Must Munk – Tallinna kuulsaim kummitus

Tallinnas on üle poolesaja maja, mida võib ­suuremal või vähemal määral nimetada ­"kummitusmajadeks". Pealinna kuulsaim ­kummitus on Lühikese jala Väravatorni Must Munk ehk munk Justinus, keda esmakordselt on kirjalikult mainitud juba 1627. aastal.

"Vaimud-kummitused-tondid on kindlasti usu küsimus. Suurt osa neist võib seletada mõne ootamatu loodusnähtusega (näiteks keravälk). Enamikul juhtudel on aga tegemist lihtlabase hirmuga. Piisab vanast majast, kõhedas paigas üksi olemisest või salapärastest puu varjudest. Kohe hakkab fantaasia tööle," räägib ajaloolane Jaak Juske, kes viib pealinnas läbi populaarseid kummitusmajasid tutvustavaid ekskursioone.
Tema sõnul on enamasti kummituslugude taga peidus mõrvalugu. Põhjus, miks mõni hing mitu sajandit pärast oma surma ikka veel maises ilmas ringi kolab, võib olla ka õnnetu armastus või piinarikas surm. Eriti kummitav koht on Lühike jalg, mis Juske sõnul lausa kubiseb õudsetest nähtustest.
Lühikese Jala Väravatornis kummitava munga üle kaebasid kõrval asuvas tallitornis kinnipeetavad vangid juba 17. sajandi alguses. Eriti kurikuulus on Lühikese jala elamu kolmas korter. 1935. a sügisel kolis sinna üks vene daam. Ta oli küll naabritelt kuulnud, et just tema korteris olevat ühe daami ja ühe mungakuues mehe viirastust nähtud, aga ta ei omistanud kuuldustele suuremat tähelepanu.
"Kord istusin oma toas," jutustas naine. "Kell oli umbes kaks pärast lõunat ja päike paistis heledasti sisse. Äkki märkasn heledat valgust läbi klaasukse, mis ühendab minu tuba väikese pimeda ruumiga. Äkki nägin halli sutaani kandvat mehekuju, mis sellest heledast valgusest eraldus. Munk seisis väljasirutatud kätega nagu krutsifiksil. Ta pea oli langenud sügavale rinnale, nii et ma ta näojooni ei näinud.
Munga kuju oli suur, kindlasti üle loomuliku suuruse. Läksin klaasukse juurde ja avasin selle. Viirastus jäi liikumatult samasse asendisse. Nii möödus ligi pool tundi, misjärel kogu pilt kadus.
Umbes kahe nädala pärast ühel õhtul nägin taas munka. Ta põlvitas põrandal, käed palveks koos. Tema selja taga paistis suur torn, mille tipp oli nagu kirikutel. Esmakordselt nägin nüüd ta nägu: see oli kahvatu ja sissevajunud. Silmad väljendasid sügavat kurbust.
Ühel viimastest kordadest nägin ma seinal ühe mehe pea kujutist. See oli erakordselt suur, ligi kolm korda suurem kui tavaline pea. Kahvatut nägu piiras habe. Üle otsaesise, nina ja suu ulatusid vertikaalselt kaks sügavat verist haava. Kuid peatselt kadus see viirastus ja seinal nägin hoopis ühte väikest pilti, jällegi ühe munga kuju väljasirutatud parema käega. Läksin voodisse. Öösel ärkasin mitu korda. Toas oli täiesti pime, kuid pilt helendas täies hiilguses. Hommikulgi kui ärkasin oli kujutis ikka veel seinal näha, kuid see oli kahvatumaks muutunud. Lähenesin seinale ja puudutasin pilti sõrmedega – tulemusi ei mingeid."
1930ndatel oli okultism Tallinnas ülipopulaarne, Tallinna peeti lausa Põhjamaade okultismi pealinnaks. Seletamatutele ilmingutele püüti leida ka teaduslikku põhjendust ja sellega tegelesid täiesti arukad inimesed, kes olid Tallinnas selle tegevuse jaoks loonud mitmeid seltse ja ühinguid. Üks nendest oli Psüühiliste Uurimuste Selts, kelle kõrgendatud tähelepanu objektiks Väravatorn oli. Korteri number kolm "küsimuses" peeti istungeid ja on koostatud vähemalt 16 protokolli. Selts avaldas 1935. aastal ka saksakeelse raamatu "Maja Lühikeses jalas", kust leiab aruande ka kummituse kohta. Kummituse uurimisel püüti saada temaga meediumi vahendusel ka kontakti ja see olevat ka õnnestunud.
Väidetavalt olevat kummitava munga vaim seltsi ühe seansi ajal end ise ilmutanud ja teada andnud, et oli kunagi Tallinna timukas. Hiljem sai temast munk, Must Munk, kuid kunagi tehtud kurjast ta vabaneda ei suutnud. Nii kummitabki ta rahu leidmata Väravatornis.
Ja ta pole ainuke. Väravatornis on nähtud palvetavat munka, seintele on ilmunud suured verised mehepead ja räbalates tantsivad mungad. "Veel olevat seinte seest väljunud hansakoge. Mööda Pika jala müüri võib aeg-ajalt näha tütarlast helesinise kleidi lehvides hiigelämblike saatel jooksmas ja kõndimas," räägib Juske.
Poola restauraatorid taastasid Väravatorni 1988. aastaks, mil Väravatorn sai uueks koduks Hortus Musicusele ja Tallinna Filharmoonia Kammerkoorile. Isa Rein Õunapuu õnnistas samal aastal värskelt remonditud ruumid sisse, kunstnik Jüri Arrak jäädvustas õnnetu munga ühele oma maalile. Seega sai kummitus rahu ja pole ennast enam ilmutanud.
Vaatamata sellele, et turvafirma G4S korduvalt kannatlikult öistele häiretele kohale sõidab, väidab Hortus Musicuse käilakuju Andres Mustonen, et kõiki öiseid väljakutseid on suudetud seletada inimliku eksitusega.