Minu poega sa ei saa

05.03.2017 21:40
Heli Künnapas
Kommentaarid
6
Foto:

“Ta ei öelnud mulle ­seda kunagi välja,  kuid kogu ta käitumise mõte oli üks - mu poega sa ei saa,” räägib Gea oma endise elukaaslase emast.

“Lõpuks ei jäänudki mul muud üle kui sellega leppida. Ma ei jõudnud mehe pärast võidelda tema enda emaga. Mõned teised kaotavad mehed armukestele, mina kaotasin tema enda emale,” tunnistab naine nukralt naeratades.
Istume Pärnu ühe kohviku nurgalauas. Naine räägib rahuliku, tasase häälega. Kui teenindaja järgmist masinakohvi teeb, siis pean kõrvu teritama, et naise vaikset juttu kuulda. Hetkel ei kujuta ma üldse ette, et see naine kellegagi võidelda võiks. Ütlen selle Geale välja. Naine purskab naerma.
“Kui ma millessegi usun, siis selle eest võitlen lõpuni. Enda ja Rolandi suhtesse ma uskusin. Me saime tuttavaks, kui ma alles Tallinnas ülikoolis käisin. Kermo töötas Pärnus ja elas emaga koos. Nii polnudki mõistlik eraldi korterit üürima hakata. Kui mina olin Pärnus, siis ööbisime samuti ta ema majas.
Kermo vanemad olid lahutatud. Klassikaline lugu, kus mees keskeakriisi ajal leiab endale noorema elukaaslase ning teismeliste lastega naine jääb üksi. Kermo ja ta mõned aastad vanem õe jäid ema kasvatada. Lapsed suhtlesid küll ka isaga, kuid eks nad olid ta peale suht vihased. Poleks isa lahkunud, oleks ju õnnelik pereelu edasi läinud. Kermo ja ta õde vähemalt arvasid nii.
Mina seda ei usu. Nähes, kuidas Kermo ema meiega käitus, saan täitsa aru, miks nende isa lahkus,” jutustab Gea.

Ühte koju ei mahtunud
„Suhte algul oli kõik ilus ja tore. Kermol polnud tükk aega ühtegi tüdrukut olnud ja ju ta ema ja õde tundsid mingis mõttes kergendust, et mees lõpuks kellegi leidis. Mõne aja pärast tundsingi üha enam ja enam, et ma olen “keegigi”. Ehk et mitte Kermo armastatu, vaid lihtsalt keegi, kes on Kermo kõrval.
Õige varsti hakkas Kermo ema meile tegema reegleid, millal ja kuidas võime majas liikuda. Kui tulime liiga hilja, siis segasime ju tema und. Kui jäime liiga kauaks välja, ei saanud ta meie pärast magada, sest muretses. Kuni selleni välja, et mõnel korral tuli ta uksele koputama, kui öösel tema arvates liiga valjuhäälselt voodis... hullasime. Ausalt – me ei teinud mingeid seksmänge, vaid... no ei midagi erilist. Aga mis tunne on sul armsastatuga koos olla, kui tema ema äkitselt ukse taga teatab, et oleme liiga valjuhäälsed.
Mõne aja pärast sai mul kogu selles terroriseerimisest kõrini. Lõpetasin ülikooli ja tulin samuti Pärnusse tööle ja elama. Kermo oli nõus, et üürime koos korteri. Esialgne otsus tehtud, olin hirmus õnnelik. Kuni Kermo sellest mõttest oma emale rääkis. See jäi kohe haigeks ja muutus täiesti saamatuks. Tegi Kermole selgeks, kui ilmvõimatu on tal ilma poja abita elada.
Suutsin Kermo siiski ümber veenda, sest mina tema emaga ühes majas enam elada ei suutnud. See aga polnud veel mingi võit. Kermo hakkas pidevalt ema juures käima, sest tal oli kõiges abi vaja. Naise südamehaigus süvenes väidetavalt kogu aeg, nii et Kermo käis õhtuti niisama emaga koos olemas ja jõudis meie ühisesse üürikorterisse väga hilja.”

„Kas sa tahad mu ema ära tappa!?”
„Ühel päeval võtsin siis julguse kokku ning läksin keset tööpäeva Kermo emaga rääkima. Täiesti rahulikult rääkisin talle, et nüüdsest on olukord muutunud ja Kermo peab rohkem aega koos minuga veetma. Kinnitasin, et mõistan, et naine ei taha üksi olla, kuid Kermo äraolek mõjutab meie suhet negatiivselt.
Poole jutu pealt Kermo ema katkestas mind ning hakkas sõimama, kuidas tahan temalt ta poja ära võtta. Ja alles siis sain asjast päriselt aru. Vihaselt röökis ta, kuidas Kermo isa juba jättis ta mingi noore naise pärast maha ja nüüd tahan mina talt poja ka ära võtta. Naine põhimõtteliselt viskas mu sealt majast välja.
Sel päeval ootasin rahulikult Kermot meie üürikorteris, et talle kogu lugu ära rääkida. Selleks mul võimalust polnud. Tavapärasel ajal põhimõtteliselt lendas uksest sisse ülitige mees ja hakkas omakorda sõimama.
“Kas sa tahad mu ema ära tappa? Mis ta sulle teinud on? Sa ju näed ise ka, et tal on keerulised ajad ja me peame teda mõistma?” olid vaid mõned laused sellest kisast. Polnud mingit kahtlust, et Kermo ema ja õde olid minust ette jõudnud ja oma töö teinud. Mees küll rahunes mõne aja pärast ja rääkisin talle, et ma ei tahtnud sugugi ta ema tappa, vaid rääkisin rahulikult.

Mees nagu energiavampiir
„Seletasin ka Kermole uuesti, kuidas ma ennast tunnen, kui pean meest kogu aeg tema emaga jagama. Rääkisin välja Kermo ema tunnistuse, et ta näeb, et tahan temalt poega ära võtta, nagu keegi teine võttis mehe.
“Aga lastel ongi kohustused vanemate ees,” õigustas Kermo oma ema käitumist.
“Kohustused ja igapäevase elu eest vastutamine on kaks erinevat asja,” püüdsin selgitada, et mees ei pea oma emale lapsehoidjat mängima.”
Samas stiilis pingpong käis mitu aastat. Ma püüdsin erinevaid viise, kuidas Kermot ema ja õe mõju alt välja saada, kuid miski ei töötanud. Ikka keerasid nad kõik teistpidi, nii et mina olin paha ja jäin süüdi. Lõpuks ma ei suutnud enam. Sain aru, et minust ei saa kunagi esimest naist Kermo elus. Jään alati selleks, kes peab valvel olema ja saab aja ja energia jäänused, kui Naine Number Üks pole mehest kõike välja imenud. Mulle tundus küll pidevalt, et ta on energia vampiir, sest oma igavese negatiivsusega suutis ta kõik kohtumised väga ebameeldivaks muuta.
Kui ma Kermo juurest lahkusin, siis lugu ei lõppenud. Ei tulnud Kermo mind tagasi paluma. Ta ema ja õde olid need, kes tulid mulle koos töö juurde ja kinnitasid, kuidas mees ei saa ilma minuta elada. Kordamööda selgitasid nad, kuidas Kermol on mind vaja ja kuidas annan talle elu mõtte. Esimesel korral läksin selle jutu peale lõpuks tagasi. Ma ju siiski armastasin teda.”

Õnneks polnud meil lapsi
„Mõned nädalad saime rahu, aga siis kõik kordus taas. On selline ütlemine, et peta mind kord ja see on sinu süü, peta mind teist korda ja see on minu süü. Sain sellest aru, et olen ise süüdi, et taas selles olukorras olen. Pärast abikaasast lahutamist ei suutnud Kermo ema oma eluga edasi minna, pani kogu vastutuse lastele. Eriti Kermole kui mehele. Vastutuse oma elu ja emotsioonide eest. Ehk kõik selle, mida peaksid lapsevanemad lapsele tegema, seda ootas Kermo ema poja käest. Nii ei aidanud ema pojal vanemate lahutusega hakkama saada, vaid jättis ka ennast poja kaelale.
Õnneks ei saanud me omavahel veel lapsi. Rääkisime küll sellest, kuid ju siis hakkas minus mingi häirekell juba varem lööma, sest lükkasin seda otsust edasi.
Mul oli Kermost kahju, aga sain aru, et mina ei saa Kermot kunagi endale, kui ta ema teda lahti lasta ei suuda,” lõpetab Gea kurvameelselt oma jutu.
Tänaseks on naine uues kooselus ja tal kasvab kodus pisike poeg.
“Äkki oli mul seda õppetundi vaja selleks, et oskaksin oma poega paremini kasvatada ning ta õigel ajal lahti lasta,” naeratab Gea lootusrikkalt.

 

Vaadatud 2531 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Mari

RoLand on Gea praegune abikaasa. See selgub jutu lõpus: " tänaseks on naine uues kooselus ja tal kasvab kodus pisike poeg."

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi