Mehetapja pihtimus: „Keerasin surnukeha vaibarulli sisse ja põgenesin...”

01.11.2020 23:30
Helen Mandel Illustreeriv foto
Kommentaarid
6
Foto:

„Mitte keegi, kes pole ise tapnud, ei tea, mis tunne see on. Nagu ka mitte seda, mis tähendab loobuda oma lastest ja identiteedist ning elada võõra nime all,” tunnistab naine, kel on olemas kõik need kogemused.

Kui enamik olmemõrvasid avastatakse üsna kiiresti ning ka nende sooritaja tabamiseks ei lähe politseil kuigi kaua aega, siis Heli suutis oma kuriteo jäljed koduste vahenditega nii osavalt katta, et politseil läks mõrva avastamiseks neli aastat.
Tuleks veel mainida, et tegelikult ei leidnud tapetud meest mitte politsei, vaid juhuslikult kuure mööda kondav poiss.
Laip oli keeratud vaiba­rulli sisse ning kaetud mantliga. Oma kuur, oma vaip ja oma mantel – selline on Eesti krimiajaloo üks kõige pikema avastamisajaga mõrvajälgede ­peitmine.

Ei mingit kahetsust
Kuna siis, leidmise järel, oli politseil üsna kerge oletada, et mõrvaga võis seotud olla tapetud mehe abikaasa, kuulutati Heli tagaotsitavaks ning naine andis end peaaegu kohe ise politseile üles ning võttis puiklemata vastu teenitud karistuse.
Vahepeal oli Heli elanud neli aastat valenime all. Käis tööl, osales spordivõistlustel kohtunikuna ning andis mõned korrad televisioonis kommentaare.
„Ma arvan, et ega keegi mind eriti leida ei tahtnudki,” ütleb naine sündmustele tagasi vaadates. „See oleks ju leidjatele endile ka probleeme ­tekitanud.”
Ülekuulamisel tunnistas naine, et ta tõepoolest tappis oma abikaasa, tulistades talle ­kuuli pähe. Heli kinnitab, et tegu polnud tahtliku tapmisega, vaid selgekujulise enesekaitsega.
Kuigi sellisel juhul tuleks kõik kahtlased asjaolud lugeda pigem süüdistatava kasuks, nullis Heli oma võimalused kohtus ära kinnitusega, et ta pole kunagi oma mehe tapmist kahetsenud ega kavatse seda ka teha.
„Mul on kahju, et mu mees pidi surema minu käe läbi, aga ma ei kahetse, et ta on surnud,” ütleb naine veendunult ka ­hiljem.

Hirmus saladus ja esimene peks
Kui Heli ja Roland kohtusid, oli naine 17 aastat vana ning mees temast 11 aastat vanem. Heli meenutab, et õrnemat ja paremat meest poleks ta osanud ­ettegi kujutada.
Naine küll teadis, et mees on varem vanglas kinni olnud, kuid ei pidanud vajalikuks küsida, mille eest. „Usaldasin teda ja mõtlesin, et kui ta tahab, siis räägib ise,” meenutab naine.
Märksa elukogenumana ütleb ta, et pole kindel, kas see, kui ta oleks teadnud, et mees kandis karistust tapmis­katse eest, sest ta oli üritanud mõrvata oma eelmist, järjekorras teist elukaaslast, oleks muutnud midagi tema ­tunnetes.
„Mu isa oli kaks aastat tagasi surnud, ema oli invaliid... Nii hea tunne oli olla hoitud,” ütleb ta.
Oma mehe kriminaalsest minevikust kuulis Heli oma sünni­päeval ning saladuse rääkis ­välja mehe esimene naine.
Heli oli siis kaheksandat kuud rase. Samal päeval sai ta ka Rolandilt esimest korda peksa. Põhjuseks oli armukadedus.
Nimelt oli Heli uudisest oma mehe tapjakalduvuste kohta nii jahmunud, et rääkis sellest oma emale ja tolle uuele mehele. Ning Roland astus sisse sel hetkel, kui ema mees Helit kallistas ning ütles, et kui vaja, võib tüdruk alati emakoju ­tagasi tulla.
Hiljem põhjendaski Roland peksmist sellega, et ta teine naine – see tapmiskatse ohver – oli meest petnud ning pärast seda on petmistkahtlust raske taluda.
„Aga ma olin ju rase ja tegu oli mu ema mehega,” ohkab Heli.

Pantvangina abielus
Tagantjärele ütleb Heli, et võib-olla oleks ta pidanud siis kohe lahkuma, pärast esimest peksmist. Aga jäi. Sest rasedus, sest armastus, sest segadus... Aeg oli ka siis veel teistsugune – lähisuhtevägivallast eriti ei räägitud ning ohvritele polnud mingeid tugisüsteeme.
Kohalik politsei muidugi oli, kuid nendega sai Roland hästi läbi. Heli teab, et mees oli seotud mitut laadi narko- ja relva­kuritegudega, kuid kas või kuivõrd politseilt katust saadi, seda ta öelda ei oska.
Teadmistest mehe kuritegelike skeemide kohta sai Heli pantvangistaatus – mees hoiatas, et kui naine ta maha jätab, laseb ta naise ükskõik kust üles otsida ja ära tappa, et too mehe vastu tunnistada ei saaks.
Naine lubas jääda. Ja sai üha ja üha uuesti peksa, sest mees ju teadis, et maha teda ei jäeta.
„Vahel peksis mees mind iga päev. Vahel kaks-kolm korda kuus. Aga igal juhul tegi ta seda palju,” meenutab Heli. Peksa said ka lapsed – ajapikku kõik kuus, kelle oli naine mehele ­sünnitanud.
Peksmise põhjus oli endiselt haiglaslik armukadedus. Heli töötas kohalikus poegimis­laudas ning kui uute elude tulek kauem aega võttis, arvas mees, et naine tuleb hiljem koju, sest veetis aega mõne teise mehega.
Ka mehe ema sai peksa, kuid talus seda selle nimel, et armas pojake taaskord vangimajja ei satuks. Ämm hoolitses ka pekstud Heli eest, kuid manitses samuti teda mitte kellelegi ­rääkima.

Mõistus ja kohusetunne hajusid
Heli ja Rolandi abielus juhtus nii mõndagi. Korra sattus Heli haiglasse, sest mees purustas ta lõualuu. Naine kinnitas ­truult, et kukkus.
„Ega arstid ei uskunud. Nägin seda selgelt. Aga mis neil ikka teha oli,” ohkab naine. Pärast seda oli nende abielu parim aeg, sest mees tõesti püüdis ­p­arem olla.
Aga siis sattus mees taas trellide taha, põhjuseks nende kodust leitud laetud püss. Heli tunnistab, et see oli küll tema pärast – nad elasid üksildases kohas ning õue peale kippus sattuma karu. Aga korra­kaitsjaid see jutt ei veennud.
Roland peksis naist ka siis, kui see talle vangla kokkusaamistuppa külla tuli. Heli oli taas raseduse lõpufaasis ning meest haaras kahtlus, et äkki pole laps tema oma.
Ühel hetkel kaotas Heli seose reaalsusega. Talle tundus, et ta lastel võiks olla parem, kui teda poleks olemaski ning ta põgenes kodust.
Tulemuseks oli, et naiselt võeti vanemlikud õigused – ta oli väikesed lapsed omapäi maha jätnud ning kadunud.
Mees otsis ta vabanedes üles. Ähvardas tappa, kui naine tagasi ei tule ning lubas hea mees olla, kui naine tuleb.
Naine läks tagasi. Mõnda aega hiljem taastati ka tema õigus oma lapsi kasvatada, sest sisuliselt ta seda ju juba tegigi.

Saatuslik mõrvapäev
Aga peksmised jätkusid, nagu ka mehe joomine ning kuri­tegelikud suhted. Tol saatuslikul päeval ähvardas mees Helit taas relvaga.
Täpselt teadmata, kuidas, sai naine vintpüssi enda kätte ja tulistas meest. Surm oli silmapilkne. Naine meenutab, et edasine oli nagu unes – ta keeras surnukeha vaiba sisse ja tassis kuuri. Vaiba ümber mässis kile, kõige peale viskas mantli.
Koristas kõik ära. Ja põgenes taas. Lapsed jäid jälle omapäi ning lastekaitsjate sõnul äärmiselt halba olukorda. „Ma ei vääri nende poolt andestust,” võtab Heli juhtunu kokku.
Mõrva uuriti, kuid mitte kuigi põhjalikult. Heli on mõelnud, et ehk arvasid uurijad, et nad mõlemad on tapetud.
Laste mahajätmist peab Heli oma kõige kohutavamaks süüks, kuid ta ei oleks osanud teisiti käituda.
„Kuue lapsega jäljetult kaduda oleks olnud võimatu. Uue nime all nende ülesotsimine oleks tähendanud mõrva omaksvõttu ja vanglat, aga selleks polnud ma veel ­valmis,” meenutab ta.
Selleni jõudmiseks läks Helil neli aastat. Ta oli vahepeal jõudnud uue mehe leida ning seitsmenda lapse ­sünnitada.
Kohtuistung kulges kiiresti. Heli ei lasknud oma lapsi tunnistajatena välja kutsuda, sest ei tahtnud, et nad ­mälestustega enestele haiget teeksid.
Lähedasid tunnistasid, et vägivalda oli küll, aga eks Heli olnud ise ka süüdi – oli perenaisena räpakas. Heli uus mees aga ütleb, et tema naine on korralik ja puhas ning väga hea perenaine.
Naine ise kahetseb vaid seda, et pole saanud oma laste jaoks olemas olla.  „Armastan neid kõiki ja palvetan nende eest. Lisaks ka selle lapse eest, kes laiba leidis,” ­tunnistab ta.

Loos käsitletud isikute nimed on nende laste privaatsuse kaitseks muudetud.



Vaadatud 1709 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Malviine Mädamätas

On ammu selgunud tõde, et mehed abielluvad eesmärgiga saada oma käsutusse liikuv peksukott. Parim näide on meie telestaar Gannes Põrnu.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi