Mees, kes astus ­vastu Vene tankidele

30.05.2021 23:15
Reet Kudu Foto: A. Pärtel
Kommentaarid
10
Foto:

Edgar Savisaare pagendasid need, kes tänu tema tegevusele on saanud oma karjäärid üles ehitada. See aga ei muuda olematuks Savisaare elutööd.

Mai viimasel päeval lõpeb Edgar Savisaar juubeliaasta ning üks Eesti vabaks saamise olulisemaid inimesi saab 71aastaseks. Augustikuus möödub 30 aastat putšist ja neist hirmutavatest päevadest, kui Edgar Savisaar teletorni juures julgelt tankidele vastu astus. Ometi meenutatakse tema nime märksa vähem, kui ta seda vääriks.
Põhjusi selleks, miks Edgar Savisaare nime ja isikut unustus katab, on mitmeid. Esiteks seepärast, et rahvarinde asutaja Edgar Savisaar esindas kõiki neid Nõukogude Eesti elanikke, kes tahtnuks jõuda võimalikult valutult õiglasemasse ja sõbralikumasse vabariiki, aga stalinistide järglased tõmbasid koos loomeliitlasteja muude kättemaksuliste tegelastega sellele kriipsu peale.
Savisaar ei kuulunud nõukogude sõnameistrite elitaarsesse seltskonda, kelle sõna maksab tänaseni. Ammugi ei hinnanud perestroika ajal esile kerkinud liidrit endaga võrdväärseks  Eesti Vabariiki kukutanud stalinistide järglased, sest Savisaarel polnud ei isanimelist tänavat ega ausammast, nagu näiteks oli Johannes Lauristinil. Tema nimi oli nõukaajal küll  austatud õpilasmalevas, aga see oli üpris tähtsusetu ausära võrreldes revolutsionääride ja sotsiaaldemokraatlike haritlaste minevikuga.

„Vistriku pigistamine...”
Ja nii algasidki reformid, mis „heastasid“ stalinistide süü, samas tuhandetele stalinismis süütutele elanikele uusi kannatusi tekitades.
Edgar Savisaar oli ainus tipppoliitik, kes pidevalt meenutas, et omandireformi seadusaktid arvestasid algul võrdväärselt nii omanikku kui ka üürnikku (1991). Tallinna linnapeana püüdis ta ka konkreetsete tegudega leevendada seda kurja, mida Laari valitsuse hoogne omandireformi  „parandamine“, omandiõiguste laiendamine ja tagasisaajate ringi suurendamine tekitas.
Savisaar kirjutas toona: „Omandireformi tagajärjel jäid kümned tuhanded pered ebaseaduslikult ilma oma kodust ja tohutu hulk kinnisvara sattus ebaseaduslikku omandisse. Reformi käigus moodustati õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise komisjonid kohtute õigustes, millega rikuti põhiseadust, sest sellega loodi kohtutele paralleelsüsteem. Kohtukuritegudega on ebaseaduslikult tagastatud vara antud ebaseaduslikku omandisse“ (Kogumik „Lõhutud elud“ 2011).  
Kas ka teised head ja armsad tipppoliitikud on kritiseerinud omandireformi, mille läbisurumisega uhkeldavad nii Marju Lauristin, Liia Hänni kui ka Mart Laar? Oh ei, loomulikult mitte. Nende märklauaks oli ja on hoopis mannetu Savisaar. Tallinna kuulsas kirjanikemajas kasvanud, telemängudes veel kuulsamaks saanud ja Brüsselisse eurosaadikuks valitud Indrek Tarand teatas isegi üleolevalt, et Savisaar kui „vistrik tulevat mädast puhtaks pigistada“. Ja eks nad siis kõik koos  „pigistasidki“, võimsaim rünnak oli muusikal „Savisaar.“

Krutskiline, kuid mitte omakasupüüdlik
Teiseks. Jah, tõsi see, et haritlaskond ei kannatanud silmaotsaski teaduslikku kommunismi, mida tuli nõukogude kõrgkoolides pähe tuupida, aga Edgar Savisaar oli olnud ENSV Teaduste Akadeemia filosoofia kateedri dotsent. Tänaseks ma tean, et hoolimata  marksistiminevikust on Savisaar kirjutanud väga huvitavaid raamatuid, mida soovitaksin uuel põlvkonnal hoolikalt üle lugeda. Seda enam, et paljudel end tõelisteks ja ainsateks uuteks kultuuriloojateks pidavatel tegelinskitel pole välja pakkuda ühtegi teost, muust kultuurist rääkimata.
Kolmandaks. Edgar Savisaarele on pidevalt ette heidetud korruptsiooni, sest see on meie vabariigis midagi äärmiselt ebamäärast, millega saab kõiki ja kõige vastu  üles ässitada. Ma ei kahtle, et Savisaar püüdis  parteikassat täita kavalal ja riukalikul moel, sest ta oli sündinud töölisriigis, kus kõik oli defitsiit ja letialust tegevust ei peetud suureks patuks.  
Isiklikku rikkust pole need krutskid talle toonud, erinevalt neist, kes tegelesid kohalike pankade kaudu miljardilise rahapesuga. Ometi ei väsita tänaseni meenutamast tohutut invaliidi väntsutanud korruptsiooniprotsessi, mis lõppes  süüdimõistmiseta. Aga keegi ei meenuta enam  Hans H. Luige imestust: „Kuid kuidas kulges Laari valitsuse  ajal Edela­raudtee müümine „tuntud Briti raudteefirmale“, kellest müügi käigus sai Vichmann & Pruuli?“ (2011)  Meediagigant Luike huvitanuks ehk väga ka see, kuidas  Rahva Hääl erastati Laari EÜS-i  semudele.

