Loodus mäletab

Mait seisis rõdul ja kimus suitsu. Kohvi tema roheliste mummudega ­tassis oli ammu juba jahtunud, aga Mait seisis, toetudes kätega ­rõduäärele ja oli ära.

Ta oli oma mõtetega kusagil mujal, kusagil kaugustes, kus, sellest teab vaid tema, kui teab.
Mehe hommikud algasid alati kohvitassi ja suitsu seltsis. Ilma nendeta ei kujutanud ta päeva algust ettegi. Vähemalt kaks tassitäit kohvi ja neli suitsu kulus ärkamiseks. Vähemalt.

Kuhu inimesed kaovad?
Liiga palju oli noormehe elus viimaste kuude jooksul ebameeldivusi juhtunud, sestap oli Maidul keskendumisega raskusi ka tööl. Küll lõõbiti, et ta olla ilmselt, hajameelsuse pärast, armunud. Küll arvati, et Maidul on midagi saladuslikku teoksil, sest muidu nii rõõmsameelesest noormehest oli ühtäkki kurvakuju rüütel saanud. Isegi kõige lustakamad naljad, millest töökaaslased suitsuruumis pajatasid, ei toonud isegi muiet huulile, kuigi Mait armastas lausa homeeriliselt naerda.
Kuhu küll inimesed kaovad? küsis Mait juba mitmendat korda endalt. Just endalt, sest teiste arvamus läks tal lihtsalt kõrvust mööda. Jah, ta tihti küll küsis ka teiste arvamust, kuid jäi ikka oma sisetundele truuks, sest elu näitas, et nii on kõige õigem. Et õiged vastused on varjul just tema enda sees. Tuleb need vaid üles leida. Nagu tuleb ka ennast vahel üles leida, kui hingeosad on kusagile kadunud ja iga vegereeriv päev jõuab vindudes õhtusse. Aga kui on kiired ajad, unustab Mait viimasel ajal paljud asjad tegemata. Ise ta teab selle põhjust. Või vähemalt arvab teadvat.
Ligi kuujagu päevi hakkas täis tiksuma ajast, kui Mait oma lapsepõlvesõbraga viimati suhtles. Tuli välja, et just tema oli viimane, kes Randoga aega veetis, sest pärast temaga suhtlemist kadus sõber nagu vits vette. Ei ühtegi märget tema eksistentsist. Nagu poleks Randot kunagi olemas olnudki. Lihtsalt kadus. Jälgi jätmata.

Kuivõrd nad siiski tundsid teineteist?
Jah, Mait, nüüd tagant järgi meenutab, et nad olid sõbraga tihti filosofeerinud elu üle, et inimese eksistents on üks kummaline asi, ta oleks nagu kohustatud elama, kuigi surm võiks olla palju parem, palju leebem. Siis ei tunneks me valu ega süümepiinu, rääkimata eluvintsutustest, mis sulle pidevalt kaikaid kodraratesse loobivad. Ja need kaikad olid korduvalt Rando kodaraid lõhkunud, korra lausa nii, et need tuli raske operatsiooniga kinni lapata. Aga Rando elas, ta pääses ränkraskest autoõnnetusest elusana, samas kõik ta kolm sõpra hukkusid silmapilkselt.
Päeval, mil Mait ja Rando kuurortlinna jõe veeres istusid ja kivisid vette sulpsatasid, ei tundunud Rando üldse endast väljas olevat. Pigem oli ta kummaliselt rahulik ja rõõmsatujuline. Miski ei viidanud sellele, et peale sõprade koosveedetud tunde Rando kaob nagu tina tuhka. Sõbrad leppisid järgmiseks päevaks kokku ühise kinokülastuse, mida nad juba lapsest saati koos teha harrastasid. Eriti meeldis neile rahvast provotseerida popkorni krõmpsutades, nagu see kinos tavaliselt lastel kombeks oli. Kui mõni vanem härrasmees juhtuski pahandma, oli noormeeste eesmärk- kedagi närvi ajada- täidetud. Nad itsitasid ühiselt pihku, nagu marakratid kunagi.
Järgmisel päeval oli Rando telefon tumm ja tummaks ta jäigi. Maidule ei anna siiani miski rahu, mitte miski. Kas ta oli pime ja ei märganud sõbraga koos olles midagi teistsugust? No ei märganud. Kõik oleks nagu kõige paremas korras olnud. Mõlemad noormehed olid üliõnnelikud, et nende eluaegne sõprus kestab ja nad meenutasid, et isegi suurt tüli nende vahel polnud aset leidnud.
Kuivõrd nad siiski tundsid teineteist? Ega teise hinge sisse ei näe isegi parima tahtmise puhul. Mitte keegi meist ei ava ennast lõpuni, ikka jääb midagi saladuseloori taha peitu. Alati. Igaühel.
Mait küll külastas järgmisel päeval kino, arvates, et sõber tuleb ka. Ta isegi ostis sõbrale popkorni ning asetas selle sõbra toolile, aga sõpra ei tulnud. Filmist ei mäleta Mait mitte midagi, isegi seda mitte kes peaosas mängis, või ei mänginud. Ta oli sisemiselt pinges ja järas isukalt popkorni ning vitsutas ka sõbrale ostetud paki tühjaks. Mait oleks nagu kinno sööma läinud.

Kes oskas arvata...
Ühel ööl nägi Mait unes, et sõber koputab ukse taga. Ta tormas unisena ust avama, kuid selle taga ei olnud kedagi. Maidul kadus uni, ta läitis sigareti ning läks rõdule, aga rõdu ümbruses, ega kogu hoovi peal ei olnud ühtegi hingelist, mis annaks märku sellest, et keegi oleks tema uksetagust külastanud.
Veel mitmel ööl nägi Mait Randot unes, nagu oleks sõber hädas ja vajaks abi. Aga kus ja miks ta abi vajab, seda Mait enam hommikul ärgates ei mäletanud.
Ühel päeval külastas Mait selgeltnägijat ja see viis teeotsani. Mait hakkas abi otsima, käis politseimajas, kuid sela naerdi teda välja, väites, et nemad ei tegele luuludega ning soovitati hulluarstile minna. See lõi Maidu veel rohkem rööpast välja, kuid ta ei jätnud oma jonni.
Miski või keski juhtas noormehe linna ääres asuva palgikoormani ja siis oli tal pilt selge. Suur palgikoorem oli lailai vajunud. Maidule meenus selgeltnägija jutt. Ta helistas ruttu oma sõbrale, kes ajas pundi kokku ning koos hakati palke veeretma, kuni... Jah, seal ta oli, palgikoorma all, elutu Rando keha, ära muljutud ja äratundmatuks muutunud.
Kes oskas arvata, et puu maksab oma langetajale elu?