siis panin veel 20 minutit juurde. Seega 2h 50minutit, et jõuda Tartu linna piirilt Tallinna lennujaama. Justkui piisavalt, isegi kohvi joomiseks pidi aega jaguma.
Sõit algas normaalselt, maantee oli kenasti puhtaks lükatud ning kuna liiklejaid esialgu väga palju polnud, siis kõik kulges normaalselt. Nii kestis see esimesed kakskümmend kilomeetrit. Laeva juures läks asi aga käest. Jõudsin järele kolonnile, mis liikus ca 40km/h ja minu ees paistis kümneid autosid, nii suuri kui väikseid. Kõik korraliku jagratturi kiirusega Tallinna suunas punnitavat. Vaatasin, et äkki saab vaikselt mööda sõite tegema hakata. Aga kus sa sellega. Vastu tulijaid oli palju ning ees liikuvas autode kolonnis olid nii madala kiiruse tõttu kõik üksteise p....s kinni. Mida siis ikka teha?
Aega oli ju varutud ja kuna möödasõidu võimalusi ei paistnud, siis jalutasin koos kolonniga edasi Tallinna poole. Tartu väljasõidust sai tund ja mõned minutid pealegi täis, kui kolonn Põltsamaale jõudis. Vaatasin kella ning märkasin ehmatusega, et minu „piisav varuaeg“ oli nii öelda nulli tiksunud.
Lootsin et peale Põltsamaad läheb lahedamaks, aga võta näpust. Minu ees ja taga olid kümned, kui mitte sajad autod, kelle juhid ilmselt polnud arvestanud sellise atraktsiooni olemasoluga teel. Ilmselt olid paljude teistegi juhtide ajad nulli või suisa miinusesse jooksnud ning seda närvilisust oli ka näha. Üritati ja sooritatigi möödasõite, ikka paari-kolme autose edasihüppe võrra. Mõnigi kord jäi mulle mõistatuseks, kuidas need möödasõidud mingi pauguga ei lõppenud.
Lõpuks aga nägin kuidas eespool möödasõidu ajal tõmbas mööduja vist liiga järsu kiirenduse tõttu auto külglibisemisse ning mööda ega tagasi ta oma ritta enam ei jõudnudki. Lihtsalt libises kellegiga kokku põrkamata õnnelikult, seekord võib vist isegi nii öelda, teise poole teed kraavi. Pärast seda oli tükk aega möödasõidu vaikus.

