Mets nagu küla
Puud on midagi hoopis enamat kui vaid laua- või vetsupaberimaterjal. Kuigi pealtnäha seisavad, kasvavad ja surevad puud metsas lausjuhuslikult, on see vaid meie pealispindne nägemus.
Tegelikkuses on mets pigem nagu suur omavahel läbipõimunud eluga küla või isegi linn ning puudel on olemas nii oma kommunikatsioon kui ka peresuhted. Selles mõttes me ei erinegi neist nii väga. Inhabitati ajakirjanik Lacy Cooke uuris põgusalt Briti Kolumbia metsaökoloogi Suzanne Simardi uurimust, millest selgub, et puud teavad suurepäraselt, kes on nende sugulased ja kes mitte.
Ajastul, mil inimesed eralduvad üha enam nii üksteisest kui ka loodusest, näib meil olevat üha enam, mida puudelt õppida. Või siis taasõppida. Puud tunnevad väga hästi ära oma järglasi ning hoiavad kokku nagu vanakooli suguvõsadel kombeks. Simard kirjeldab: „Tegime eksperimendi ning kasvatasime emapuid kood nende endi järglaste ning võõrailt puudelt pärit istikutega. Selgus, et puud tundsid oma järglased eksimatult ära.
Emapuud koloniseerisid oma enda järglased hoopis mahukamasse mükorisoomsesse võrgustikku ning saatsid neile maa all hoopis suuremates kogustes süsinikku. Nad isegi vähendavad oma enese juurestikku selleks, et oma laste juurtele kasvuruumi jätta. Kui emapuu saab viga või on suremas, siis saadab ta järgmisele põlvkonnale n-ö õpetussõnu ehk kasulikku infot – see tähendab, et puud sisuliselt oskavad rääkida. Omavahel.”
Puud läkitavad üksteisele süsinikku seeneniidistike vahendusel ning nagu selgub, siis ei ole see protsess sugugi puhtjuhuslik. Simardi katsest selgub, et puudki eelistavad toitainete ja muude oluliste ressursside edastamisel oma isiklikke järglasi teiste puude omadele. Lisaks süsinikule liigub mööda seeneniidistiku vahenduskanaleid emapuult lapsukestele veel lämmastikku, vett, kaitse ja hoiatussignaale, fosforit ja alleelkemikaale.
Simard selgitab, et mükorisoomne võrgustik koosneb n-ö sõlmedest ja ühendusteedest. Seened oma niidistikega on ühendusteed ning puud sõlmpunktid. Need sõlmpunktid, mis on eriti tihedas liiklussõlmes on tema sõnul need, keda ta nimetab emapuudeks.
Emapuud on vahel ühenduses sadade teiste puudega ning neile edasi antav süsinik paisutab noorte võsude ellujäämisvõimalusi neljakordseks. See on metsade kasvamise seisukohalt võtmetähtsusega teave – kui hukkub või raiutakse maha liiga palju emapuid, laguneb kogu neile toetunud süsteem ja mets hävineb.
Lisaks möönab teadlane, et kui inimesed annaksid endale aru, et puud on täpselt samamoodi üksteise eest hoolitsevad „pereinimesed” nagu meiegi, siis oleksime me ehk ka oma metsadega ümber käies veidi lugupidavamad ning mõtleksime hoolikalt, milleks me puitu kasutame ja kas tasub kogu maad neist huvitavaist olendeist tühjaks laastata.
Seega, kui satud sügiseses seenemetsas metsas puuga kõnelema, siis palu tal peret ja sugulasi tervitada.
jah see on õige küll .et loodus suhtleb oma vahel ,loomad räägivad , seened marjad.ühe sõnaga suhtleb meiega. nii tuleb metsa minnes väga au paklikult loodusesse sutuda.öeldakse et mets on meie ema ,isa ja toitla.