Maavanaema hülgas 7-aastase lapselapse, sest tolle uus sõbranna on mustanahaline

Armsas Eesti väikelinnas koos kahe tütre ja mehega elav pereema Janne on murest murtud. Tema maal elav ema ehk tütarde maavanaema Minna ostustas oma lapselapsega suhtlemise lõpetada. Mustanahalise sõbranna pärast. Janne kirjutas meile oma loo.

1. september on alati olnud minu jaoks väga eriline päev. Nii kaua, kui end mäletan, on see sümboliseerinud uut algust – teadmistepäeva, mil algavad taas koolirõõmud ja -mured. Aga see aasta oli erilise säraga, sest mu suurem tütar Eliise alustas oma kooliteed. Päev oli täis ootusärevust ja elevust mitte ainult Eliise jaoks, vaid ka meie kogu perele.

Ka vanaema Minna oli otsustanud kooliaktusele kaasa tulla, sest esimese lapselapse koolitee algus on midagi erakordset. Kui Eliise klassi aulas eraldi pildistati, pööras Minna mu tähelepanu tumedanahalisele tüdrukule. „Näe, selline kah klassis,” ühmas ta. Ma ei pööranud siis sellele tähelepanu.

Suur kegendus

Eliise on alati olnud veidi tagasihoidlik ja lasteaias tal sõpru ei olnud. Ta eelistas mängida pigem omaette või õhtuti noorema õega, aga samas oli tunda, et ta igatses endavanust seltsilist. Seetõttu olin üllatunud ja väga õnnelik, kui Eliise juba esimesel koolipäeval koju tulles särasilmi rääkis, et tal on uus sõbranna – Emily. Ta kirjeldas, kuidas nad kohe üksteisega klappisid, vahetasid telefoninumbreid ja plaanisid juba samal õhtul koos mängida. Tundsin suurt kergendust, sest esimene kooliaasta võib olla raske, ja mul oli hea meel, et Eliise leidis juba alguses sõbra, kes temaga koos seda teed käib.

Emilyst rääkides ei maininud Eliise tema välimust – ta rääkis hoopis sellest, kuidas Emily on julge ja tark ning neile meeldivad samad multikad. Nagu arvata võite, siis Emily on seesama mustanahaline. Eliise jaoks ei mänginud see mingit rolli. Ta oli lihtsalt õnnelik, et tal oli nüüd sõbranna.

Keeras teleka heli valjemaks
Kui vanaema Minna uuest sõbrannast kuulis, oli tema reaktsioon ootamatult vaikne. Esialgu ei pööranud ma sellele suuremat tähelepanu – võib-olla oli ta väsinud või mõtles oma asjadele. Kuid pärast õhtusööki, kui Eliise üritas vanaemaga rääkida, kuidas tal oli tore päev ja kuidas Emily talle väga meeldib, tundus Minna kuidagi eemalolev. Lõpuks muutis ta teleka heli lapse häälest valjemaks ega pööranud Eliisele mingit tähelepanu. Eliise kordas oma sõnu, aga vanaema ei reageerinud. Laps jäi hetkeks segaduses seisma ja läks siis veidi õnnetult oma tuppa.

Õhtu jooksul käisin mitu korda Minna juures ja üritasin temaga vestelda. „Kas kõik on korras?“ küsisin murelikult. Minna vastas lühidalt ja tõrjuvalt: „Pole midagi.“ Aga midagi siiski oli. Ja see „miski“ tuli varsti ilmsiks, kui Minna hiljem köögis järele andis. Ta vaatas mind tõsiselt ja ütles: „Kas sa ikka saad aru, kellega Eliise sõbrustab?“
Esmalt ei mõistnud ma, mida ta täpselt mõtleb. "Mida sa sellega öelda tahad?" küsisin, teadmata, kuhu see vestlus viib.

Minna jätkas: „See Emily, kellest Eliise räägib, on neeger. Kas sa ei arva, et sa peaks ikka jälgima, kellega su tütar suhtleb? Võik natukenegi ettevaatlikum olla!“. Minu hing jäi korraks kinni. Oli võimatu kuulda midagi sellist omaenda emalt. Šokina jõudis kohale, et tegemist ei olnud millegi muu kui rassismiga. Minna, kes oli alati olnud hooliv vanaema ja armastanud oma lapselapsi rohkem kui midagi muud, võttis nüüd positsiooni, mis oli minu jaoks täiesti ootamatu.

Ma üritasin end rahulikuna hoida, kuigi sees juba kees kõik. Küsisin: "Mis mõttes ettevaatlik? See, et Emily on mustanahaline, ei tee temast halba sõpra." Aga Minna raputas pead. „Selliseid asju peab arvesse võtma, me ei tea, kust nad pärit on ja millised väärtused neil on, „teatas ta.

Maailm varises kokku

See oli mu elu üks raskemaid hetki. Tajusin korraga, kuidas inimesed, keda armastad ja arvad end tundvat, võivad peita endas väärtushinnanguid, mis on nii vananenud ja ebaõiglased, et neid on võimatu mõista. Ütlesin talle lihtsalt, et siin majas sellist jama ei aeta.

Pärast seda jutuajamist pole me enam suhelnud. Ta sõitis oma koju maale ja ei ole enam kordagi helistanud. Tavaliselt on ta ikka nii paar korda nädalas uurinud, kuidas meie perel läheb. Eliise ei saa aru, miks vanaema teda „karistab”, ja püüdis isegi tema jaoks paremini käituda - pesi korralikumalt hambaid ja sõi oma taldriku tühjaks.
Olin pisarate äärel, kui Eliisele selgitasin: "Ei, kallis, sa ei ole midagi valesti teinud. Hoopis vanaema käitumine ei ole õige." Tundsin, et mu maailm varises palju hallimaks ja inetumaks. Pean kaitsma oma last mitte ainult väliste ohtude, vaid ka oma „kalli” lähikondse eest.

Ma ei tea veel, kuhu see olukord lõpuks viib, aga kurb on see kindlasti.

NB! Toimetus on privaatsuse nimel artiklis esinevate inimeste nimed ära muutnud.