Politsei saatis viisakalt pikalt
Aga varsti algas kõik uuesti. Proovisin siis minagi. Sain mõne „hüppega“ kümnekonnast autost mööda, aga kolonni nina ei paistnud ikka veel. Närvid igatpidi läbi, helistasin liikluspolitsei infoliinile, et selline ja selline jama sellises koha, et äkki saavad selle ees töllerdaja kuidagi „rajalt maha võtta“.
Vastus, mille ma sain, pani mind kokutama. Vastus kõlas: „Äkki on tal midagi viga“. Ma siis arvasin, et ilmselt küll, muidu ta ei kulgeks nii aeglaselt. Järgmine vastus oli esime kuldne koopia: „Isegi kui me ta peaksime peatama, on sellest vähe abi, sest pärast selle kolonni möödumist ju tekib tema taha ju kohe uus kolonn“!
„Oo maailm, sa oled suur ja kirju,“ tekkis tahtmine karjuda. Küsisin siis viimast lootuse raasu kokku võttes, et äkki on liikluse takistaja lihtsalt vindine ja polegi suuteline kiiremine sõitma? Viimane vastus viskas viimased pärlid selle närvilise „seakarja“ ette, kelle esindajana ma nii lolle küsimusi ja oletusi liikluspolitsei liinile esitasin. Vastus kõlas: „Ma hästi ei usu seda“, ning kena häälega naispolitseinikuga oli sellega minu kontakt lõppenud, sest toru pandi lihtsalt ära.
Enne Mäod läks asi siiski paremaks, kiirused tõusid 90ni ja üle selle, sest kõik olid oma ajagraafikutest maha jäänud ning kõigist meie hädade põhjustajast mööda tuhisedes tuli nentida, et liikluspolitsei oli siiski Poolast pärit tossava rekka teelt kõrvale juhtinud. Kas oli selleks tegutsemiseks andnud tõuke minu helistamine või oli mõni oluliselt tähtsama inimese teele kolonn takistuseks saanud, igatahes probleem sai lõpuks lahendatud. Lennujaama jõudsin seekord kolme tunni ja kahekümne minutiga. Õnneks läksin lennule vaid käsipagasiga ning see päästis mu ning ma ei pidanudki lennukile kuskilt Kose kandist järele lehvitama.
Järgmisel nädalal kohtasin trennis ühte tuttavat, kes oli samuti sellesse kolonni sattunud, kuid kellel nii hästi ei läinud kui mul. Tema nimelt sõitis abikaasaga pulma ning see on samuti üks üritus, kuhu hilineda eriti keegi ei taha. Sooritades möödasõidu järgset tagasi reastumist pidurdas ta liiga järsult ning talle sõideti tagant sisse. Õnneks lõppes asi jällegi vaid väikse pleki mõlkimisega, keegi viga ei saanud, välja arvatud autod ja pulma suundujate isiklik enesetunne märgade jalgade ja pidulikule sündmusele totaalse hilinemise pärast.
Ka liikluspolitseile läks see intsident „õnneks“. Kõik jäid terveks, plekke küll mõlgiti, aga see juba kindlustuste ja autoremondi töökodade teema. Raadiote liiklusülevaadete andjad ei saanudki rääkida vajadusest valida teeoludele vastav kiirus ning vältida ohtlikke möödasõite. Järelikult kõlbab selline tee kah, milleks unistada millegist paremast ja turvalisemast?

Võrdleme Saksamaaga
Kuna sellest juhtumist pole möödas veel kolme aastatki, siis mäletan täpselt, kuidas ma selles olukorras mõtlesin, et miks see kiirtee ei võiks juba valmis olla ja kuna see siis lõpuks tuleb? Saksamaal, kus elanikkond umbes 75 korda suurem ja kus kiirteedel paljudes kohtades igasugused kiiruse piirangud puuduvad (olen isegi seal 250km/h kihutanud), peaks ju arvestades piirangute puudumist olema õnnetuses hukkunuid ja vigastada saanuid iga päev kuhjade viisi, aga ometi ei ole.
Kui võtta suhtarvud: elanikkonna arv, teedevõrgu suurus, autode hulk elanikkonna kohta, siis tuleb välja kummaline fakt. Eesti on Saksamaast kaugel ees hukkunute ja vigastatude arvu poolest kogu elanikkonna arvu suhtes. Äkki on siin siiski üheks olulisimaks faktoriks just väga heade kiirteede (2+2; 3+3 jne) võrgustik, sest sellistel teedel saad sa sõitjana sõita palju rahulikumalt, kuigi kiirus on suurem – sa ei pea muretsema möödasõitude pärast, veoautodel on omad rajad jne. Samas kõige ohtlikumad ja vigastatute ning hukkunute rohked laupkokkupõrked on praktiliselt sellistel kiirteedel võimatud. Meil samas sellised avariid aga ongi suurimad hukkunute ja vigastatutega põhjustatud liiklusõnnetuste esireas. Korralikud kiirteed aitaksid seega seda oluliselt vähendada.
Hea valitsus, äkki lõpetate ükskord selle lõputute katteta lubaduste andmise ja ehitate 2+2 magistraalid siiski valmis! Kuidas teised riigid saavad, aga meie ei saa kohe kuidagi?

Vaadatud 730 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
...

Mina veel kord. Soovitan autoril ühendust võtta Hillar Kohviga. Kõik maailma mured kaovad kohe. Eesti liiklus ei tee enam mingit vaeva. Tasub proovida.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi