Muinasjutuprintsess tõi päriselus kaasa ränga pettumuse

21.03.2021 23:35
Mati Lootus Illustreeriv foto
Kommentaarid
3
Foto:

Heiki oli otsustanud, et leiab enesele ideaalse naise. Ja leidiski, ainult et ideaalset elu temaga koos ei tekkinud.

„Algas nii, nagu ikka, et ise ei tea, aga äkki on armastus see…” meenub Heikile kaunis lembelaul, mida kuuldes on veel nüüdki hingesügavustest tunda  võbinaid. Kaunisõnalisi laule on kirjutatud tuhandeid, aga selle emotsiooni juures langesid kokku nii siirad sõnad, hurmav meloodia kui ainulaadse tämbriga esitaja. Ja muidugi kohtumine unelmate printsessiga.  

Puudusteta naise otsinguil
Heiki oli otsinud oma esimest armastust kaua-kaua. Ta oli  loonud  kujutlustesse ideaalse naise kuju, mille järgi lootis leida ka kaaslase kogu eluks. Selle otsingu nähtamatud juured viisid juba lapsepõlve, kui ta istus päevade kaupa ema töö juures  raamatukogus. Algul köitsid teda muinasjutud, kus poiss elas kaasa nii Punamütsikese, Okasroosikese, Rapuntseli kui ka  Lumivalgukese  saatusele, samastades end õilsa printsi või armsate pöialpoistega.
Raamatute sõbraks jäi ta alatiseks. Suureks saades läks ülikooli kirjandust õppima. Nais­ideaali kujunemisel aga aitasid teda nii Tammsaare teosed kui Balzaci naistemaailmade lõputud õhkamised ning ohkamised, mis sageli olid dramaatilise või traagilise lõpuga. Sajad  lugemiselamused kujundasid temast  tundliku natuuriga introverdi, kelle jaoks oli naise ideaal tõstetud pühasse kõrgusesse, kuhu igal primitiivse meelelaadiga mehepojal asja ei ole.
Heiki arvas, et kuulub teema tundmise eest väljavalitute hulka, kes tajub peensusteni naiste hingemaailma, kellega ta on otsustanud  suhtesse  astuda. Tudengipäevil ta Tartus seda ka tegi, kuid kõik katsed püsisuhet luua luhtusid. Kui väljavalitu parameetrid osutusid Heikile sobivateks, tuli neiu juures mõne aja pärast välja mõni inimlik puudus, mida perfektsionistist noormees taluda ei suutnud. Lõpuks arvas ta olevat leidnud unelmate kaunitari Eliise – Lumivalgekese moodi ülimalbe häälega neiu arstiteaduskonnast, kes esimestel kohtingutel tundus olevat tulnud lausa muinas­jutumaailmast.

Pulmareisi pettumused
Nad lõpetasid kõrgkooli kiitusega  ja asusid ametitesse ülikoolilinna, kus oodati andekaid noori avasüli. Peeti ära laulatuski. Heiki põhimõtete järgi pidi nende elu kulgema täiuslikkuse kõigi traditsioonide järgi. Vanemate päranduste abil pandi alus kaunile moodsale kodule ja näis, et õnn on igavene ning taevas pea kohal alatiseks pilvitu. Juhtus aga nii, et juba pulmareisil Egiptusesse ei näidanud Eliise Heiki poolt pakutud voodistseenide vastu üles suuremat huvi, armunud naisele omasest ihast rääkimata.  
Heiki püüdis olla küll Lumivalgekesest naisukese vastu hooliv ja armastav  nagu  muinasjutust pärit Õnneseen või  Prints, jättes Ninatarga ja Toriseja arvamused kõrvale, kuid pidi sellele vaatamata kaunitaris pettuma. Lumivalguke jäi voodis  külmaks, nagu ta oleks vahetatud Lumekuninganna vastu teisest muinasjutust.  Noorpaar embas küll viisakusest teineteist enne uinumist, kuid kirglikest mesinädalatest oli asi kaugel.
Järgmisel päeval valmistas Heiki ette romantilise õhtu­söögi. Muretses šampanjat, kattis hõrgutava laua ja püüdis lillelisi boksereid jalga jättes  matkida seksika araabia šeigi  kuvandit. Eliise oli aga riietunud nööbitavasse pidžaamasse nagu läheks joogatundi.  Oma klassikalise tagasihoidliku rinna­partii jättis ta aga jaki alla varju. Limpsiti küll jooke ja naksati puuvilju aga sellega piirdus  ka kogu armastus. Rääkidagi polnud millestki. Siis süvenes Eliise mingisse araabia seebi­seriaali ja nii venitati magamaminekuni.

Ämma ootamatud mõjud
Pärast pulmareisilt kojujõudmist ei muutunud noorpaari elus midagi. Rabati tööd teha ja anti enne uinumist põse­musi nagu on kombeks kuldpulmi pidanud vanapaaril. Ühel õhtul tuli Eliise aga teleri ette üllatusena tavatult kerges läbipaistvas pluusis, rinnanupud lausa kutsuvalt vastu pungitamas.
„Kuule Heiki! Sain täna emalt kirja, ta kavatseb varsti pensionile jääda. Ta igatseb väga lapselast hoida ja kurdab, et me pole talle seda rõõmu kinkinud. Vaatasin oma bioloogilist kalendrit ja leidsin, et täna on just see õige päev, kus võiksime talle selle lapse eostada. On Sul selleks pisut aega?“
Sõna „talle” kõlas Eliise jutus kerge, kuid siiski tuntava rõhutusega. Heiki, kes googeldas parajasti arvutis uue raamatu arvustust, tõstis pea ja jäi kivistunud näoga naisele otsa vaatama. Läks siis baarikapi juurde, valas kristallklaasi mitu suurt lonksu viskit ja kulistas selle ühe sõõmuga alla. Pärast šokist  toibumist kooris end paljaks ning puges sõnagi lausumata teki alla. Eliisagi vabastas end riietest, heitis mehe kõrvale ja võttis jalgu harali ajades sisse klassikaliseima asendi, uskudes, et eelseisev toiming toob nii kindlad tulemused.
Noorpaar andis eesmärgi nimel oma parima, siis keerati teine­teisele selg ja  uinuti sõnagi lausumata. Hommikul riputas  Eliise  seinale arvutist väljaprinditud excelitabeli ja hakkas mitu korda päevas rasedustesti tulemusi kirja panema... kuni see näitas tellitud tulemust.

Mis oli läinud valesti?
Heikile aga kehtestati täielik seksivaba erirežiim, mis ei lõppenud ka pärast tütrekese Saskia sündi. Lumivalguke ja vanaema olid oma tahtmise saanud ja tuttavate silmis pälvis perekond imetlust. Milline väline harmoonia!
Kahjuks ei toonud lapse sünd aga kaasa kaasade hingelist ega seksuaalset lähenemist. Eliise omandas kuvandi „Madonna lapsega“ ning pühendas end täielikult lapsele. Heiki kolis oma garderoobi magamistoast üle kabinetti ja hakkas toitugi valmistama naisest eraldi.
Nüüd süttis paljulugenud pere­isa peas punane tuluke ja ta hakkas otsima vigu ning põhjuseid, mis nende muinasjuttudele rajatud abielu krahhini oli viinud. Kas viga oli temas? Ta teadis, et on perfektsionist, kellel peab kõik olema parim. Ta on alati vältinud vigu, mida teised on harjunud tegema. Ta on alati kartnud läbikukkumisi ja pürginud sellise täiuslikkuse poole, millele põhinevad ka kõik muinasjutud…
Ja Eliise… Ta sarnanes  algul ju täielikult unistuste printsessile Lumivalgekesele. Aga midagi, mis oli silmale nähtamatu jäi ometi puudu ja sai pere­õnnele saatuslikuks... Heikile meenusid kreeka mütoloogilised jumalused: Athena, Afrodit, Hera, Pandora. Kui üks neist võis kanda naiseliku tarkuse kõrval ka  ­aseksuaaksuse-frigiidsuse sümptomeid, siis teine oli iharuse ja armastuse sümbol, kolmas idealiseeris emadust ja oli lapsega Madonna kehastus, siis päästis Pandora keelatud anumast välja kogu maailma pahede kuhja, jättes kaane alla vangi vaid lootused.

Vildaka verekutsega naine
Kelle moodi neist mütoloogilistest naistest oli aga Eliise oma vildaka verekutsega? Või on tema käitumises mõnevõrra  süüdi ka omandatud meediku  eriala? Meenub, kui neiu rääkis kunagi kohtingul Toomemäel, kuidas ta kursuse tööd esitades pidi anatoomikumis tegema mehe genitaalidest tunni pikkuse näidis­ettekande. Kas mitte purkidesse konserveeritud inim­organite uurimine ja lõputu ladinakeelsete nimede pähetuupimine polnud nüristanud neiu loojalt kaasaantud seksuaalsust ning hilisemat huvi päriselus selle teema vastu?
Nüüd oli hilja olukorda parandada. Heiki otsustas Eliisega siiski kokku jääda, sest armas tütreke Saskia oli vaja suureks kasvatada.
Küll aga hakkas ta  surfama  seksi pakkuvates portaalides ning leidis peagi temperamentse segaverelise slaavitari, kellega kingiti kaks korda kuus teineteisele taevalikke orgasme. „Eks ükskord lõpe ju muinasjutud need…“ ümises Heiki armukesest mõeldes.



Vaadatud 2571 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
anon

Arusaamatuks jäi see kas enne pulmi siis ei seksitud?

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi