Me oleme esimene põlvkond, kes võib avastada maavälise elu

11.03.2019 21:35
Kairit Rebane
Kommentaarid
0
Foto:

NASA annaalidest võib leida tsitaadi: „Enne meid on olnud 10 000 inimpõlve ja meie võime olla esimene neist, kes esmaavastab ­maavälise elu.”

Seda mõttekäiku on edasi arendanud ka veebiväljaande The Science Knowledge ajakirjanikud, heites Astrobio neti kaudu pilgu inimkonna senistele sammudele ja ambitsioonidele maaväliste tsivilisatsioonide avastamisel.
1960. aastal suunas Ameerika astrofüüsik Frank Drake Lääne-Virginias, Green Bankis asuva raadioteleskoobi ühe 11 valgusaasta kaugusel asuva kahe päikeselaadse tähega tähesüsteemi suunas. Tema suur lootus oli tabada mõni signaal, mis tõestaks, et sealkandis võib leida mõistuslikku elu. Sellest esimesest katsest on möödas ligi kuuskümmend aastat ning teiste planeetide asukate olemasolu pole meil veel siiani tõestada õnnestunud. Kuid tänu üha kasvavale avastuste ja infohulgale on meile saanud ka üha selgemaks, et meielaadne elu võib tõesti elada ja vastu pidada ka kusagil mujal peale meie planeedi. Esiteks oleme me teada saanud, et elu on võimeline õilmitsema ka kõige ekstreemsemais tingimustes ka meie oma planeedil – süvamere metaanirikastest piirkondadest kuni Antarktika jääni ja happejõgedest kuni kõige janusemate kõrbedeni.

Vedel vesi ei ole vaid meie ­planeedi privileeg
Samuti oleme teinud kindlaks, et vedel vesi ei ole vaid meie planeedi privileeg. Nii planeet Saturni kuu Enceladus kui ka Jupiteri kuud Ganymede ja Europa peidavad oma jäise pinna all suuri ookeanimassiive. Isegi Saturni suurim kuu Titaan võib oma metaani-etaani jõgedes ehk mingil hetkel elu hällitada. Samuti on piisavalt andmeid eksoplaneetide kohta – tänaseks on väljastpoolt meie Päikesesüsteemi leitud ligi 1800 võimalikku maavälise elu asupaika. Astrofüüsikud usuvad, et ainuüksi meie galaktikas võib olla miljoneid ja miljoneid planeete ning neist ligi viiendik võivad sarnaneda Maale. Ehk nagu Carl Sagan on öelnud: „Universum on üsna suur paik. Kui siin oleks vaid meie, siis on see küll meeletu ruumi raiskamine.”
Paljud teadlased usuvad, et maavälise elu otsinguid võib kroonida edu juba meie eluajal. „Enne meid on olnud 10 000 põlvkonda. Meie võime olla esimesed, kes saavad teada,” on SETI astrofüüsik Seth Shostak optimistlik.