IME-meeste lahknenud seisukohad
Niisiis hoolimata kõigist Savisaare pattudest ja patukestest ei saa ma tema juubeliaastal tunnistamata jätta tõsiasja, et ta on teinud rahva jaoks märksa rohkem kui need usinad vistrikupigistajad, kes tänaseni teleekraanilt  vastu vaatavad ja meid tühjade ilukõnedega kostitavad. Balti kett on ju lausa legend, mida jäljendatakse mitmel pool maailmas. Tallinna ühistransport on  samuti kuulus, kuid pigem väljaspoolt Eesti piire vaadates. Pealinnas meenutavad Savisaart mitmed tema tööd ja teod, nii et ta on  meeles ka ilma tema auks püstitatud ausambata. Ja ta oli vapper juba siis, kui mitmed praegustest ekskommunistlikest kiidukukkedest polnud üldse  taibanud, mida perestroika tähendab.
Esimene Savisaare suuremat tähelepanu äratanud projekt oli juba IME ehk Isemajandav Eesti (1987). IME neli autorit  on küll tänaseks arenenud täiesti erinevates suundades.  Savisaar on  kogu aeg toetanud astmelist tulumaksu ehk seda, et rikkad maksaksid rohkem. Niisugusele vaesemat rahvast säästvale seadusele pani otsustavalt käe ette teine IME mees – reformipartei asutaja Siim Kallas. Ja seepärast pole Eestis tänu perekond Kallase „liberaalsele poliitikale“  sama õiglast maksusüsteemi nagu teistes põhjamaades, mille osaks ka meie end peame. Pole ka rahvahääletusi, sest eelistatakse nõukogulikku „esindus­demokraatiat“.
Venekeelset vähemust põlastas eriti räigelt kolmas IME mees – Tiit Made, kes oli pikka aega Stockholmis nõukogude diplomaat ja kes on ka 20. augusti Klubi Liige (klubi moodustus saadikutest, kes hääletasid NSV Ülemnõuogus Eesti iseseisvuse poolt).  
Seevastu Savisaar suhtus venekeelsesse vähemusse märksa inimlikumalt, ehitas Lasnamäele vene õigeusu kiriku ja kirjutas meie vähemusest nii: „Kuus aastat Isamaa poolt algatatud ja Koonderakonna poolt jätkatud rahvuspoliitikat on tulemuseks andnud eestlaste ja muulaste sulgumise omakeelsesse ja omameelsesse maailma.“ (1999) Just tänu Savisaarele on meil praegu linnapeaks sümpaatne ja arukas Mihhail Kõlvart. Ja Brüsselis eurosaadikuks Yana Toom. On seega olemas venekeelse vähemuse liidrid, kes aitavad  ära hoida nõukogude tegelinskite ja nende noorte jüngrite ekstreemseid ning avalikule mässule õhutavaid otsuseid.  

Eesti võiks olla neutraalsem
Edgar Savisaar on kurtnud: „Polnud selge, kuhu tahetakse välja jõuda. Ja jõuti välja siseriiklikku kriisi – välisinvesteeringutesse, mis Eestisse ei too mitte tööd vaid tööpuudust, põllumajanduse väljasuremise piirile, sotsiaalse julgeoleku katastroofilise vähenemiseni. Vahepeal hakati president Meri eestkõnelusel positiivse eesmärgina rääkima Euroopa Liidust ja NATO-st ning on astutud samme nendele lähenemiseks. Aga kas see on ainuvõimalik suund? Kas see on üldse õige suund, kui vaatame maailma arengut?“ („Usun Eestisse“ 1999).  Tänaseks on Suurbritannia Euroopa Liidust lahkunud ja Soome pole NATO-sse astunud,  aga Eesti Vabariik saadab sama karmikäeliselt eestlasi Afganistani surema, nagu tegi seda ka NSVL.
Eestist oleks tõesti võinud saada Šveitsi-taoline neutraalne riik, kui Savisaart oleks rohkem kuulatud. Aga eestlasi hirmutatakse endiselt Venemaaga, kuigi Šveits suutis jääda sõjata ka Mussolini ja Hitleri naabruses. Jalgpallur Konstantin Vassiljev väitis veel hiljuti Õhtulehes, et riik ei saa teda sundida loobuma eesti keelest, sest ta ei saaks pärast seda emale silma vaadata ja lisas: „Kui asi on selles, et tahame, et kõik oskaksid eesti keelt, siis ei pea selleks tervet koolisüsteemi eestikeelseks muutma. Jalgpalli eelis on see, et kogu tiim on väljakul ühe eesmärgi nimel. Rahvuse küsimus kaob laualt täielikult ära, sest selle peale pole väljakul lihtsalt aega mõelda.“   
Oleks hea, kui ka poliitikud mõtleksid vähem  rahvuslikule eneseupitamisele ja teeksid rohkem  konkreetseid tegusid, mida oleks võimalik vabariigi pidupäevadel hea sõnaga meenutada. Hundisilmale pagendatud rahvalemmikule jääb üle soovida, et ta avaldaks oma järgmisel juubelikümnendil veel mõne huvitava teose, mis värskendaks vanade poliitikute mälu ja lisaks noortele tegutsemisindu Eesti, mitte ainult isikliku karjääri huvides.

Eriti lühidalt
Edgar Savisaar (sündinud 31. mail 1950 Harku vallas) on Eesti poliitik, Rahvarinde üks asutajaid, peaminister 1990–1992, Keskerakonna endine esimees. Ta on olnud Eesti siseminister ning majandus- ja kommunikatsiooniminister. Ta oli 2001–2004 ja 5. aprillist 2007 kuni 9. novembrini 2017 Tallinna linnapea.



Vaadatud 880 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jeesus Kristus

Soomustransportöör ei ole tank.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi