Mees sai sünni­päeval teada, et on lapsendatud

22.01.2023 23:40
Margit Peterson Illustreeriv foto
Kommentaarid
7
Foto:

Läinudnädalane reede ja kolmeteistkümnes kuupäev tõid ühe noore mehe ellu õige huvitavat infot tema isikliku ajaloo kohta.

See hommik oli eriskummaline. Juba siis, kui kõva plärinaga äratuskell oma iseloomu näitas, ehmatas Knud voodist lausa istukile, kuigi ta oli harjunud selle plärinaga ning kasutaski ärkamiseks äratuskella. Telefoniäratuse peale oli  ta korduvalt sisse maganud, sest see pigem uinutas teda kui äratas.
„Uhh, silme eest võttis lausa mustaks!“
Knud raputas pead, ringutas ja püüdis äratusega kaasa tulnud hirmu endast minema saata, sest ükskord jäi ärevus lausa mitmeks päevaks temaga ega andnud üldse asu. Mees kartis tollel ajal isegi omaenda varju, rääkimata liigutustest, mida ta jäsemed üllatavalt tegid. Või oli see keegi või miski muu, igal juhul mehele tundus, et ta ei tunne isegi oma keha, millega ta muidu on sinasõber, enam ära.
„Täna on see päev. Ma tunnen. Täna on. Peab olema.“

Lõhnameelel on mälestused
Mees sisendas endasse soovi ja püüdis tunnetada, kas ta sisetunne räägib temaga ühes keeles või kõneleb sootuks vastupidist.
Korduvad katsed oma bioloogilisi vanemaid tuvastada jäid uue eesti aja algusesse, mil, lisaks vabariigile, oli kõik siin toimuv veel lapsekingades, kohati ka meditsiin.
Igasugused lastekodust lapsendatud laste toimikud või sünnijärgsed dokumendid olid salastatud, kui mitte isegi minema visatud. Nagu oleks hirmus patt, kui laps kunagi kasvab ja oma juurte kohta teada soovib. See on ju ometigi tema õigus, ta tahab teada, kus või kellest ta põlvneb. Selline asi on vajalik isegi tervise pärast, sest ega tänapäevalgi suuda meditsiin kõiki haiguseid kohe tuvastada, ka kaasuvaid. Kui on aga teada kelle üsast sa oled sündinud või kelle poolt eostatud, on kergem tuvastada päritud ehk geneetilisi haigusi ja muudki.
Kummaline ajalehehõng, mõtles mees, mida ta mäletab lapsepõlvest, kui ta juhtus sidesse minema ajal, mil postimees posti sorteeris. Ometigi lõhnasid tolle aja ajalehed teistmoodi ja trükilõhn oli kordi intensiivsem kui nüüd. Ka mäletab Knud, et selles hoones makulatuuri ei koguta, ent ometigi oleks ta justkui nõuka-aegsesse ajalehetrükikotta sattunud. Või suisa mõnda antikvariaati. Aga eks ole meil kõigil erinevalt arenenud meeled, mõni tunneb lõhnu paremini, teine mitte. Mõne nina võtab kinni isegi aastasadade tagused lõhnad, seega on tal haistmine, olgu see milline tahes, arenenud tugevamini kui politseikoeral, kellega ikka ja alati selleteemalisi seiku võrreldakse.

Kummaline numbrimuster
„Me ei saa teile sajaprotsendilist päritolu ennustada, sest ma ei tegele ennustamisega, aga DNA viitab, et teie juured võivad ulatuda Taani, Rootsi või Norrasse, kuigi tollel ajal, kui teid adopteeriti, oli sügav nõuka aeg ja nii lihtsalt sellised sjad ei õnnetunud. Küll aga võis otsustavaks saada tõik, kui oli tutvust toonases niinimetatud julgeolekus ehk KGB-s, mida ma ei saa teie puhul ka välistada,  ümber lükata ega kinnitada. Mis tabu – see tabu!“
Niipalju siis oma juurde ajamisest ja kalli DNA analüüsi tulemusest, nagu hane selga vesi, mõtiskles Knud ja astus asutuse, mille suhtes oli tal enne teine arvamus, uksest välja ning tundis ennast pigem suuremas segaduses kui enne.
Oot-oot, ma vist olen geenius! Taani või Rootsi või Norra .... kas mitte kunagi ühte Skandinaavia riiki ei valitsenud kunagi minu nimeline kuningas? Või oli ta kuninga poeg, kes hukati. Just, Taani... Taani kuninga Erik Hea poeg Knud Lavard, pühak, kes mõrvati 7. jaanuaril ning see on tema päev pühakuna.
Hmm, mida ma selle teadmisega nüüd peale hakkan? Jah, eesnimi on meil üks, pühak ma ei ole, 7. jaanuaril sündinud ka mitte. Minu sünnipäev on pigem 13. jaanuaril. Väidetavalt veel reedesel päeval, mis on paljusid mu tuttavaid hirmutanud. Aga minu jaoks on number 13 just õnnenumber.
Päris mitu päeva päädis Knudi elus segadus, totaalne segadus, kuid miski ei andnud talle asu. Jah ta käis 7. jaanuaril DNA vastuseid saamas, päeval, mil hukati ta kuulus nimekaim, kuid selle teadmisega polnud midagi peale hakata, sest maailmas on tähtsamaidki asju, mis võib-olla on sellel kuupäeval juhtunud, näiteks mõne sõbra sünd. Sinna see kõik jäi.

Saladus sai osalise lahenduse
13. jaanuari hommikul, mil Knudil sünnipäev kätte jõudis, jõudis temani ka informatsioon. Olgugi, et sellel hommikul tundis ta ennast taas eriskummaliselt, aga see tunne oli talutav ja pigem meelierutav.
„Head nuudi- ehk kanutipäeva,“ soovis vanem kolleeg muheledes hommikul tööle tulles.
Knud sattus segadusse, sest ta kuulis esmakordselt sellisest päevast, aga tundus, et kolleeg teadis, miks ja kellelel ta head päeva soovis.
Just nuudipäeval sündis Knud, mees, kes tänaseks teab kes ta on, kuskohast pärineb ning millise rahvuse verd temas voolab. Aga see teadmine ei anna talle midagi, sest ta tunneb ennast täieõigusliku eestlasena ning just Eestimaa on tema kodumaa, kuigi mitte sünnimaa, aga Taanist adopteeriti teda juba imikuna.



Vaadatud 1882 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
mis tähendab noore mehe ellu

kui sai teada 7aastaselt või kuni 18...20 aastaselt, on see ilmselt ängi tekitav. Kui sai teada hiljem, pole sel enam üldse tähtsust - on üleskasvanud ja omaette elu. Kui on üle 35 vanuses- puudub olulisus. On perekond ja lastele võib öelda lihtsalt vanaema-isa puudumisest, et nad on maetud kui oli väike ja kohta ei tea. Kasvatas tädi ja onu. Kindlaid juhiseid ei saa anda ja lehe artikkel ei muuda midagi kui ei anta mingit head plaani teistele, kuidas sellistel juhtudel käituda. Enimgi - kui EV saavad naised üksinda lapsi isegi ilma kunstviljastuseta:) , on ju siis too probleem isegi hullem.... Ema varjab tegelikku isa ja lihtsalt tahab nii teha , et elada poolpettuses.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi