Medõde lõi üle haiglasse naisele külla tulnud mehe

26.08.2018 14:40
Ann Pusi
Kommentaarid
2
Foto:

Ootamatu ränk terviserike lõpetas Liivi kauase suhte. Kas elul on veel üllatusi pakkuda?

Liivi sättis rannalina luidete lähedale vee piirile ja heitis pikali. Meri oli rahulik ja laine loksus vaikselt vastu kallast. Tuul paitas keha ja päike kõrvetas.
Issand, kui mõnus, ägises Liivi. Ta oli Ritale väga tänulik nädalase kinkekaardi eest Võsu kuurordisse. Liivile kulus hirmsasti puhkus ära, et oma elu üle järele mõelda ja uus lehekülg pöörata.
Liivi meenutas, kuidas nad talvel Kallega suveks plaane tegid. Liivi tahtis põrutada Islandile, et näha seda müstilist maad, kus elab väikene, kuid vapper, loodusjõududele vastupidav rahvakild. Kalle aga soovis suvitada kodusel Eestimaal ning nad otsustasid veeta nädalakese Võsul. Kunagises kuulsas kuurordis käisid Vene ajal puhkamas Moskva ja Peterburi tähtsad ja targad juudid, veidi kongus ninadega lüheldased tegelased, kes elegantselt mööda Mere tänavat ja rannapromenaadi patseerisid.
„Sel aastal tuleb suvi teisiti. Tiu-tiu,” deklameeris Kalle Hendrik Visnapuu luuletust.
„Luuletuses on, et kevad tuleb teisiti ja Ingrid sureb ära,” nentis Liivi mõrudalt.
„Mis vahet seal on,” mühatas Kalle.

Kevad tuligi teisiti
Kalle polnud mitu päeva Liivi juures käinud. Üldse oli nende suhe viimasel ajal kuidagi võlts ja mõlemad üritasid päästa midagi kaduvat, mida päästa ei anna.
Ühel õhtul hakkas Liivil kõht valutama. Kui ta vannituppa läks, et rohukapist No-spad võtta, märkas ta, kuidas verenire mööda reisi allapoole jookseb. Ta ei sattunud paanikasse, vaid tegi end korda ning otsustas hommikul arstile minna.
Ärgates ujus ta vereloigus. Vaevaliselt ajas ta end üles, sättis voodilina jalge vahele ja siirdus kööki telefoni otsima. Registratuuri-tädi teatas lakooniliselt, et vaba number naistearsti vastuvõtule on alles kahe nädala pärast. Liivi seletas, et olukord on akuutne ja olgu ametnik nii kena ning andku talle arsti mobiilinumber.
„Me ei tohi seda teha,” vadistas registraator „Oi, oodake üks hetk! Doktor läks just mööda. Ma küsin ta käest, kas ta saab teid vastu võtta.”
Arst käskis Liivil otsekohe haiglasse tulla. Ta oli günekoloogiaosakonnas valves ja lubas naise läbi vaadata.
Operatsioon kestis kaks tundi. Kui Liivi narkoosist ärkas, ei saanud ta algul aru, kus viibib. Laua taga istus medõde ja tippis midagi arvutil. Kui ta märkas, et Liivi on ärganud, tuli ta naise voodi juurde ja ütles, et kõik läks hästi, aga küll doktor Kuusk seletab talle ise, mis, kus ja kuidas, kui visiidile tuleb. „Ahjaa, teie elukaaslane käis ka haiglas, me vestlesime temaga pikalt ja ta lubas teile millalgi helistada.”
Issand, millest Kalle küll selle võõra õe Galja Ivanovaga ometi rääkida võis, imestas Liivi, lugedes meediku rinnal rippuvalt sildilt naise nime.

Mees ja „vene lehm”
Kui doktor teda vaatama tuli, tatsas ka õde Galja ligi, aga arst soovis oma patsiendiga nelja silma all vestelda.
„Proua Lill, me pidime tegema teile puhastuse ja lõikama ära ühe munasarja koos juhaga, milles oli mitu tsüstoolset kasvajat. Tegime analüüse ja saatsime mõned koetükid ja lümfivedeliku diagnostikakeskusesse. Loodetavasti on need puhtad ja vähirakke pole. Kahe päeva pärast kirjutan teid haiglast välja ja siis puhake, sest olete vist ka ületöötamisest stressis. Loomulikult ei tohi te midagi tõsta ega kanda raskusi.”
Kui Liivi haiglast välja sai, oli Kalle kadunud kui vits vette. Mees ei helistanud ega sõnumineerinud. Võti oli postkastis, hambahari ja habemeajamistarbed vannitoa kapist kadunud. Liivi nuttis vihast, kui sõbranna Ritale sellest rääkis.
„Rahune maha, ma tulen õhtul sinu juurde ja toon sulle häid uudiseid.”
Alati heas tujus rõõmurull Rita pani kõigepealt lauale pudeli punast veini. Siis ulatas Liivile kinkekaardi nädalase puhkusepaketiga ja soovis naisele õnne uue elu alguse puhul.
„Ära hakka vastu vaidlema, vaid sõida kindlasti Võsule. Sa oled noor ja kena naine, 40-selt elu alles algab. Pole mõtet nutta taga meest, kes vahetab su vene lehma vastu. Ma nägin ühel päeval su kulla Kallekest medõe Galjaga turuplatsil välikohvikus kudrutamas.”
„Ei või olla,” imestas Liivi. Ritaga klaase kokku lüües pidi ta endale vastu tahtmist tunnistama, et juba tükk aega tagasi oli tal tunne, et nad on Kallega justkui lahku kasvanud. Plaanid suveks sai tehtud moe pärast ja kõige kiuste, et ehk annab suhet veel parandada. Ju siis saatus tahtis teisiti.

Saatus ja vaba tahe
Liivi keeras end päikese käes mõnuga kõhuli ja võttis kotist raamatu. Ta oli hakanud lugema kunagist bestsellerit, Elizabeth Gilberti teost „Söö, palveta, armasta”. Liivile tulid pisarad silma, kui ta luges järgmisi ridu: „Ei saa öelda, et inimene oleks täielikult jumalate mängukann, ega ka seda, et ta oleks täielikult oma õnne sepp. Ta on natuke mõlemat. Me galopeerime läbi elu nagu tsirkuseartistid, kes jalga kahe kappava hobuse seljale toetudes tasakaalu hoiavad. Ühe hobuse nimi on Saatus ja teise nimi Vaba Tahe. Ja iga päev küsid sa endalt: kumb neist on kumb? Millise hobuse pärast pole mul mõtet muretseda, sest ta nagunii ei allu minu kontrollile, ja millist hobust pean ma ohjama erilise hoolega?”
Kuldsed sõnad, mõtles Liivi ja lõi raamatu plaksuga kinni Kuigi ta polnud usklik, tänas ta jumalat ja palvetas, et kõik hästi läheks, sest natukese aja eest oli doktor Kuusk helistanud, et analüüsid ja koeproovid olid korras ja tema kehast kasvajarakke ei leitud.
Liivi tõusis püsti, et kuumast päikesest hõõguvat keha meres jahutada ja ujuda kaugele-kaugele. Järsku koperdas ta jalgupidi adru külge, lõi valusasti varba vastu kivi ära ja pidi äärepealt pikali kukkuma, kui üks meesterahvas ei tea kust välja ilmus ja enne vabalangemist ta kinni püüdis.
„Vabandage, proua, aga te olete vist liiga palju päikest saanud,” ütles mees.
„Pole hullu, aga tänan, et te mind näoli vastu kivi kukkuda ei lasknud,” lausus Liivi, hakates vaikselt mere poole loivama.



Kas elumuutev kohtumine?
„Pole tarvis tänada,” jätkas mees vestlust. „Kas te suvitate siin kaua, proua?”
„Justkui Reet ja Ivo Linna laulus, et võtame õhtuks laua, sest käes on tore suvi ja meil on palju väikseid huvisid,” naeris Liivi. „Saabusin eile ja pea terve nädal puhkust on veel ees.”
„Restorani võime laua hiljem võtta. Minu nimi on Koit. Teen teile ettepaneku minna hoopis koos klubisse Georg Otsa laulude kontserdile.”
Alles nüüd pööras Liivi end kogu kehaga mehe poole ja vaatas, kes see tore sell on, kes teda päästma tõttas. Koit võis olla umbes 10 aastat vanem, aga õnneks polnud mehel õllekõhtu ega kolme päeva vanust ajamata habet, mida Liivi meeste juures kannatada ei võinud. Õhinaga oli ta mõttes nõus minema Koiduga kas või maailma lõppu, sest enam polnud tal midagi kaotada. Küll aga võita.
Valjusti aga ütles ta: „Minu nimi on Liivi. Olen hea meelega nõus teiega õhtut veetma,” ja ulatas mehele käe. Üheskoos sammusid nad sini-sinise sillerdava mere poole.

Vaadatud 2976 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Kinkekaart "Võsu kuurortisse"?

Võsul pole ühtegi majutusasutust, kuhu kinkekaarte nädalase puhkepaketi jaoks saaks võtta. Nõukogude ajal promenaadi Võsul pole olnud. Võsu rannas pole ühtegi kivi, kuhu jalg ära lüüa. Ainukesed tõelevastavad faktid on, et Võsul on olemas Mere tänav ning klubis võib aeg-ajalt tõesti Georg Otsa laulude kontsert olla.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi