Malle Pärn nägi isa surma ette
Näitleja Malle Pärn kahtlustab, et kurjad tulnukad on inimeste kehad üle võtnud ja lammutavad nüüd ühiskonda.
Kas usute hauatagust elu?
Ma usun inimese hinge ja vaimu edasikestmist, maise keha surmaga ei lõpe inimese eksistents. Mil moel me edasi kestame, seda ei tea päriselt keegi. On inimesi, kes on piiri pealt tagasi tulnud, aga nad ei ole päriselt surnud olnud. Nad on siis kogenud ikka vaid mingit vaheastet elu ja surma piiril. Inimeses on nii palju intuitiivseid teadmisi, mida ta pole selles elus kuskilt õppinud, mis oleks nagu temaga kaasa antud. Võimalik, et inimese hing tuleb maa peale mitmeid kordi, erineval kujul. Kristlus ei räägi reinkarnatsioonist, ma usun, et meil polegi vaja selles elus “mäletada” eelmisi, me peame siin keskenduma selle käesoleva elu elamisele. Võimalik, et inimese hing ja vaim ei olegi isikulised, vaid on osa millestki suuremast, ja saavad peale isiku surma teispoolsuses jälle tervikuks kokku.
Kas unenäod on täitunud ja millest unenäod sõltuvad?
Unenägu on tegelikult üks väga müstiline nähtus. Ma ei ole neid uurinud, ei oska öelda, millest mingi unenägu tekib. Meie elus on nii palju mõistatusi ja imesid. Unes oleme justnagu mingis teises dimensioonis, mis ei allu meie päevamaailma seadustele. Enamasti on nii, et kui ma ärkan, siis olen veel unenäos, ja üks hetk hiljem see unenägu justkui põgeneb ära. Jääb mingi meeleolu või atmosfääri järelkaja. Vahel ka selge sündmustik või mõte.
Kõige müstilisem unenägu oli mul siis, kui mu isa suri. Ma elasin ühes majas ema ja isaga, minu korter oli all, nende oma teisel korrusel. Ma ärkasin selle peale, et mu ema tuli uksest sisse ja ütles: "Tule üles, isal on halb." Ma tõusin voodis istuma kohe, kui uks lahti läks. Ma teadsin, mida mu ema ütleb. Ja ma lõin endale vastu pead, öeldes: miks ma kohe ei läinud, kui ta enne kutsumas käis? Läksin üles. Kui kiirabi kohale jõudis, oli isa juba surnud. Pärast küsisin emalt, kas ta käis mind kaks korda kutsumas. Ta ütles: "Ei, ainult üks kord." Järelikult olin ma just enne ärkamist unes näinud täpselt seda stseeni, kuidas mu ema tuleb uksest sisse ja ütleb: "Tule üles, isal on halb."
Teine kummaline unejuhtum oli tänavu, 17. veebruaril. Hommikul helistas mulle õde ja küsis, kas mul on kõik korras. Ütlesin: "Jah, miks sa küsid?" Ta oli unes näinud, et ema helistas talle ja hakkas ütlema "Malle on…" ja siis ta ärkas üles. Eks ta siis hakkas muretsema, et minuga on midagi juhtunud.
Samal õhtul pidin sõitma Tartu, teatrisse, vaatama etendust "Meister ja Margarita". Läksin kuurist puid tooma, ehkki mul ei olnud vaja, mõtlesin, et toon puud valmis, tuppa soojenema. See oli kõige libedam päev, nii võiks öelda. Aga mina läksin välja suvekalossidega, mis on väga libedad. Oli olnud sula ja külmetas, libisesin jääl, kukkusin ja vasak käsi jäi mu keha alla. Murdsin käeluu randme lähedalt. Ja kohe meenus mulle see telefonikõne. Ema oleks nagu mu õe kaudu hoiatanud, et midagi juhtub.
Muide, mu ema murdis ka kunagi talvel kukkudes käeluu, täpselt samast kohast.
Kummaline oli veel see, et teatavasti "Meistris ja Margaritas" on selline põrgulik tegelane nagu Woland, kes seal igasugu tempe teeb, ju ta siis viskas ühe vembu ka minule. Mul oli väga valus, kiirabi viis mu Tartu, luu pandi kokku, käsi kipsi, ja pikk "puhkuseperiood" ootas ees. Laenasin tütrelt kotitäie videofilme ja muudkui vaatasin neid. Ja sõin putru, sest muud ma ju ühe käega teha ei saanud.
Mida arvate ufodest, kas olete neid kohanud ning kas on nendega seoses midagi müstilist olnud?
See on küll nüüd valdkond, milest ma mitte midagi ei tea. Ma ei ole näinud ufot ega kohanud tulnukaid. Ega ma väga ei soovi ka nendega kohtuda. Küll aga tundub mulle, et see tulnukatesüsteem või ulme mingil varjatud kombel meil toimib, sest inimesed hakkavad aina rääkima mingit imelikku juttu ja tegema imelikke tegusid. Ebaloogilisi, terve mõistuse hinnangul täiesti absurdseid. Isegi kogu senine kultuurne tsivilisatsioon või arenenud ühiskonnakorraldus tahetakse pea peale pöörata. Must nimetatakse valgeks, valge mustaks, tõde valeks ja vale tõeks. Kes vähegi adekvaatselt praegust maailma vaadata suudab, see mõistab, millest ma räägin. Lausa riigijuhtide tasemel teostatakse rahvuslikku enesetappu. Oleks ju nagu kurjad tulnukad inimeste kehad üle võtnud?
Mida arvate alternatiivmeditsiinist?
See on nii lai mõiste, aga üldiselt väga hästi arvan. Termin on natuke imelik, alternatiiv, ta ei ole ju mingi alternatiiv. Näiteks hiina meditsiin on mitu tuhat aastat vana, mis alternatiiv ta on? Niisamuti igasugu muud iidsed ravivõtted ja ravimtaimede kasutamine raviks on vanemad kui meie meditsiin. Pigem võiks alternatiiviks nimetada seda tava-meditsiini ja alternatiivmeditsiini loomulikuks ravipraktikaks.
See tervendamise alus on ju väga õige: inimene peab ISE teadlikult oma tervisega tegelema. Ka see on õige, et inimene on tervik – ihu, hing ja vaim –, me ei saa päriselt terveks ravida üht kehaosa või organit, kui me ei uuri selle organi haigestumise põhjusi. Ja ega me ju ei tea ka meditsiini mõju, kas me saame terveks tänu rohtudele või oleksime saanud terveks ka ilma nendeta. Mis just aitas, seda ei tea keegi.
Ma arvan, et teaduslik meditsiin peaks rohkem selle alternatiivmeditsiiniga tegelema, neil on ju võimalik teostada igasugu uuringuid ja katseid ja korraldada kursusi neile, kes on eelnevalt õppinud seda tavameditsiini.