Marss tegi teadlastele tünga
NASA marsikulgur Curiosity saatis möödunud kuu alguses Maale uusi andmeid ning nende vastukäivus on teadlased parajalt segadusse ajanud – pole enam kindel, kas senine hüpotees, et ligi 3,5 miljardit aastat tagasi oli ka Marsil vesi, ikka peab paika.
Marsi uurimine on aidanud teadlastel lahti muukida nii mõnedki iidsed saladused. Marsikulgur Curiosity ja teisedki missioonid sellele planeedile on andnud teadlastele aimu, et kunagi voolas ka Marsil vesi ning planeedil oli praeguse võrreldes hoopis tihedam atmosfäär.
Samuti on nad suutnud konstrueerida mudeli, mis näitab, miks ja kuidas planeedi atmosfäär hõrenes, muutes selle meile täna teadaolevaks külmaks ja kuivaks paigaks.
Samas on jõutud ka üsna intrigeeriva paradoksini. Usutakse, et Marsil pinnal voolas kunagi soe vesi – seda ajal, mil päike oli umbes kolmandiku nii soe kui on seda tänasel päeval. See omakorda tähendab, et toona pidi marsil olema üsna paras kogus süsinikdioksiidi, mis aidanuks selle pinnal piisavalt soojana püsida. Kuid Curiosity viimased avastused seda mõttekäiku paraku ei toeta.
Need avastused ilmnesid Curiosity võetud pinnase täppisproovidest, mis kulgur Gale kraatri uurimisel puuraukudest välja koukis ning nende avaldamisel rahvuslikus teadusajakirjanduses nentis teadlasterühm, et mitte ühestki iidsest järvepõhjast võetud proovist ei leitud mitte märkigi süsinikust ega selle ühendeist.
Alustagem algusest. Tõendid, mida on kogunud nii Curiosrity kui ka terve rida tema eel veerenud kulgureist, sondidest ja satelliitidest on viinud teadlased veendumusele, et umbes 3,5 miljardit aastat tagasi olid Marsi pinnal nii jõed kui ka järved. Tänu proovidele, mida Curiosity on võtnud ja analüüsinud alates sellest, kui ta aastal 2011 Gale kraatri maandus, on mõistetud, et antud geoloogiline moodustis on kunagi olnud järvepõhi, mis järk-järgult setetega täitus.
Kuid selleks, et Marsil saanuks voolata veed, pidanuks planeet olema piisavalt soe ehk selle atmosfäär pidanuks sisaldama teatavas koguses süsinikdioksiidi, et tekkiks piisav kasvuhooneefekt, mis kompenseerinuks Päikese nappivat soojust. Kuna Gale kraatri kivimikihid moodustavad omalaadse geoloogilise andmekogu, millesse on salvestatud ka miljardite aastate tagused kliimatingimused, siis pidanuks need kindlapeale sisaldama ka piisaval hulgal süsinikku sisaldavaid mineraale. Seda juhul, kui teooria osutunuks tõeseks.
Aga tulemusi ei leitudki...
Süsinikusisaldusega mineraalid tekivad, kui süsinikdioksiid ühineb vees positiivse laenguga ioonidega (näiteks magneesium või raud). Kuna mõlema ioone on Marsi kivimeis hulgaliselt leitud ning proovid on näidanud, et planeedi keskkond ei muutunud kunagi niivõrd happeliseks, et süsinikuühendid oleksid lahustunud, siis ei ole teada ühtegi põhjust, miks selliseid ühendeid siiski ei leitud.
Curiosity pardal proove analüüsiva aparatuuri ja selle töötulemustega töötava teadlaste meeskonna juht Thomas Bristow ja tema kolleegid arvutasid välja, milline pidanuks olema süsinikdioksiidi minimaalne kogus atmosfääris ja mil määral pidanuks see kajastuma Marsi tänaste kivimite koostises.
Jätkub ajakirjas...