Kolm teed elu avastamiseks universumis
Aga mis siis saab, kui saamegi teada? Kuidas me selle avastusega edasi toimetame? Ning kuidas hakkab see avastus edaspidi kogu inimkonda mõjutama? Just need üsnagi olulised küsimused olid hiljutise NASA Astrobioloogia Instituudi ja Kongresside raamatukogu korraldatud pleenumi laual. Hulk uurivaid teadlasi, ajaloolasi, filosoofe ja teolooge igast maailma nurgast arutlesid, milline oleks kõige parem ettevalmistus avastusele, mis varem või hiljem paratamatult tehakse ja leitaksegi mujal universumis paiknev elukolle, elutsegu seal siis mikroobid või terve intelligentne tulnukate rass. Kongressi peakorraldajaks oli toonane Kongressi raamatukogu astrobioloogia allüksuse juht Steven J. Dick, kes rõhutas, et avastuse täismõju sõltub suurel määral konkreetsest olukorrast. Samale teemale oli pühendatud ka Seth Shostaki kõne „Tänased lähenemisviisid maavälise elu avastamisel ja mis saab siis, kui me seda teemegi”, milles ta pakkus välja kolm teed ehk „kolm ratsavõistlust” elu avastamiseks universumis.
Esimene võimalus on leida see meie endi lähistelt, oma enese Päikesesüsteemist. NASA marsikulgur Curiosity tuuritab punasel planeedil just ennekõike eesmärgiga leida märke praegusest või siis ka kunagi eksisteerinud elust. Samuti on paljude pilgud pööratud Jupiteri jäisele kuule Europale uurimisretkele suundunud kosmosesondile. Teine võimalus on leida see mõne eksoplaneedi atmosfäärist, kasutades teleskoope, mis suudavad määrata selliseid gaase nagu metaan või hapnik, mis võivad viidata biosfääri olemasolule. James Webbi kosmoseteleskoop, mis 2018. aastal pidi töökorda saama ja käiku lastama, on just õige riistapuu selliste avastuste tegemiseks.
Leida elu meie endi Päikesesüsteemist, mis tõenäoliselt tähendab mõningaid elujõulisi mikroobe, ei ole kindlasti nii mõjus sündmus, kui saada teateid kusagil kaugel asuvast intelligentsete olendite tsivilisatsioonist. Meil tuleb kanda hoolt, et ei toimuks mingit ristnakatumist, me võibolla leiame mõned uued biokeemilised reaktsioonid ja ehk ka avardame oma vaatenurka elu eksisteerimise võimalikkusest ja vormidest, kuid see on ka kõik. See ei mõjutaks meid kindlasti samavõrra, kui seda teeks väljavaade suhelda teistsuguses vormis intelligentsete eluvormidega. Samas võtaks signaalide vahetus kaugelasuva eluga aega sadu kui mitte tuhandeid aastaid, tõdes Shostak. Seega annaks see kolmas viis meile väga vähe vahetut infot ning esmalt saaksime ehk teada, nende paiknemise või selle, mis tüüpi tähe ümber nad ringlevad. Siiski võib selliste signaalide üleskorjamisel olla teisigi kiusatusseviivaid aspekte, mis puudutavad võõra intellektivormiga suhtlemist.
Mitmed teadlased, Shostak nende hulgas, on esitanud huvitava tulevikuvisiooni: „Kui ühiskonnal õnnestub luua tehnoloogia, mis aitab neil võtta ühendust kosmosega, siis on nad vaid mõnesaja aasta kaugusel paradigmamuutusest, mis viib nad bioloogiakesksuselt tehisintellektikesksusele.” Selle väite aluseks on nii-öelda „ajaskaala argument” ehk „täheldatud lühiajalisus”. Paljud teadlased ennustavad juba täna, et me oleme suutnud toota üsna tõhusa tehisintellekti siin Maa peale juba aastaks 2050, mis on ligi sada aastat pärast arvutite loomist või siis sada viiskümmend aastat pärast raadio leiutamist. „Asi on selles, et mõtlevate masinate leiutamiskiirus on üsna suur, maksimaalselt paar sajandit,” märgib Shostak. „Juhtiv intelligentsivorm, millega me kosmoses kohtume võib samamoodi olla mitte-bioloogiline.”
Kõnes, mis kandis nime „Tulnukameel”, laiendas Connecticuti Ülikooli filosoofiaprofessor Susan Schneider seda ideed veelgi edasi. Tänapäeva teadlaskonna jaoks muutuvad sellised ideed nagu „tervikliku aju emuleerimine” üha tavalisemaks ning samamoodi tunduvad üha loomulikumana sellised mõisted nagu „meele laadimine n.ö masinasse” ja „surematus”. Seega on tema uskumuses kohaselt selline tsivilisatsioon, mis on võimalik looma raadioühenduse teiste tsivilisatsioonidega, selleks ajaks, kui me neist midagi kuuleme tõenäoliselt „üliintelligentne”.
Lähtuvalt „täheldatud lühiajalisuse” kontseptsioonile on raadiosuhtluses osav tsivilisatsioon selleks ajaks kui me neist teada saame juba ka üsna heal tasemel tehisintellektiga varustatud. Ta väitis, et tulnukate üliintelligentsus oleks juba põhimõtteliselt arukas eeldus, sest aju neuronkood on sarnane arvutikoodile ning mõtteid saab vägagi hästi sisestada ränil põhinevasse substraati. Ränipõhine intellekt on ka äärmiselt soodne pikkadeks kosmoserändudeks. Siiski kordus konverentsil ka hoiatus, et üldiselt tuleks siiski antropotsentristlikku tendentsi vältida, sest mikroobide ja intelligents elu tekke vahel haigutab määratu vahemaa ka Maal ning isegi intellekt on siin siiski arenenud pigem spektraalselt.

Milline on meie endi paik siin universumis
Lori Marino, neuroteadlane ja Kimela Loomade Eestkostekeskuse direktor, tõi selle teema debatile oma kõnes „Intellekti maastikud”, öeldes, et meil on veel palju õppida intelligentsetelt eluvormidelt meie oma planeedil (näiteks delfiinidelt), enne kui meil tasub hakata oma pilku tulnukate otsimise poole pöörama.
Lõpuks aga võibki kõige sügavam küsimus lõpuks osutuda puhtfilosoofiliseks. Olgu see siis mikroob, ühend või intellekt, leides veel kedagi kusagilt kosmosest tõstatab küsimuse ka sellest, milline on meie endi paik siin universumis. Paar temaatilist ettekannet, mille esitasid teoloog Rob Lovin ja Vatikani astronoom Guy Consolmagno, rääkisid selle avastuse võimalikest mõjudest maailma religioonidele. Aga mis siis, kui me ei leia siiski lähiajal midagi? Või kui me ei leia seda mitte kunagi?
Ainuüksi kogu otsinguprotsess ise annab meile oma kindla suuna ning aitab meil meie endi planetaarset olemust ümber mõtestada, väitis filosoof Clement Vidal oma kõnes „Vaikiv mõjutus”. Ja isegi kui me olemegi tõepoolest üksi, siis tuleks meil elu eest siin Maal korralikult hoolt kanda ning olla kolonistidena heaperemehelikud. Ainuüksi tulnukaotsing ise võib anda meile uue tervikliku planetaarse identiteedi ning astrobioloogia võib olla just see diskursus, mis aitab ületada humanitaar ja reaalteaduste vahelise lõhe. Seda ideed tõid oma kõnedes välja veel mitmed teisedki esinejad. Samuti võib see protsess saada sulatusahjuks, kus paljude erinevate teadusdistsipliinide teadmised kohtuvad ja sulanduvad.
Kuidas siis jätkata sellele tundmatusi täis teel, millest meil on tegelikult üsnagi ahtakesed teadmised? „Jätkakem heal tasemel teaduse tegemist, kuid samas tõdegem, et teadus ei ole metafüüsilisel tasandil neutraalne,” ütles Steven Dick konverentsi lõppsõnas. „Meil tuleb olla valmis seada jätkuvalt kahtluse alla kõik oma teadmised ja esitada küsimusi iga eelduse osas, mis meil elu ja intellekti kohta on.”



Vaadatud 823 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi