Muinasjutt põdrakarva stringidest

11.02.2018 21:05
Kati Saara Vatmann
Kommentaarid
0
Foto:

Põder vaatas ja imestas. Ehkki ta oli elanud terve elu inimestega kõrvuti, polnud ta neid kunagi varem nii lähedalt ja päriselt näinud. Ta oli jälginud, kuidas maainimesed niidavad trimmerite ja murutraktoritega heinamaid – selle asemel, et seal kedagi või midagi kasvatada.

Ta oli maantee ääres ükskord peaaegu auto ette jäänud, kui silmitses üha linnadesse-linnadesse-linnadesse ja võimalusel võõrsile kihutavaid sõidu- ja veoautosid. Mitmed põdra liigikaaslased olid maanteele eksides otsa saanud.
Põder näsis maantee ääres puulehti ja juurdles, miks inimesed ometi vahetpidamata kuhugi kihutavad ja mööda maailma asju tassivad – oletades, et nii ja ainult nii saab. Märkamata, et oma õgimise-sigimise-sagimise juures on nad täpselt samasugused loomad nagu teised. Ainult et peavad end kõrgemateks ja paremateks ning võtavad õiguse oma masinate ja mehkeldamisega planeet naftast ja puhtast õhust, veest ja maavaradest tühjaks kurnata.
Põder vaatas ja imestas. Ja nüüd, kus tal enam keha ei olnud, üllatus ta üha sügavamalt, kuidas inimesed püüavad lisaks loodusele ka üksteist muuta. Teistele liikidele omase leebe leppimise asemel kahtlustasid nad kõike endast erinevat. Mida kahtlustasid, seda kartsid. Ja kui kartsid, pidasid võõrastatavat-mõistetamatut mustaks maagiaks, satanistlikuks müstikaks – ja püüdsid endast erinevat veel 21. sajandilgi tuleriidale tassida. Kui see ei õnnestunud, helistasid politseisse ja ametkondadesse, ajakirjanikele ja üldse kuhu vaja. Keelake ära! Karistage! Peletage minema!

Põder vaatas ja imestas
Kui ta sündis, pidi tema lihtsalt ennast karjas tõestama. Võitles endale noore isasena koha, leidis kaaslanna, sigitas mitmel aastal vasikad ja jälgis, et põdralehm nood võimalikult turvaliselt üles saaks kasvatada. Mõnikord see õnnestus – kui lehmal õnnestus ennast ja vasikaid inimestest eemale hoida. Ent paratamatult sattusid just noored isendid sagedamini jahimeeste püsside ette.
Igal loomaliigil on oma ettekujutus hästi korraldatud maailma ja elu korraldusest. Inimloomad pidasid vajalikuks põtrade-kitsede-metssigade arvukust piirata. Kuni jahimehed tõid neile talvel metsa toitu ja pidasid jahti õiglaste-väärikate reeglite järgi, nagu muiste, olid asjad õigesti. Metsloomad ei klammerdunud ei elu-,  ega õigupoolest ju üldse millegi kohta.
Põder vaatas ja imestas.
Inimesed, kelle paljakstrimmerdatud heinamaade taga metsas oja ääres ta joomas käis, klammerdusid nii üksteise kui maa, nii kinnisvara kui laste ja koduloomade külge. Millised just kellegi tähtsuse järjekorrad olema juhtuvad.
Inimesed kartsid kõike. Metsa ja pimedust. Üksteist ja surma. Metsloomi ja pankrotti. Nad olid nii põhjalikult ja olemuslikult oma hirmude vangid, et ei teadnudki ise enam, et on orjad. Nad ei tunnetanud iseennast toitumisahela osana ega emakese Maa lastena. Rabelesid paanikalõksus, märkamata, et nende ülitähtsate kakluste ja pingutuste sügavam ning samas lihtsam siht on ikka ja ainult sigimine-õgimine ja selle nimel sagimine.
Põder vaatas ja imestas.
Erinevaid ameteid pidavad mehed kogunesid nädalavahetuseti jahimeestena salkadesse ja mürrasid end metsas hirmudest vabaks. Jahipidamise eesmärk oli nii toidu küttimine kui hasardi abiga orjameelest hetkekski vabanemine. Ja ulukite arvukuse piiramine. Et nad liiga massiliselt maanteele eksides inimeste arvukust ei piiraks. Eestimaal oli nii vähe inimesi, et igaüks neist oli hindamatu väärtus – samal ajal, kui aafrikates-aasiates nähti kurja vaeva inimliigi arvukuse piiramisega, lauldi Eestimaal: maa tuleb täita lastega.
Teistel kontinentidel tegid inimesed kestvalt käsitööd – olgu killustiku tagumine või mööbli meisterdamine, naftast rõivaste õmblemine või pottide voolimine ja põllu hooldamine – käsitsi-käsitsi-käsitsi, et mitte olla üleliigsed.
Kuna Eestimaal tunti end vaatamata postmodernistlikult priiskavale elulaadile pahatihti salakesi liigsetena, leidis üha arvukamalt neid, kes ärksamalt-märksamalt mõtlesid ja tajusid, tagasitee loodusesse. Kolisid linnakarpidest maakodudesse. Pühitsesid metsadesse pühakojad. Teenisid ülestõusnud meistrite juhtimisel valgust ja armastust, ühtsust universumiga ja planeeti kui tervikut.
Avanenud inimesed rajasid metsadesse higitelke ja püstkodasid, kus palvetada ja puhastuda. Ehitasid maiade ja altai, keldi ja muinas-skandinaavia rahvaste jälgedes päikeseväravaid, mille abil saada ühendus nii iseenda kui kõiksusega. Raputasid neil helgeil hetkil end tapvast tsivilisatsioonist lahti ja olid nemad ise.
Põder vaatas ja imestas.
Neil puhkudel, kui haritlased ja raharahvas trummipõrina saatel metsa kogunesid ja tseremooniaid pidasid, olid metsloomad sealsamas lähedal ja osalesid. Ning nägid, kui erinevalt inimesed oma higi ja vaevaga teenitud raha kasutasid. Kes reisimisele, kes omamisele, kes teenimisele. Neid, kes pidasid vajalikuks enda kõrval elavaid suuri koduloomi teenida, kadestati. Nii hobune kui lehm näisid kadestajatele jõukuse ja uhke omamise sümbolina.
Mida nad tegelikult polnud. Hobused ja lehmad olid valgustööliste jaoks mitte tööloomad ega toit, vaid peegeldajad ja võimendajad. Ühendustes suurte koduloomadega saadi kontakti kõiksuse ja iseendaga, loodi ja lauldi, palvetati ja tantsiti ja pikendati inimkonna kui jõhkralt tarbiva viiruse eluiga planeedil Maa.
Avanemata, hirmude vangis inimesed ei julgenud üksteise eludesse minna. Eriti seal, kus põhjala oli hõredalt asustatud ja pimedad ööd hirmud veel jaburamalt suuremaks paisutasid. Kui valgustöölised ka kutsusid hirmudesse hangunuid oma lauludest ja palvetest osa saama, ei söandanud paanikalõksus siplejad minna. Viha tundus energeetiliselt toitvam kui austus ja armastus. Märterlus pakkus naudingut. Tõeline tutvumine valgustööliste tegemistega oleks seganud ohvrirollis püherdamist.
Põder vaatas ja imestas.

Jätkub ajakirjas...

Vaadatud 887 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi