Mõistatuslik kera Floridas

Aeg-ajalt avastatakse või kaevatakse üles asju, mis tunduvad meie jaoks müstilised. Kuid ükskõik, kui palju neid uurida ühelt või teiselt küljelt, on tulemuseks ainult rohkem küsimusi.

Tänu sellele jõutakse sarnaste uuringutega tihti mõteteni tulnukatest ja maavälisest elust. Nii toimus ka ühe pahaaimamatu perega Floridas, kes leidis ühe saladusliku, kuid täiusliku kera. Oma mitmete ebatavaliste omaduste ja õhinat tekitava välimusega algatas see omajagu juttu UFOdest ja vandenõuteooriatest ning on jäänud mõistatuseks tänase päevani.
Kõik sai alguse 1974. a 26. märtsil, kui Betzide perekond leidis huviäratava ja tänaseks päevaks üpris tuntud eseme. Peale uskumatult põrgulikku põlengut, mis hävitas 88 aakrit loodust nende kodu ümbruses, leidsid Antoine ja Jerri Betz koos oma pojaga müstilise kera.
Kahjusid üle vaatama minnes märkasid nad keset söestunud maalappi midagi ootamatut. Metalse välimusega, keeglikuuli suurune kera, mis oli justkui leekide poolt täiesti puutumatuks jäänud, oli nende silme ees, ainsa märgina selle peal üks pisike graveeritud kolmnurk.

Lennuki osa või maaväline objekt
Niivõrd veider vaatepilt, kaugustesse ulatuval kõrbenud maapinnal midagi nii kristallselgelt puhast. Tundmatut eset lähemalt vaadates tekkis mitmeid ideid, mis see olla võiks, ehk alla kukkunud satelliit või midagi mõne lennuki küljest, kuid need mõtted lükkas ümber kahjustuste puudumine. Ehk oli see mõnest vanast ununenud sõjast sinna jäetud kahurikuul? Ka see ei saanud tõsi olla, sest ometi ei olnud kera ju roostes ega muudmoodi vana välimusega. Et asja lähemalt uurida, asetasid nad selle oma autosse ning viisid koju. Muidugi ei osanud keegi oodata, et olukord võiks muutuda veelgi veidramaks.
Ühel päeval harjutas pereisa Terry keraga samas ruumis viibides kitarrimängu, üllatusega märgates, et see tundus heli peale reageerivat, otsekui ellu ärgates hakkas kera muusikatakti järgi liikuma ning justkui kiirgas välja heli, mis meenutas heliharki. Isegi pärast helide lõppemist keeldus pere koer kera läheduses olemast. Arvati, et see teeb endiselt mingit heli, kuid sellist, mida inimkõrvaga ei kuule. Pärast seda hoiti keral rohkem silma peal ning mõne aja möödudes märgati midagi uut. See hakkas suvalistel hetkedel ise ümisema, eriti päikeselistel päevadel, tänu millele arvati, et see töötab päikeseenergiaga. Samuti avastati, et kera liigub ise ringi, veereb mingis suunas, peatub ning otsekui valib, kuhu järgmiseks minna ja veereb edasi, mõnikord isegi pikemalt. Sel hetkel võis päris kindel olla, et tegu ei olnud kohe kindlasti mitte 16. sajandi kahurikuuliga.
Kuna perekond näitas seda kõigile oma tuttavatele, pole ilmselt ime, et jutud kera veidratest omadustest jõudsid ka ajakirjanike kõrvu. Nende koju saabus palju huvilisi ning mõned said isegi kera oma silmaga näha. Üks neist oli fotograaf ajakirjast Jacksonville Journal, kes kirjutas hiljem sellest kogemusest: “See veeres kaugemale ja jäi seisma, mis selles siis nii erilist on? “Oota hetk,” öeldi mulle. Kera veeres meetri jagu paremale, jäi seisma, keeras end ringi ja veeres paari meetri jagu vasakule ning tuli ringiga minu juurde tagasi.”

Jätkub ajakirjas...